Traditsioonidest

Juhtus nii, et möödunud pühadeperioodi olin ma haige. Ma ei tea kas sellepärast või siis sellepärast, et lõpuks ometi oli pea poolteist nädalat järjest võimalik iga päev vähemalt 12 tundi (end välja) magada.

Aga nagu te näete mu eelnevatest postitustest leidsin ma lõpuks üles oma konservatiivse mina ja jõudsin elu põhiväärtustest arusaamiseni.
Muuhulgas tõi haigus kaasa selle, et sõprade juures plaanis olnud aastavahetuse stiilipidu jäi minu jaoks ära.


Mu lapsepõlvekodus oli üsna palju traditsioone. Mõned neist- nagu näiteks sünnipäevahommikul üleslaulmine, meeldisid mulle. Teisi, näiteks igalaupäevast koristamist, ma vihkasin.
Mind on tööalaselt võimalik kõige lihtsamalt närvi ajada lausega - sellepärast, et nii on alati olnud.
Ja ka eraelus tahan ma vaheldust. Miks peab jaanipäeval end sääskedele söötma ja miks lilli vaid sünnipäevaks kinkima.

Kui ma sain oma pere, selgus, et kuigi olen saanud pisut muusikalist haridust, hakkas laps mu lauluhäält kuuldes alati nutma. Kui ta lõpuks õppis rääkima, selgus, et ta on lisaks veel ka roheline, Mu mees ei saa siiani aru, miks peaks kord aastas värvima kõik kodusleiduvad munad. Ta ei söö piparkooke. Ja nende mõlema jaoks on jõululaulude ülempiiriks üks plaat terve detsembrikuu jooksul.
Väga sageli pole meil olnud kuuske. On olnud aastaid, mil ma ei viitsi ka mingeid kaunistusi riputada ( kui see MITTE KEDAGI ei huvita, miks siis mina pean sellega tegelema...).
Ehk siis, väga palju pühadetraditsioone meil pole. Kord on nii, Kord on naa. Me olemegi elanud üsna rutiinivabalt, selgus ootamatult.
Kui käes oli ootamatu vabadus ja täiesti plaanivabad päevad.

Ja nii me istusime, kaks kurba vanainimest ...näost kurnatud ja väsinud ja etteheide sinistes, kurb-rahulikes silmades..* 
Ning ma sain järsku aru, miks vajatakse traditsioone, rituaale ja rutiine.
Need on laiskuse peletamiseks.
Jube lihtne on võtta kingituseks saadud vaba päeva vaba päevana. Aga kui meil on traditsioon a la et me peame alati selle sündmuse eel võtma pirukad ja tee ning minema metsa kuuse järele. Või ärkama kukelauluga, et vaadata riigilipu heiskamist või et kindlasti tuleb sel pühal hankida niimitu lille, et näha kas ja kellele mehele saab.
Siis on see kohustus motivaatoriks ja tõukeks, et end püsti ajada ja midagi ette võtta.
Sest magada on väga mõnus ja vahel peabki. Aga minul on tagantjärele kahju ühtlastest hallidest päevadest, mis on möödunud nii, et ma ei mäletagi neid.

Kindlasti on inimesi, kelle jaoks on iga argipäev pidupäev, aga ma elan ilmselt nii igavat elu, et sündmusi, mille puhul end üles lüüa, päevi, milles oleks hardust, liigutavaid momente, pidulikkust ja tähendust on ikka väga-väga vähe. Isegi teatrisse ei pea täna teoreetiliselt enam kleiti panema.
Riiklikud pühad on meile antav legaalne võimalus luua oma ellu neid momente.

Traditsioonid annavad sisu. Tegelikult sisuliselt ju vahet pole, kas pulmas mähitakse nukku või mängitakse kaarte. Lihtsalt see, et " tavaliselt mähitakse nukku" säästab aju pingutamisest ja on seega lihtsam variant, mis  täidab aja.
Mul oli kunagi kollektiiv, kellega me käisime tihti pidutsemas. Ühel hetkel vaatasime üksteisele otsa ja küsisime endilt: mis point on sõita teise Eesti otsa, et seal end pildituks juua, Sama on ju oluliselt lihtsam teha kõrvaltänava baaris. Me otsustasime toona, et enne jooma hakkamist on meil iga kord mingi kultuuriline ettevõtmine- käisime matkadel, teatris, muuseumis jne. See traditsioon andis meie pidudele tähenduse, sisu ja mõtte.

Kui mu vanaemadel oli pühade üheks sisuks toidu valmistamine ja minu vanematel lisandus sellele veel ka tooraine hankimine, siis tänapäeval on toidust päris keeruline teha traditsiooni. See on võimalik: ma üldiselt üritan, et piparkoogid ja verivorst on ainult detsembris ja vastlakukkel vastlapäeval. Aga see ei pea nii olema, Võimalik on süüa ja valmistada misiganes toitu misiganes ajal.

Ja kui aastaringselt on võimalik tuua kuusk, grillida liha ja hüpata üle lõkke, süüa vastlakukleid või kinkida midagi. Siis.. mis peaks olema see, mis teeb sellest pühast just selle püha?
Nende ees, kes on suutnud välja mõelda pikkade pühade tähistamiseks mingid tradistioonid ja kombed, peab sügavalt ning austusega kummardama.
See pole sugugi lihtne. Ühelt poolt ei tohiks need muutuda tüütuks koormaks, aga samas on hea, et nad on: nad annavad su päevadele sisu, tähenduse ja aitavad muuta need meenutamisväärseteks.

Õnneks on traditsioone alati võimalik uuesti ja uusi luua.
Meil on jõultraditsioon, et isa küpsetab hane. Hani, teatavasti, on aga linnuke, mis sulab pea olematuks. Seega hani nagu on, aga pigem mekutamiseks. Haige Proua otsustas, et on ära teeninud ühe hane, mida saaks küllastumiseni süüa.
Mees sai poodi kamandatud- toodagu, palun, üks jahutatud hani. Jahutatud! sest ega ometi aastavahetusel saa süüa lindu, siis lendab ju õnn ära. Seega peab jõudma looma ikka varem manustatud.

Mees saabus KÜLMUTATUD hanega. Loomulikult ( mehed, ma ütlen).
Ja kuusega.
Kui mu kuldsete kätega mees oli kuusega pea pool tundi tagajärjetult maadelnud, veendes kuuske end sirgeks ajama. Toa põrandat kattis tööriistakohvri sisu ja ma endamisi mõtisklesin, et kuidas näiteks üksikemad oma kuused püsti saavad.... Siis selgus, et kuuse tüvi on L tähe kujuline. Ohates saeti pea pool tüvest maha.
Nüüd on meil pisike, aga see-eest täiesti sirge kuuseke.

Ja nii, rohkete soomustega kalaga, hanejäänustega ( kui tiivad on eelnevalt ära söödud, siis enam ei loe, eks ju?), kuuse, telemaratoni, 4 tunnise non-stop ilutulestiku ja paanikas kassiga tuli meie uus aasta.
See, et paugutama hakati juba kell kümme, oli ootuspärane. Aga et meie asumis elab nii palju inimesi, kelle kodumaal saabus uus aasta veel ka kell 2 ja 3, oli üllatus.
Me polnud üsna kaua kodus uut aastat vastu võtnud.

Valatud õnnetina osutus paljulubavaks ja saladusliku tähendusega känkraks. On, mida oodata.



* N.Nekrassov "Volgal"