#postapokalüptiline Uus normaalsus

Hotell Park. Tõsiselt äge

Ma tahtsin Park hotelli juba ammu tulla. Ennevanasti, kui see kool oli, töötas siin minu ema. 

Nüüd, kui hinnad on sõbralikud, saigi käidud. Rahvast oli üllatavalt rohkelt ja eriti jäi silma palju väikeste lastega peresid.

Negatiivne kõigepealt. Vannituba ma ei viitsi enam isegi kritiseerida. Samad asjad, mis sadades hotellides üle maailma. Nagide asetus, riiulite puudumine, segistid jne. Võimalik, et see oli mõeldud boonusena, aga kuum ja külm vesi vaheldusid üsna suvaliselt, nii et dušši all käimine oli üsna meeleolukas :)

Voodi oli minu jaoks kröömike liiga pehme ja hirmutavalt kõrgel.

Meie toa aknad avanesid sisegaleriisse. St päevavalgus tuli läbi sisegalerii katuseakna. Üks öö oli äge, aga pikemalt ma ei suudaks.

Kui juba Viljandi, siis ka ümber järve.
 Millal nad selle raja nii raskeks tegid?
 Vanasti oli kuidagi... Kergem ?? :)

Aga see selleks. Sain oma uudishimu rahuldatud ja ööbin tulevikus mujal.

Positiivne. Ma ei viitsinud guugelda, kas see ehitis on saanud mõne arhitektuuripreemia. Aga oleks sajaga väärt. Vaimustav !!! Vau ! Ja oma ema klassi ma ei leidnud üles :)

Uus normaalsus on söömine. Hommikusöök. Igale toale on broneeritud oma aeg. Võtad sööklast sulle sobiva toidu. On nii tavalised, kui ka ühekordsed nõud. Ja sööd toas. 

Kõlab kirjapandult okeilt. Aga kujuta nüüd tegelikult. Paned maski ette. Lähed sööklasse. Valid head paremat. Ja siis tuled, kandik, värisevatel kätel (mina), täis auravat toitu. Tellid lifti. Ilmselgelt tahab just sellel hetkel koos sinuga sõita pere pisikeste lastega. Jõuad edukalt, maha loksutamata, tuppa. Aa, kohvi tahaks juurde. Paned maski ette. Jne.

Üks kord elus, mõnus seiklus ja naljakas. Aga kui jääbki nii?

See Kast Puust Linnas.
Jaak enam ei laula.
Linnud laulavad.

Õhtusöök on veel suurem väljakutse. Lõuna haarasime statoilist, aga kuna õhtu on nii soe ja mõnus, tahaks väljas, mitte hotellitoas või autos süüa. Hotellitoa variant on tehtav. Hotelli restoranist saab tuppa tellida, poest saab valmistoitu, isegi boldi- voldi kullereid nägin. 

Kuigi me mõlemad oleme seal linnas aastaid elanud, ei suutnud välja mõelda ühtegi piknikukohta... Kõik potentsiaalsed paigad olid kinni, kinni, kinni...

Ostsime siis pizza kaasa ja toitusime pargipingil. Pizza ostsime Pizzeria Pantalonest, mu mehe kurvastuseks üsna vegan valik. Aga väga maitsev.

Koroonaaja restoran.
Vähemalt vaade on imeline

Mu esialgne eufooria: jee, ma olen vaktsineeritud, koroonanäitajad on järjest optimistlikumad, ma võtan sel aastal kindlasti puhkuse välja ning ei, ma ei veeda seda ( ainult) sügaval Eesti metsades, hakkab järjest lahtuma. Kas see ongi see uus normaalsus, mille nimel tasus kannatada? Kas sellist uut maailma me tahtsimegi??

Ma olen konservatiivne inimene ja päriselt ka ei ole isegi seniste lennunduspiirangutega harjunud ning pigem naiivselt lootnud, et ühel päeval on taas nagu vanasti... Aga tundub, et lisaks vedelikekeelule ja turvakontrollis lahtiriietumisele ja röntgeniga läbivalgustamisele. Lisanduvad hoopis uued. Sajaeurosed testid, maskid, uute tüvede kartuse karantiinid..

Karbilõunad loodetavasti ei jää. Ja maskid? Meil, Eestis, õnneks tänaval ja õues ei pea maski kandma. Aga tuttav tuli just Hispaaniast koduõppest- kontorist, ning nt seal peab mask olema ka tänaval.

Ma tean, et kõlan kui vingupill ja keskkonna seisukohalt on hea, kui inimesed vähem reisivad ning reisimine pole ka mingi põhiõigus, et peaks mugav olema. Aga ?! 

Palun vana elu tagasi.

Pps. Ja tänan veelkord kõiki Bloggeri tiimi arendajaid, kes on piltide lisamise nii.....innovatiivseks ja noortepäraseks muutnud. Ma ei sobi enam sellesse maailma :(