Ära raiska oma häält!

RE, IRL, KE ja SDE saavad sisse nii ehk naa. Sina ei pea selle pärast muretsema.

Selle eest, et need neli saaks taas parlamenti,  muretseb Eesti rahvas, kes tahab stabiilsust- "nad on seal varem olnud ja midagi hullu pole ju juhtunud, las olla edasi...".

Usu mind, sa ei pea muretsema. sest on väga- väga palju inimesi, kes ei mäleta või ei taha mäletada. Või kellel on ükskõik. Või kes on absoluutselt ja täiesti rahul. Või kes on lihtsalt alalhoidlikud ning kardavad riski- äkki tuleb hullem.

Ja kõik puuetega inimesed, tasuta toidust ilma jäänud gümnaasiumiõpilaste vanemad, apteekrid, põllumehed, SMS laenajate lähedased ja alimentideta üksikvanemad hääletavad poolt.
Ettevõtjad annavad andeks 1000 euro seaduse ja ametiautode käibemaksu. Me anname andeks selle, et võrdõiguslikkus on naljanumber. Me anname andeks koosolekuseaduse poolt- või vastuhääletuse. Usume, et linna raha kulutamine erakonna reklaamiks on ok. Me talume seda, et meie endi poolt valitud saadikud, kes esindavad ja teenivad meid, ei pea meile aru andma oma otsustest ning vaadetest ning hoiavad need salajastena.

Nummide kohtumiste päev

Kõigepealt jooksis üle mu tee rebane. Suur, priske. Kadestamisväärse kasukaga.

Siis nägin ma paari, kes jalutas kaheksa(!) koeraga. Ma ei tunne väga hästi koerte tõuge, mingid terjelilised olid. Kujutlege kaheksat vallatud ja rõõmsat karvapalli üksteist taga ajamas, segadust tekitamas. Mõni julgem sirgemat teed otsimas....

Ja nagu sellest oleks veel vähe, nägin meest, kelle seljakotis istus pisikene taks:)

Mida Õhtus Süüa Teha Jamie 15 minuti road

Mul on nii lihtne elu, et mu päeva suurim probleem on: mida fkn teha õhtuks süüa.
Ma olen vahel mõelnud, et kui ma elaks üksi, oleks kaks võimalust a) kas ma nälgiks surnuks või b) oleksin varsti 100-kilone, kuna sööksin ainult siis, kui kõht on tühi ja kuna siis on juba hilja midagi valmistada, siis ahmiks igasugu rämpsu.
Mulle meeldib süüa teha. Aga mulle ei meeldi välja mõelda, mida. Eriti olukorras, kus su pere lemmiksöögiks on " ükskõik mida".

Kuna ma olen õhtusöögi pidanud välja mõtlema vähemalt 8395 õhtul, siis vahepeal suutsime ahastuses proua survel luua peres traditsiooni, et nädalavahetusel võtsid kogu selle teema enda peale teised. Aga millegipärast  hääbus see ülimalt meeldiv komme... peabki uuesti asja jutuks võtma.

Cheryl Strayed "Metsik"

Raamat algab, kui klassikaline naistekas. Peategelasel sureb ema, kogu muu elu on ka pekkis. Müüb oma varanduse ja läheb laia maailma.
Aga mitte seksikasse India ashramisse või populaarsesse Itaaliasse. Ta läheb matkama. Metsikusse loodusesse, mägedesse. Sierra Nevadasse.

Mingil põhjusel see raamat kõnetab mind. Midagi eriti ei juhtu: vaheldumisi on matkakirjeldused tagasivaadetega minevikku. Aga autor paistab selle žanri raamatute kirjutajate hulgast kuidagi eriliselt silma. Tundub intelligentne ja. Normaalne.
Ta ei ürita teha end tugevamaks- kuigi unistab " Amatsoonide kuninganna" tiitlist ja pole ka brigetjonesilik äpu, nagu sarnastes teostes tavaks on.
Ma filmi pole näinud, vaatasin treilerit. Esteetika on taas võitnud päris elu. Raamatus on Cheryl normaalselt funktsioneeriv naine. Inimene, kes ei pese end nädalaid ning on seetõttu räpane, lehkav ja karvakasvanud.
Kõik ongi normaalne.

Kadunud

Ma leidsin metsast pisikese poisi.

Me kõndisime üksteisele vastu paralleelsetel teedel, seega, ma esialgu ei pannud teda tähelegi. Vaatan siis, et pisike u 3-5 aastane laps rühib mööda klaaslibedat rada, kukkudes ja taas end püsti ajades ning kõva häälega nuttes.
Ma olin näinud, et paljudel vanematel on kombeks oma lapsi karistada: kui sa nüüd kohe ei tule, siis jätan su siia ja lähen ära. Aga ümbrus oli inimtühi ja täiesti vaikne. Hõikasin poisile, et kas ta vajab abi. Laps ignoreeris mind ja jooksis teed mööda edasi. Asi tundus järjest kahtlasem. Pöörasin otsa ringi ja ostustasin jälgida, kuhu ta läheb. Proovisin last kõnetada vene keeles. Seepeale jäi jõnglane seisma ning rühkis läbi võsa ragistades otse minu juurde.

Elutarkus

Kui midagi ajab sind täiega närvi, siis mõtle, kas see oleks sama oluline ka aasta hiljem.
Kui pole, siis lase sel lihtsalt minna.

Jee, mu tomat õitseb!:)

Minuvanused ja vanemad mäletavad, kuidas värske kurk oli vanasti kevadekuulutaja.
Kui nüüd aga samas tempos jätkub, siis nopin ma aprillikuus värskeid tomateid:)

Mulle väga meeldivad igasugu tehnilised vidinad. Kui Click and Grow aastad tagasi turule tuli, olin ma kohe jaol ja ostsin ühe esimestest mudelitest. See polnud väga kaunis ja ka taimede valik oli toona kesine. No milleks mulle mingi veider lill, kui sama lille on võimalik kasvatada oluliselt lihtsamalt.

Nostalgianeljapäev: kuidas seljatada keskeakriisi

Ritsik rääkis keskeakriisist ja inspireeris ka mind muljetama.
Ma mäletan seda päeva, mil saabus mu keskearkriis, väga hästi.
Sain siis 32. Lisaks suhetele ja ümbritsevale, muutusid ka mu ainevahetus ja rõivanumber.
Nojah, ehk 10 või 20 aastat liiga vara. Aga mis sa teed.

Seisin, vaatasin peeglisse ja küsisin endalt, Kas nüüd ongi elu valmis.
Ma olen väga eesmärgile pühendunud inimene ning mu esimene mõte oligi pigem see, et eesmärgid on nüüd täidetud. Tuleb lihtsalt leida uued põnevad eesmärgid ja korras.

Tegelikult osutus asi pisut keerulisemaks. Ma sain aru, et mitte eesmärkide puudumine pole see, mis mind häirib, vaid lõpetatus. Ja lootuse, ootusärevuse, oma võimete proovilepaneku puudumine.

Kõik mis on on tore. Aga... jääbki aegade lõpuni nii.
Mul on elu lõpuni sama mees. Ja ma ei saa enam katsetada tööalaselt täiesti uues valdkonnas. Ma ei saa enam iialgi kosmonaudiks või balleriiniks.

Kolm pikka paid

Loodus on üldjuhul ratsionaalne.

Milline on siis see evolutsiooniline vajadus, et kassid ja koerad armastavad silitamist.

Ammu see oli, kui tarbeloomadest said lemmikud. Järelikult peavad nad suutma ellu jääda ka ilma paideta.

Ja kui see on nö boonus ja omandatav vajadus. Kas võiks siis oletada, et kui rästik või ilves või kobras suudaks inimest usaldada, võiks ka neile hakata meeldima silitamine ja hellitused?

Yrsa Sigurðardóttir "Kes teisele hauda kaevab"

Kriminulle üldjuhul arvustada ei saa.
Kuna nad ongi ju lihtsaks lugemiseks mõeldud, siis oleks mingi sügava sisu otsimine lihtsalt silmakirjalik, tegevusliini kohta vihjete andmine poleks eetiline jne. Aga see on tõesti väga hea raamat ja  väärib natuke reklaami.
Ma pole, ausalt ka, juba ammu midagi nii põnevat lugenud, et ei sa käest- enne, kui viimane lehekülg käes.

Võimalik, et ma suhtun teatud positiivse eelarvamusega: Island on üks neist riikidest, kus tahaksin enne surma kindlasti ära käia.

Mis mulle siis meeldis?
See, et selles raamatus olid minu jaoks proportsioonid vägivald vs muu jutt, paigas. Paralleelselt oli käsil kaks mõrvalugu, aga raamatu fookus oli pigem lool. Põneval lool.
Mis seal salata. Genealoogia on üks mu hobidest. Ja pole midagi paeluvamat saladusest, mille alguses on sul lihtsalt üks nimi ja siis tuleb ja tuleb ja tuleb pisikesi puzzletükke nii, et kokku saab üks suur lugu.

Traditsioonidest

Juhtus nii, et möödunud pühadeperioodi olin ma haige. Ma ei tea kas sellepärast või siis sellepärast, et lõpuks ometi oli pea poolteist nädalat järjest võimalik iga päev vähemalt 12 tundi (end välja) magada.

Aga nagu te näete mu eelnevatest postitustest leidsin ma lõpuks üles oma konservatiivse mina ja jõudsin elu põhiväärtustest arusaamiseni.
Muuhulgas tõi haigus kaasa selle, et sõprade juures plaanis olnud aastavahetuse stiilipidu jäi minu jaoks ära.

Täis ruumide seadus

Igas pilgeni täis ruumis on alati keegi, kes keeldub uskumast, et enne teda on inimeste poolt üle kontrollitud kõik nurgad ja ei kaota lootust, et kusagil, ilmselgelt teiste inimeste taga, on tühi nurgake tema jaoks.

Teel puritaaniks

Üks usin inimene jõudis ära kirjutada selle, mis mulgi meeles mõlkus. Kommentaarid on ootuspärased: a miks sa üldse lased oma lapsel telekat vaadata ja et päris elu ongi selline ja veel poole hullem.
Ma kuulun nende üksikute hulka siin riigis, kellele meeldib seksida, aga kade inimene, nagu ma olen, seda mitte pealt vaadata.
Ilmselt olen ma kompleksides, aga endaealistega koos vaadates on suht-koht, aga nooremate- vanemate seltskonnas hakkab kuidagi ebamugav.
Ma ei talu ka vägivalda ja joomist ja suitsetamist. Selles konkreetses üllitises olid need veel omal kohal, aga kui keegi näiteks mõnes filmis raamatukogus suitsetab, siis ma lähen hulluks. Esiteks, intelligentsed inimesed tänapäeval ei suitseta. Teiseks, kes neid haisvaid raamatuid pärast tahab ja tuleohutusest ma ei räägigi...