Avameelselt blogimisest 2

Kaks aastat on nüüd siis täis. Blogimist. Ja mul on toss väljas.
Mida päev edasi, seda suurema lugupidamisega ma suhtun neisse, kelle igapäevatöö on kirjutamine, Kuidas inimesed ikkagi jaksavad ja millest inspiratsiooni ammutavad? Tõsi, on nädalaid, kus lugusid on nii palju, et ei jõua neid otsast kirja panna. Aga rohkem on selliseid nädalaid, kus peas pole ühtegi mõtet. Ei head-halba, ei igavat -huvitavat. Ja ei peagi kirjutama, kui midagi öeda pole. Aga ikkagi ju natuke tahaks. Alusta või samuti rubriiki, et mis mul täna seljas on...:)

Sünnipäeva puhul vaataks üle kõigi aegade topi ja luuserid. Mis on üks igavesti veider asi. Mõni teema, mis läheb sulle väga korda ning paned selle  hinge ja südamega kirja. Ning siis avastad, et sa olidki tegelikult suhteliselt ainus inimene maailmas, kellele see korda läks...
Ja samas mõni täiesti tühine mõte, mis kirja pandud teise käega telefonis tööjutte ajades- kerib ja kerib lugejaid. Müstika.

Topis ruulivad üsna ootuspäraselt reisijutud ning raamatud. Puhastus teeb üsna napikalt Minu Eestile ära. Ja raamatute kolmas on Söö Palveta Armasta. No comments. Ilmselt tuleb siinkohal öelda suur tänu Googlele, kes läbi otsingute on huvilised mu blogisse juhatanud..:)
Esikümnes on veel minu "lemmikteema" eliitkoolid. Ja väga kõva tähelepanu pälvisid ka kirjapandud diskrimineerimisjuhtumid.
Linke ei anna, neid loetud juba küll...:)

Esikahekümnes on ka üks lugu, mis mul siiani hingel. Olen enne ja peale seda lugu pannud kirja oma teeninduselamusi küll ja veel, aga miskipärast just see firma läks lugejatele korda. Tegu oli minu jaoks äärmiselt pisaraterohke kogemusega, kus mu usk sellesse, et inimesed on ilusad ja head täiega mutta tambiti. Panin loo eneseteraapia mõttes kirja ja mõne aja pärast näen kuidas lugejate arv kasvab ja kasvab ja kasvab... uskumatu. Ja samuti kommentaarid, mis mind suht üksmeelselt minu jaoks täiesti ootamatult üles puua soovisid.
Siiani on mind kommentaatorid hellitanud- vaimukad ja targad inimesed loevad mu blogi. Kui nad ka minuga ei nõustu, siis on jäädud ikkagi lugupidavaks ja väärikaks.
Esimese hooga vihastasin ja tahtsin juba vajutada nupule delete. Aga lugesin loo uuesti läbi ja aru saades, et ma tegelikult ei muudaks mitte ühtki sõna. Ja keeldumast vabandamast selle pärast, et ma olen mina ise ja just selline- jätsin selle nii nagu on. Mulle õpetuseks ja meeldetuletuseks, et kirjutamine on kunst ja 70% sõnumist jääb saamata- ehk siis olema peab täpne, ettevaatlik...Ja üllatus-üllatus, kõik inimesed ei armastagi mind:). Hea õppetund.

Aga nüüd siis see alumine top, mis täiesti teenimatult tähelepanuta jäänud. Pikad suvekuud ees, kus kolleegid ja koostööpartnerid puhkustel. Mis seal kontoris ikka niisama tiksuda, loe parem blogisid:)

Näiteks lugu sellest, kuidas meil eesmärk kipub vahel suures õhinas meelest minema. Või retooriline küsimus, mida teha, kui ambitsioonid on suuremad kui võimed.
Sellest, kas ja millal me suureks saame. Ja siis üks senini erinevates blogides korduv aktuaalne teema, kuidas meile ikka nii meeldib inimesi karbikestesse paigutada.

Nii palju õnne mulle ja suur-suur tänu teile kõigile, kes te siia kogemata või meelega lugema juhtute!