PPWR. Kogutud teosed.

Ma ei tea, kas A. Parkers, J.W. Hyatt, L. Baekeland, ja S.G. Thulin  oskasid uneski näha, et nende süsinikust, vesinikust, hapnikust, lämmastikust, väävlist ja kloorist  koosnev leiutis, mis on kerge, hügieeniline,veekindel, hea  isolaator, pidurdab metsade maharaiumist, säästab transpordikulusid ja vähendab toiduraiskamist... muutub ühel hetkel sünonüümiks millelegi väga halvale?
Inimkond suudab ikka ja jälle üllatada. Kuidas heast asjast saab teha midagi halba. 

(offtopic.  Saatejuht: kas peaks  siis tehisaruga  viisakas olema? Heiti  Kender: väidetavalt võtavad nad  maailma üle  ja küll  nad  siis mäletavad,  kes  neile  palun ja  tänan  ütles...) Kes siin muretsesid, et AI võtab töökohad ära. Pole muret. Samas on Inimesed nutikad. Nagu ei osanud me esivanemad ennustada, et kunagi hakatakse palka maksma pallimängu või inimeste ärakuulamiste eest. Siis nüüd- võtame vastu määruse, mis pakub rohkelt tööd konsultantidele, koolitajatele, ametnikele...Rik Loeters võtab selle elegantselt kokku:

The PPWR is an EU regulation designed to reduce packaging waste, improve recyclability and reuse, and make packaging more sustainable across the EU.” In my view it is another “Bull-Shit-Regulation”, which will create a next load of “Bull-Shit-Jobs” and it is only creating a lot of paper being sent back and forth between quality departments: Within 2 days it already hit my irritation threshhold. Hope we all find a way to keep aggravation as low as possible, so we can focus on our actual business.  

Meanwhile: Tomorrow Dutch Farmers will be fighting for heir future as current government is killing Agriculture with new regulations

Selline tunne on, et kui ühel korrusel arutati toiduraiskamise vähendamist, teisel Euroopa konkurentsivõime tõstmist, kolmandal toidujulgeolekut, neljandal CO2 emissooni vähendamist, siis.. viiendal korrusel istusid tüübid, kes täiesti isoleerituna panid kokku PPWR-i. (Filmisoovitus: seriaal "Parlament")

(Kontrollimata) otsing andis tulemuseks:  Ametliku seaduseelnõu algatas ja pani lauale Euroopa Komisjon 2022. aasta novembris Rohelise Kokkuleppe (European Green Deal) raames. Komisjoni tollane juhtiv asepresident Frans Timmermans ja keskkonnavolinik Virginijus Sinkevičius olid peamised, kes projekti vedasid.  Euroopa Parlamendi poolt võttis eelnõu juhtimise ja kompromisside otsimise enda peale Belgia saadik Frédérique Ries (fraktsioonist Renew Europe), kes oli määruse ametlik raportöör ja peamine läbirääkija.

Lõplik ja otsustav hääletus toimus Euroopa Parlamendi täiskogul 24. aprillil 2024. Tulemus oli järgmine: Poolt: 476 saadikut (76% hääletanutest); Vastu: 129 saadikut; Erapooletu: 24 saadikut. Määruse poolt hääletasid peaaegu konsensuslikult Euroopa suurimad tsentristlikud fraktsioonid: Euroopa Rahvapartei (EPP), Sotsiaaldemokraadid (S&D) ning liberaalne Renew Europe. Vastu olid peamiselt äärmusparempoolsed ja rahvuskonservatiivsed saadikud, kes leidsid, et määrus sekkub liigselt ettevõtlusvabadusse.
Kuidas toimisid Eesti saadikud? Kõik olid poolt, välja arvatud Jaak Madisson (kes oleks võinud arvata, et ma olen kunagi ühel nõul Jaaguga????) hääletas vastu, viidates sellele, et bürokraatia ja karmid monomaterjalide nõuded hävitavad Euroopa väikeettevõtluse ning tõstavad toiduainete hindu. Andrus Ansip kritiseeris korduvalt eelnõu menetlemise ajal selle teatud punkte (eriti pakendite korduskasutuse rangeid kohustusi, mis võivad hoopis logistikakulusid ja CO₂ emissiooni tõsta) ning väljendas parem-tsentristlikele vaadetele kohaselt muret liigse ülereguleerimise pärast.

NB! Kui sa jõudsid siia guugeldades, siis vaata kindlasti postituse kuupäeva. Info muutub kogu aeg.  Ja väidetavalt oleme me aastaks 2030 nagunii välja surnud. Ja. PPWR on oluliselt laiem. Mina kirjutan ainult sellest, mis mind puudutab.

Ja see on üks, mis mind eelkõige närvi ajab. Suure lauaga ja ilma mõtlemata. Nii nagu ka see FOP teema, me teame, et ülekaal on mitme muutujaga võrrand sh  probleemiks on kiirsöögikohad ja müra, aga demoniseerime ikka põhitoiduaineid, sest... see on lihtsam. Ja nüüd ka. Kõigepealt KEELAME ( just siin mõni päev tagasi kuulasin taas, kuidas Ursula tahab KEELATA. Seekord laste sotsmeediat). Ja seejärel  MÕTLEME. Teeme keelud, ilma, et me arvestaks, kas neid on võimalik rakendada. Kas maailmas on üldse veel jäänud mõni mitte sotsialistlik riik? Mõni riik, mis tegeleks ennetamise, teavitusega, suhtumise muutmisega...?

Ma olen nüüd rääkinud kõikide oma tarnijatega, kes pakendimaterjale toodavad. Läbinud koolituse. Guugeldanud ja vestelnud AIga. Lugenud läbi määruse. .. Küsimusi on rohkem kui vastuseid ja info muutub iga päev.  Ma väga loodan, et mõistus võidab.

Mind puudutav.
PPWR on Packaging and Packaging Waste Regulation.
1. jaanuar 2030: Jõustub nõue, et pakend peab olema disainitud ringluseks (Design for Recycling). Toidupakendid peavad vastama vähemalt C-klassile.
1. jaanuar 2035: Jõustub nõue "Ringlussevõtt suures ulatuses" (Recycled at scale), mis tähendab, et selleks ajaks peab Euroopas olema välja arendatud tehnoloogia ka komposiitide reaalseks eraldamiseks ja ümbertöötlemiseks. Enne 2035. aastat rangeid lauskeelde asendamatutele funktsionaalsetele materjalidele ei seata.

Keemilised piirangud (raskemetallid ja PFAS) ja vastavusdekl DoC, tehniline toimik- sellega on ok, kuna see kehtib toiduga kokkupuutuvatele materjalidele juba üliammu

PPWR artikkel 21 kehtestab niinimetatud tühja ruumi piirangu (Empty space ratio), mille kohaselt tohib transpordipakendis, rühmapakendis ja e-kaubanduse pakendis tühja ruumi osakaal olla maksimaalselt 40% (ehk pakend peab olema vähemalt 60% ulatuses täidetud).
Ma tahaksin nüüd tegelikult näha kapitalisti, kes meelega transpordib õhku ( "Thanx" Donald kütusehindade eest), aga mind ajab silmi pööritama see, KUIDAS seda kontrollima hakatakse.
Kontrolli hakkab Eestis teostama Keskkonnaamet koostöös Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga (TTJA). Alates 2030. aastast peab  pakendi tehnilises toimikus olema tehtud ja kirja pandud tühja ruumi arvutus iga transpordiformaadi kohta. Toimub füüsiline kontroll ladudes ja logistikakeskustes. Kui tuvastatakse, et kastist üle 40% on lihtsalt täidetud õhu või paberiga, fikseeritakse rikkumine.

Disain ja värvid. Etikett või trükk (sh shrink-sleeve ehk kokkutõmbuv ümbrisetikett) ei tohi katta rohkem kui 60% pakendi välispinnast (sest sorteerimismasin ei suuda trüki alt materjali tuvastada). 

AGA RecyClass uuendas hiljuti oma suuniseid. Nad leidsid, et elastsete kilede puhul ei ole pindala (60%) enam nii kriitiline, kui kiletootjad kasutavad uue põlvkonna kloorivabasid (NC-free) trükivärve. Kilede puhul vaadatakse tulevikus pigem seda, et kuivanud trükivärvi mass ei ületaks 5% kogu koti kaalust. Ja palun ära küsi, kes ja kuidas seda kontrollima hakkab. Lisaks rakendub ühtne märgistus- ühtlustatud materjalipiktogrammid- ettepanek, mis peaks valmima 2026 a teises pooles.

Ning lisame sellesse loetelusse veel FOP-i. Sulle tundub, et pakendil olevad tekstid on liiga väikesed?? Palju õnne. Muutuvad veel väiksemaks.

Mul on kaks jaeklienti, ketid R ja L, kus on ilmselgelt liiga palju töötajaid ning vaba aega. Enne veel, kui mingi määrus vastu võetakse, on nad juba ukse taga rakendussoovidega.

PPWR artikkel 12 ja lisa VIII nõuavad unikaalset pakendi ID-d pakendi tüübi/formaadi tasemel, samas kui partiipõhine jälgitavus lahendatakse olemasoleva enesekontrollisüsteemi (HACCP / ERP) abil. Mitmekomponendilise pakendi puhul kehtib oluline hoiatus: igal käsitsi eraldataval pakendikomponendil peab olema oma iseseisev materjalikood; üks väliskarbi märgistus ei saa täita lahtivõetud sisepakendi osade nõuet.

Lihtsas eesti keeles: Kui Keskkonnaamet või Terviseamet tuleb  kontrollima, siis pead 10 päeva jooksul suutma tõendada iga pakendi komponendi konkreetse partii vastavuse  nõuetele. 
AGA. 16. septembril täpsustas komisjon jälgitavuse reegleid, märkides, et mitte iga üksik komponent või standardne pakendiosa ei vaja eraldiseisvat unikaalset ID-tuvastust. Andmeid võib koondada ja hallata loogiliste pakenditüüpide ja tooteperekondade kaupa. Halleluuja!

Ja siis meie kõikide lemmikteema. Aastaks 2030 peavad olema kõik pakendid ringlusessevõetavad.

Kuidas trükitud kile ümber töödeldakse? Mehaanilises ringlussevõtus kiled purustatakse, pestakse ja sulatatakse uuteks plastgraanuliteks (regraandiks). Kaasaegsetel ekstruuderitel (sulatusmasinatel) on spetsiaalsed vakuumdegaseerimise süsteemid. Kui plast sulatatakse, siis kile pinnal olevad trükivärvide sideained põlevad või aurustuvad osaliselt ning need gaasid imetakse masinast välja. 
Kuna värvipigmendid jäävad sulatise sisse alles, muutub eri värvi kilede kokkusulatamisel tekkiv uus plastgraanul tavaliselt halliks, pruuniks või tumeroheliseks. Sellest plastist ei saa enam teha uut läbipaistvat kilet, küll aga saab sellest teha prügikotte, ehituskilesid, torusid või plastaluseid.
AGA Painduva ja pehme plasti mehaaniline ringlussevõtt on praeguste sorteerimistehnoloogiate füüsiliste ja tehniliste piirangute tõttu äärmiselt keeruline. Kerged kiled lendlevad õhuvooludes, mähkuvad konveierite trumlite ümber ja raskendavad automaatset sorteerimist.  (= läheb põletusse).

Euroopa Liidu pakendite ja pakendijäätmete määrus (PPWR) seab eri pakendiliikidele kohustuslikud PCR (tarbimisjärgne ringlussevõetav plast)-sisalduse sihtarvud aastateks 2030 ja 2040 vahemikus 10–35% (sõltuvalt sellest, kas tegu on tundliku või mittetundliku pakendiga).
Toiduga kokkupuutuva plastiku puhul saab kasutada ainult keemiliselt töödeldud plasti: Plast lagundatakse molekulaarsel tasemel (pürolüüs või depolümerisatsioon) tagasi algseteks kemikaalideks (monomeerideks või naftasarnaseks õliks).    

AGA   kui sa kehtestad nõuded enne, kui oled loonud eeldused, siis see paraku ei toimi. Tarbijatelt kokku kogutud plast on must, segatud eri polümeeridest ning sageli toidujääkidega saastunud. Selle puhastamine tasemele, mis kõlbaks uuesti näiteks kosmeetika- või toidupakendiks, on tehnoloogiliselt ülikeeruline ja kallis. Puhta plasti tootmine kordades odavam kui reaalse prügi sorteerimine ja pesemine. See pärsib investeeringuid  ümbertöötlemistehastesse, tekitades olukorra, kus paberil nõutakse PCR-i, kuid füüsilist tehasevõimekust selle tootmiseks pole piisavalt.

Ja siis  algab nihverdamine. Teatud riikides ja piirkondades (kus keskkonnakontroll on leebem) on avastatud skeeme, kus naftast toodetud esmast plasti märgistatakse teadlikult ümber ringlussevõetud plastiks. Kuna neitsiplasti on lihtsam ja odavam toota kui päriselt prügist PCR-i puhastada, pressitakse esmane plast graanuliteks ja müüakse Euroopa turule võltsitud sertifikaatidega "taaskasutatud" materjali pähe.
PIR (Post-Industrial Recycled) kasutamine. PIR on tehase tootmisjääk (nt praaktooted või lõikejäägid), mis ei ole kunagi tarbijani jõudnud. Mõned tootjad võtavad selle puhta tehasejäägi, töötlevad selle ümber ja deklareerivad dokumentides tarbimisjärgse PCR-ina, et täita nõudeid...
On tuvastatud juhtumeid, kus ettevõtted ostavad ametlikult ringlussevõetud plasti helbeid (et näidata paberil ostu-müügitehingut), kuid tegelikus tootmises suunatakse liinile ikkagi odavam ja kvaliteetsem neitsiplast. Ostetud PCR-helbed müüakse kas pime- või mustal turul edasi või jäetaksegi lattu seisma. Samuti on arenevatel turgudel avastatud sadu tuhandeid võltsitud Extended Producer Responsibility (EPR) sertifikaate, mis "tõendavad" plasti ringlussevõttu mahtudes, mis ületavad tehaste tegelikku võimekust mitmekordselt....
AGA 16. septembril sulgus Euroopa Komisjoni ametlik uuring ja tagasisidevoor, kus koguti tööstuselt tõendeid 2030. aasta ringlussevõetud plasti sihtarvude teostavuse kohta. Toiduainetööstus  andis tugeva signaali, et toidukvaliteediga ringlussevõetud PE ja PP (keemiline ringlussevõtt) kättesaadavus on turul kriitiliselt madal, mis tähendab, et Komisjon hakkab ette valmistama leevendavaid rakendusakte spetsiaalselt kontaktitundlikele pakenditele.
Nii et, ehk saab siiski mõistlikumalt.
Aga kui ei saa. Siis.

Kõige kriitilisem on (või) laminaat (Alumiinium/PE/Paber/PE). Just eile avasin ühe tomatipüree pakendi, seega tegelikult on probleem laiem. Praegu kasutatav materjal keelatakse 2030. Täna ei ole turul mitte ühtegi alumiiniumivaba paberit, mis suudaks tagada võile täpselt sama pika säilivusaja kui senine fooliumlaminaat, kuna ilma alumiiniumita puudub või paberpakendil täielik valgus- ja õhubarjäär (siin ka vastus nt kriidipõhiste pakendite osas). Alumiinium on ainus materjal, mis pakub toidule 100%-list absoluutset barjääri valguse (sh UV-kiirguse), hapniku ja niiskuse vastu. Valgus ja hapnik on põhilised faktorid, mis käivitavad rasvade oksüdeerumise ehk rääsumise. Kui asendada laminaat puhta barjäärpaberiga, mis kaitseb küll hapniku ja rasva eest, kuid laseb valgust läbi, lüheneb või säilivusaeg poeletil (eriti valguse käes) drastiliselt. Valguskiirgus käivitab rasva fotooksüdatsiooni ja lühendab reaalses jaemüügis säilivusaega. 
Alternatiivid: 

100% alumiinium. Teoretiline, kuna praeguse 7 mikroni asemel peaks olema min 70. Kuna materjal on rabe ja puruneb, siis ei saa teda  väga hästi voltida. Alumiinium on metall. Metall on kallis.
Kõrgbarjääriga paber (rasvakindlus saavutatud veepõhiste pinnakatetega ja alla 5% kaalust, mis võimaldab selle liigitada "monoks"). Praegu käib tootearendus täiskiirustel. Eks siis näis. Minu prognoos, et seda nõuet kas pehmendatakse, lükatakse edasi või siiski loobutakse. Sest see oleks mõistlik.

Vaakumpakendite kile. Alternatiivid puuduvad, kuna polüamiidil (PA) on unikaalne omadus nimega "termoformitavus ja mehaaniline mälu", mida ükski monomaterjal ei suuda vaakumis ideaalselt kopeerida. Alternatiiv (Mono-PE või Mono-PP) on materjalina tunduvalt jäigem ja "paksem". Kui sellest teha vaakumkott, siis nurkade ümber tõmmates kile ei veni ühtlaselt, vaid hakkab voltima (kortsuma). Kortsude vahele jäävad õhukanalid, kust kaudu pakend hakkab hiljem õhku läbi laskma (vaakum kaob).
Monomaterjalides on hapnikubarjääriks EVOH-d. Kuid EVOH on ülitundlik niiskuse suhtes – kui EVOH saab märjaks, siis selle barjääriomadused kukuvad  kokku. PA/PE kotis kaitseb välimine PA kiht EVOH-d (kui see on lisatud) või toimib ise stabiilse barjäärina, mis ei karda niiskust.
Täna töös: Uue põlvkonna painduvad koekstrudeeritud Mono-PE vaakumkotid: Suuremad tootjad on hakanud tootma kilesid, kus PE-kihid on üliõhukesed ja kombineeritud spetsiaalsete elastsete plastilisanditega (plastomeerid), et matkida PA venivust. Need on turul juba saadaval, ca 30-40% kallimad ja nõuavad pakkemasinal vaakumi imemise aja pikendamist ja keevitusaegade muutmist, sest kile käitub masinas teisiti.

Klassikaline kõrgbarjääriga painduv laminaatkile (High-Barrier Flexible Film), mida kasutatakse laialdaselt viilutatud toodete (juust, sink) kattekiledena või flow-pack pakendites. Praegu APET/PE/EVOH + OPA/PE/EVOH/PP/PET. Keelatakse 2030. Rakvere LT kasutas mingi aeg tagasi viilupakenditel monomaterjali, aga lõpetas, sest rabe, kallis ja lühem säile tootele.

Alternatiivid olemas, hind 30-40% kallim.

AGA. Isegi kui kile on juriidiliselt "Mono-PE", koosneb see tegelikult mitmest eraldi PE-kihist (nt välimine tugev trükikiht ja sisemine madalal temperatuuril sulav keeviskiht). Need kihid liimitakse tehases kokku lamineerimisliimidega (tavaliselt polüuretaan- ehk PU-liimid).  Euroopa Liit ja ringlussevõtu organisatsioonid (nagu RecyClass) ei ole veel andnud lõplikku juriidilist nimekirja sellest, millised konkreetsed liimimargid või keemilised koostised on 100% lubatud klassis A. Otsus on tulemas alles 2028, millist liimi lubatakse kile enda kihtide vahele....

Hapnikubarjäär (O2): Puhas amorfne PET (APET) on looduslikult üsna hea gaasibarjääriga. kuid pikaajaliseks (nt 30–60 päeva) säilitamiseks poeletil jääb puhta PET-kile omapoolne barjäär veidi madalaks. Viilutatud toit on erakordselt tundlik toode, mida pakendatakse modifitseeritud atmosfääri (MAP ehk kaitsegaas – tavaliselt CO₂ ja N₂ segu), et vältida viilude kokkukleepumist ja hallituse teket. 

Hapnik hakkab ajapikku läbi kile tungima, kaitsegaas lekib välja ja toote maitseomadused halvenevad (tekib nn keldrimaitse) Lisaks põhjustab rasvade oksüdeerumist, bakterite ja hallituse kiiret vohamist.

Säilivusaja garanteerimiseks lisatakse PET-kile tootmisel selle sisse spetsiaalsed nanotehnoloogilised barjäärilisandid või tehakse kilele üliõhuke ränidioksiidi (SiOx) plasma-pinnakate. See tõstab hapnikubarjääri samale tasemele vana OPA/PE-ga, kuid kuna tegu on puhta polüestriga, läheb kogu pakend 100% PET-i (pudelite ja topside) ringlussevõtu ahelasse.

Mõisted:

PA on Polyamide (polüamiid) ja OPA on Oriented Polyamide (orienteeritud polüamiid) annab kilele erakordse mehaanilise tugevuse, torkekindluse -KEELATAKSE.
PE Polyethylene (polüetüleen)-kasutatakse laminaatide sisemise kihina ehk keevituskihina. PE sulamistemperatuur on madal (ca 110–120 °C), mis tähendab, et see sulab pakendiliini kuumade lõugade vahel kergelt üles ja liimib koti või karbi õhukindlalt kinni. Elastne, painduv. See on maailmas kõige laialdasemalt toodetud ja kasutatav plastitüüp. Tööstuses jaguneb see tiheduse järgi (nt LDPE – madala tihedusega elastne plast, HDPE – kõrge tihedusega jäik plast). 
MDO  Machine Direction Orientation (masinasuunaline orienteerimine), tähistab spetsiaalset kile tootmistehnoloogiat. Muudab kile tugevaks, torkekindlaks, läbipaistev, klaasiaks, peab vastu kõrgemale kuumusele ilma väljavenimiseta.
EVOH etüleenvinüülalkohol on vajalik juustu või liha säilimiseks (hapnikubarjäär). Kui kasutada ringlussevõetud materjali (rPET/rPE), toimib EVOH ka funktsionaalse barjäärina (functional barrier), mis takistab võimalike kahjulike ainete rändamist (migratsiooni) ringlussevõetud plastist toidu sisse. 
PET: Üldnimetus materjalile. APET: Amorphous PET (amorfne PET) – täiesti kirgas, klaasjalt läbipaistev ja jäik kõva plast, millest vormitakse karpe ja topse. rPET: Recycled PET – tarbimisjärgselt ringlussevõetud PET-plast.  Peamiselt kõvade aluskarpide, topside või pudelite valmistamiseks nende suurepärase läbipaistvuse, jäikuse ja puhtuse tõttu. PPWR seisukoht: Euroopa lemmikplast, millel on parim ringlussevõtu võimekus. rPET on ainus mehaaniliselt ringlussevõetud plast, millel on EFSA luba toiduga kokkupuuteks, mistõttu on 2030. aasta ringlussevõetud sisu nõudeid (25%) sellega kõige lihtsam täita.