Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 30. oktoober 2020

Ütle, mis on su kotis...


Meil oli kunagi sekretär Maire, kel oli tõeline Mary Poppinsi käekott. Küsi, mida vaja. Kõik alates torutangidest kuni aspiriinini oli seal olemas.

Aastake tagasi oli mul ees üks oluline koosolek. Mu eesmärk oli nõukogu väga tõsistele õigeusu ja katoliku taustaga  meestele maha müüa üks oluline idee. Sõnaga. Ma pidin jätma tõsiselt võetava täiskasvanud inimese mulje.

Olin parasjagu närvis ja väga hoolikalt valinud õiged riided. Selline ilus kleit, mille seljapeal on avar lõhik, mis on siivsalt nööbiga suletud. Ootan koosoleku algust, teen ühe hooletu liigutuse ja vupsti.. nööp lendab, kuhugi...
Otsin paaniliselt käekotist, juba ette teades, et mul pole ei nõela- niiti, rääkimata tagavaranööbist või haaknõelast. Lähemad kolleegid ei saanud samuti aidata. Ma ju ei saa minna palja seljaga!!
Mis muud, kui tuiskasin esimesse poodi ja ostsin kõige vähem blingi rinnanõela.
Seejärel tõotasin, et tänasest alates hoian kotis alati nõela ja niiti või vähemalt haaknõelu.

Eelmisel nädalal oli ministeeriumis kohtumine. Küll mitte nii nõudlik, kui toona nõukogus, aga ikkagi. Seal töötavad tõsised inimesed.
Käin enne kempsus ja vurrr..... kleidi allserv hargneb lahti...
Proovin tõmmata kogu serva lahti. Et mul ju võibki olla säbrulise äärega kleit. Aga. Kiusu pärast. Lisaks küljeõmblustele on veerandijagu kleidi servast traadiga kinnitatud...

Surfan kotis. Ja loomulikult, pole mul seal endiselt ühtegi kinnitusvahendit. Aga! Mul on kotis eelmisel päeval ostetud ja kotti ununenud plaastrid! Plaasterdan serva kinni ja tõotan jälle, et...


Kas üks inimene kunagi ka kogemustest õpib?!


reede, 23. oktoober 2020

Ilu päästmine


Lugesin Koolmeisterdaja  postitust ja millegipärast viis see mu mõtted kirjandusele ja kunstile ja ilule. 

Hiljuti esitas üks meesterahvas väite, et "Ilu ei päästa maailma. Et ei ole vaja kultuuri- kunsti, muusikat, kirjandust jne.."
noo, aga sa ju valid ühe ja teise auto vahel, su jalgpallimeeskonna särgid ja pall.. need kõik on ju disaineri poolt kujundatud?.. ja sain aru, et ma räägin tarbekultuurist.

Aga kunst kunsti pärast?
Kas sellist asja üldse ongi olemas? Usutavasti on maailmas igale teosele vähemalt üks tarbija ( autori ema, näiteks?) ja kui ka pole, siis kõik, kes on kunagi midagigi teinud, teavad, et üks loomisrõõm kaalub üles tuhat tarbimisrõõmu. 
Ja õnnelikud inimesed on ju ometi hea asi?

samas olen ma ilmselt juba nii roheline. Meie ümber on niipalju müra. Et tegelikult peaks iga autor 3 korda enne mõtlema, kui midagi juurde "toota". (käige mu sõnade järgi :))

Ma olen sama küsimust- kas ilu päästab maailma- nüüd erinevatelt inimestelt küsinud. Levinumaid vastusi on, et me vajame kultuuri.. põgenemiseks (unustamiseks). Hea tuju loomiseks. Selleks, et nad juhiks tähelepanu millelegi, paneks mõtlema.
Ma ise lisaksin siia ühe minu jaoks väga olulise põhjuse. Ma pean vaimustuma, üllatuma. See peab tekitama minus heas mõttes kadedust (kuidas ta suudab). Inspiratsiooni. 

Selge see, et nn kõrgkultuuri peaks tegelikult enne arutlemist defineerima ja see on iga inimese jaoks erinev. Ning lõpuks polegi see oluline. Ma tean, et mul on eklektiline, halb ja magus maitse. Mulle meeldib harmoonia, Ma tahan enda ümber rõõmu, naeru ja positiivsust. 
Nojah. Bach, Tammsaare, Hesse pole tegelikult mingid päikesekiired. Aga, nii üldiselt.
See, mis mulle meeldib, ongi ju minu jaoks subjektiivselt väärtuslik.

kolmapäev, 14. oktoober 2020

Eestlane ja venelane 15. Hädaolukord


Tulen poest.

Tulen poest.
Vahepeal on keegi hea naaber jätnud ilmselt koogi liiga kauaks ahju, tuletõrjealarm lõugab ja liftid ei tööta.

Mina olen selline nagu enamik majaelanikke. Ma ignoreerin ja lülitan end välja. Küll keegi alarmi ikka vaigistab ( st lõpuks tuleb G4S kohale) ja keeldun mõtlemast, mis siis kui ükskord kunagi peaks päriselt põlema.

Õnneks elan ma mehega, kes ei kannata krigisemist, kääksumist, prõksumist ega mingit muud heli. Kui tuletõrjealarm lõugab, siis jookseb ta alla ja korraldab nii, et saabub vaikus.

Niisiis. Liftid ei sõida ja maja on täis kõrvulukustavat undamist. Minuga koos seisab üks vene naine. Räägin talle, et kuuldavasti on alarmi kõrval juhend, aga mul pole prille, ma ei näe. Et kas ta vaataks, äkki saame alarmi vaikseks. Proua otsib kotist prillid, vaatab diagonaalis juhendit ja kehitab õlgu. Ma üritan moblaga zuumida, aga väheks jääb ja hämar on ka koridoris. Leiame koos nupu "Vaigista". 

esmaspäev, 5. oktoober 2020

RMK matkatee Peraküla-Aegviidu- Ahijärve. #Metsanurme- Saarte raba lõik



Kui otsid endale äri, mis tooks sulle pensionini leiva lauale ja lisaks veel vorsti ka peale, siis palun: hakka tootma "Eramaa" ja "eratee " silte.
Hiljuti arutleti blogides, et miks me jahume kogu aeg ühel ja samal teemal. Vabandust. Ma teen sedasama, aga kuniks ei ole vastuseid, tuleb endiselt imestada ja küsida...

Igaks juhuks full disclosure : ma varastasin põllu servas kasvavalt üksikult õunapuult mesimagusa lumivalgekeseõuna. Ei olnud silte juures :)

Aga no tõsiselt.

Muretsed endale sõna otseses mõttes karupepusse elamise. Ei ole looduskaunis koht, ei ole seenemetsi või järve või merd. On maharaiutud metsad, võsa ja põllud. Ja sa paned sildi eramaa. Mis ei anna mitte mingisugust infot mängureeglite kohta. Milleks? Ma ei tea, iga kord kui ma matkadel käin, olen ihuüksi. Äärmisel juhul kohtan kaht. kolme matkajat või jalgratturit. Äkki ma käin valel kellaajal? Ja muidu on seal elu nagu Viru tänaval?