PPWR. Kogutud teosed.

Ma ei tea, kas A. Parkers, J.W. Hyatt, L. Baekeland, ja S.G. Thulin  oskasid uneski näha, et nende süsinikust, vesinikust, hapnikust, lämmastikust, väävlist ja kloorist  koosnev leiutis, mis on kerge, hügieeniline, veekindel, purunemiskindel, vastupidav temperatuurile,  vastupidav ja vormitav, odav, hea  isolaator, pidurdab metsade maharaiumist, säästab transpordikulusid ja vähendab toiduraiskamist... muutub ühel hetkel sünonüümiks millelegi väga halvale?
Inimkond suudab ikka ja jälle üllatada. Kuidas heast asjast saab teha midagi halba. 

(offtopic.  Saatejuht: kas peaks  siis tehisaruga  viisakas olema? Heiti  Kender: väidetavalt võtavad nad  maailma üle  ja küll  nad  siis mäletavad,  kes  neile  palun ja  tänan  ütles...) Kes siin muretsesid, et AI võtab töökohad ära. Pole muret. Inimesed on nutikad. Nagu ei osanud me esivanemad ennustada, et kunagi hakatakse palka maksma pallimängu või inimeste ärakuulamiste eest. Siis nüüd- võtame vastu määruse, mis pakub rohkelt tööd konsultantidele, koolitajatele, ametnikele...Rik Loeters võtab selle elegantselt kokku:

The PPWR is an EU regulation designed to reduce packaging waste, improve recyclability and reuse, and make packaging more sustainable across the EU.” In my view it is another “Bull-Shit-Regulation”, which will create a next load of “Bull-Shit-Jobs” and it is only creating a lot of paper being sent back and forth between quality departments: Within 2 days it already hit my irritation threshhold. Hope we all find a way to keep aggravation as low as possible, so we can focus on our actual business.  

Meanwhile: Tomorrow Dutch Farmers will be fighting for heir future as current government is killing Agriculture with new regulations

Selline tunne on, et kui ühel korrusel arutati toiduraiskamise vähendamist, teisel Euroopa konkurentsivõime tõstmist, kolmandal toidujulgeolekut, neljandal CO2 emissooni vähendamist, siis.. viiendal korrusel istusid tüübid, kes täiesti isoleerituna panid kokku PPWR-i. (Filmisoovitus: seriaal "Parlament")

Töö, mis toidab

Kolm aastat olen ma nüüd müünud.  Ma olen päris palju oma elus töökohti vahetanud ja nagu märkmed näitavad siis hiljemalt aastaga on tekkinud rutiin. Pimesilmi ja vasaku käega. Aga nüüd.. Ma ikka veel ei oska.

Tundus nagu, mis see siis pole. Turundus on ka ju müük ja seda olen pool elu teinud. Aga võta näpust. Koolitamise töö oli kuidagi intuitiivne. Ma teadsin, et on asju mida ma ei oska ja  minu jalgratta on kunagi keegi juba leiutanud. Aga kuidagi ikkagi tead, kuidas jõuda eesmärgini. Aga müügitöö.. iga päev on erinev ning õigeid vastuseid pole.
Ma võtsin selle üle inimeselt, kelle jaoks oli see kirg. Silmad särasid- tead, rääkis ta tookord mulle. see on nii põnev. Igal õhtul lähen magama mõeldes, et kuidas veel saaks ja mida võiks teisiti teha...Ja see on selline pensionieelikute töö. Mul on mitu klienti, kes on väga väärikas eas. Teevad niipalju kui viitsivad ja saavad.