neljapäev, 4. veebruar 2010

Et ma suureks eal ei kasu... vol1

Ükspäev näitas "Ringvaates" reportaazi nn vihakoolituselt. Grupp, kuhu olid kogunenud mehed, kellel on kalduvusi vägivaldsele käitumisele. (Väga tublid, et probleemiga tegelevad!).
Põhjused, mis vägivaldse käitumiseni väidetavalt viisid olid tavapärased- naine näägutab: miks sa nii hilja tuled, kus sa olid, miks pere raha maha jood jne jne. samas vaimus edasi. Väga nunnu oli ka juhendaja repliik, kes ei väsinud korrutamast, et vägivalda ei saa küll õigustada, aga.. me ikkagi üritame siin jõuda põhjusteni miks, ning need põhjused kõrvaldada (sa ei saa muuta teist??). See kõik ei väärikski kirjapanekut, kui ma poleks jõudnud väga kummalisi teid pidi ühe uue raamatu lingini.

Michael Winterhoff annab mulle vastuse, miks (nii) paljud inimesed peavad kummaliseks, et peres jagatakse infot teineteise käimiste kohta; et täiskasvanud inimene hoolitseb ise selle eest, et kõht täis ja puhas sokk jalas; et soetades perekonna, tuleb aeg-ajalt oma ego tahaplaanile jätta ja laste huvid esikohale tõsta jne. Selgub, et
Aastatepikkuse vaatluse tulemused kinnitavad, et enamiku probleemsete laste ja noorte psüühiline küpsemine on peatunud kõige rohkem kolmeaastase tasemel. Teisisõnu on nende noorte psüühika väikelapse tasemel, nende füüsilise ja psüühilise vanuse vahel haigutab suur lõhe. Seetõttu ei suudagi nad ümbritsevatega normaalseid suhteid arendada.

Mulle endale tundub, et ma olen pidama jäänud kuhugi teismeea kanti? Et nagu oleks suur ja saaks maailma asjadest aru, aga päris lõpuni mul sellist sotsiaalset närvi ikkagi pole. Ma tervet raamatut lugenud pole, aga päris huvitav oleks teada, millised siis ikkagi oleksid võimalused täiskasvanuks saamisel, keskkonnas, kus mugavam on olla laps ning vastutustundetusse käitumisse suhtutakse sallivalt.
Reeglina ju inimene kipub eelistama lihtsamat ja kergemat varianti. Ja tegelikult on mugavam laste saamise edasilükkamine, vabad kooselud, elukestev õpe, vanemate juures elamine, ainult meeldiva töö tegemine, maailmas ringi rändamine jne jne mis klassikalise maailmapildi puhul ei peaks kuuluma nn täiskasvanud korraliku inimese elustiili juurde.
Mina omal ajal tegin poppi, suitsetasin, ikka ju lõpupidude ajal jõime jne jne jne... ehk siis me oleme kõigist neist kogemustest eluga välja tulnud ja nii veider tundub neid kogemusi oma lastele keelata. Kui ei proovi, siis ei saa ju teada. Kuidas sa siis teed ette kurja näo ja keelad ja piirad?
Mis veenaks vanemaid nõudma ja piirama lapsi ajal, kui iga laps on kingitus. Ja praktiline elu näitab, et halb pole mitte teistest üleastujal vaid sellel, kellest üle astutakse.

2 kommentaari :

  1. mina ei suitsetanud, ei joonud ja poppi tegin ainult vanema loal. Loomulikult ei taha ma aktsepteerida oma lapse vastavaid käitumisi.
    Samas annan ma endale aru, et tehniliselt pole mul võimalik kontrollida tema käitumist ajal, mil ta pole minu silma all. Ma võin üksnes väljastada minateate, et teismelise suitsetamine, joomine, jne ei ole minu poolt mingil moel aktsepteeritav. Ma ei hakka teda jälitama - aga ma keelan vastava käitumise enda katuse all ja rõhutan, et kui ta sellega politseile tänaval vahele jääb, siis kannab ise täie vastutuse.
    Minu meelest tulenevad peretülid sellest, et piirid pole paigas. Piir peaks asuma täpselt kahe inimese vahel. Tegelikult kiputakse kohustuste kontrollikeset alati lükkama teise inimese poole ja vabaduste ning õiguste kontrollikeset tõmbama enda poole. Alati tahetakse rohkem vabadusi kui on kohustusi. Ja sellest tulevad konfliktid. (Mis mõttes naine pahandab, et mees raha maha joob? Kas see joomine on aktsepteeritavam käitumine kui näägutamine? selle konflikti vastu aitaks piiride asetamine kahe inimese vahele - sina, mees, annad pere söögiraha naise kätte ja endale jätad mingi väikese protsendi oma rahast nn taskurahaks ja võid sellega teha mida tahes - kasvõi maha juua. Aga ise vastutad tagajärgede eest. Mina, naine, võin sama protsendi ulatuses ühistest sissetulekutest kulutada raha enda isiklike vajaduste peale ja ülejäänu peab minema pere tarbeks. Näiteks nii.)

    Kasvatuse eesmärk on lastele praktikas selgeks teha, et paljusid piiranguid ei kehtesta lapsevanem omavoliliselt vaid seda teeb elu ise.

    VastaKustuta
  2. *Loomulikult on kasvatusel ka palju muid ja mitte vähem tähtsaid eesmärke. Unustasin täpsustada - piiranguid vastustavad lapsevanemad ei anna endale ise sellest aru, et piirangud ei ole ilmtingimata halvad, et lapse õiguste piirangud on mõeldud lapse enda kaitseks. Kuna piirangutele pannakse seega ühemõtteliselt külge miinusmärk, kujunebki ka täiskasvanuelu süüdimatuks oma õiguste nõudmiseks ja kohustuste vältimiseks.
    Aga - seda ei juhtu sugugi ainult moodsate vabakasvatatud lastega. Tean täiskasvanud meest, kellele sai osaks justkui üsna range kasvatus, ent kes kipub siiani käituma nagu kolmeaastane...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!