Nädalavahetus #visitestonia

Üks mu klient küsis, et mida teha 11 aastase Läti tüdrukuga Lõuna- Eestis, Tartu kandis. Otsisin oma vanad märkmed üles ja kuna üks keskmine laps ei viitsi vaadata mägesid ja torne, siis palusin tuttavatel lapsevanematel anda veel ideid,

Naljakas on see, et kui tõstsin info ChatGptsse, et ta paneks logistilisse järjekorda, tõlgiks inglise keelde ning lisaks vajalikud lingid, siis.. robot lisas omal algatusel veel hulga kohti ja parandas mu aegunud infot ilma palumata.
Näiteks, et Taagepera lossis on Alice imedemaa. Ja Vudilad ja mingi teise lastepargi, mida kohalikud emad oma nimekirja ei pannud..
panen nimekirja postituse lõppu

Järeldus, mis ma sellest tegin. Et nagu pole kohalikelt mõtet küsida, kus te ise sööte ( kodus), nii piisab tegelikult reisisihtkohtade saamiseks ainult internetist. Sest kuidas see info sinna ikka saab, kui mitte meie käest.
Mitte ükski neist emadest ei soovitanud midagi, mis poleks ka Visit Tartu lehel...

Aga nimekirja vaadates jäi mulle silma, et ma olen ammu unistanud minna Tartu Ahaa keskusese ning põgenemistuppa ja tagurpidi majja. Jäävad ootenimekirja. 
Ja labürint!! Ma jumaladan labürinte ja näen seda alati AKs uudisena hooaja lõpul- Et oli.

Rääkisin mehe nõusse ja käisime Toretalu maisilabürindis ning Põltsamaal. Sarapiku talu teele jäi veel ka Pajusi mõis. Me sisse ei läinud, aga paistis imekena.

Kehalised

Väljas oli paduvihm.
Uksekell heliseb.
Ukse taga tilkuv ja läbimärg ülakorruse proua.
Ma viisakalt tere?, - no, äkki juhtus midagi...
Tema.. ups, sorry, vale korrus.
Täna tõi mees poest piima, mahla ja sefiiri. Tuleb välisuksest sisse ja avastab, et jättis võtmed autosse. Paneb siis asjad seniks postkasti peale, no kes see ikka võtab, eks.
Läheb välja tagasi ja näeb läbi ukse klaasi:
tuleb neiu, Võtab mahla ja sefiiri ning pöördub nendega tagasi st oma koju.
Mees kärmelt tagasi, halloo... minu asjad.
Neiu ?? sry, siia ju vahel jäetakse tasuta asju, ma mõtlesin., et võib võtta.

Neiu elab samuti meie kohal.
Viimasel ajal ajab mind hulluks, et kusagilt tuleb kanepilõhna. Ma ei saa aru kust. Nüüd, ma vähemalt aiman... Ülakorrus?!...

ETVst tuleb taas " Sinu kätes". Lühidalt, tüübil on mälukaotus ja nüüd teeb kõik, et mälu tagasi saada.
Ma pole saanud vastust küsimusele, et kui mälu tuleb tagasi, kas ta siis tuleb sellisena, nagu normaalsel inimesel, et pooli asju ei mäleta nagunii. Või on tagasitulev mälu täiuslik. Et mäletad kõike. 

Kui vanasti tundus mu kõhus olevat toru,  kõik mis sisse kallasin (vesi,  muidugi),  väljus imendumata.  Siis nüüd on tekkinud kooniline kolb,  mille põhi on just naba ümbruse kohal.. :(
Mida järgmiseks?

Btw, kas olete märganud, et AK naised kannavad ühesuguseid kingi. 

Palgid ja pinnud

uue telefoni ostsin. Kõik ilus ja kena, aga innovatiivne tootearendusprotsess on  eemaldanud audioväljundi, mille sisse saaks panna juhtmega kõrvaklappide otsiku. Olgem siis popid ja noortepärased ja kasutagem BT klappe.

Pärast seda, kui olin neid otsinud nii mustikavarte, kui ka maasikalehtede vahelt sain aru, et toas jah, palun. Ilmselt isegi tänaval, kus kõnnid mõõdetud ja rahulikul sammul. Aga minu elustiiliga kahjuks ei sobi. Kaovad ära. Mees küll soovitas- nagu vormelisõitjatel, et teibi kleeplindiga kõrva külge, aga .. ma siiski vähemalt üritan olla daam.

Aga ma olen ju geenius, eks.. Vaatan telefoni ja tuleb idee- usb auk, kui sinna lisada vastav adapter, saabki ju klappide juhtmeotsiku ühendada?

Tehtud. Mõeldud.

panen klapid kõrva, lähen õue ja hakkan kuulama oma iganädalast poliitikasaadet. Heli on pisut kehv, aga keeran kõvemaks, ja pole hullu.

Kas te olete märganud, et paljudel  meie kaasmaalastel on soov jagada oma lemmiklaule ka teiste inimestega?  Neil on sageli kaasas mitte pisike, vaid täitsa korralik stereoseade mida nad siis volüüm põhjas pargil, tänaval jne kuulavad. Tavaliselt venekeelset räppi. Aga tegelikult  poleks vahet. Minu muusikamaitse on nii ehk naa teistsugune ja mind häirib.

No vot siis. Kõnnin klapid peas ja möödun taas ühest diskorist, kes heli põhjas kuulab pargipingil oma muusikat. Saadan talle hävitava pilgu. Läbi päikeseprillide, muidugi. Tüüp irvitab vastu.

Poliitikasaade saab läbi, võtan klapid peast et helistada ja... saan aru, et saade mängib endiselt. Mul ei ole klappe peas. Heli tuleb telefonist. Mitte klappidest....

Chatgtp andis mulle armulikult teada, et nii ei saa mitte, et vaja on aktiivset DAC adapterit...

Õunahoidised

Eelmisel aastal oli väga palju õunu, mistõttu sai eksperimenteerida. Nüüd kõik söödud.

Üllatavalt heaks osutus rosinamoos. Viskasin kuuma segu sisse peotäie rosinaid, mis paisusid seistes suureks ja mahlaseks. Ma pole üldse rosinasõber, aga see läheb kordamisele.

Mingil hetkel küsisin endalt, et kui jah, väikese koguse saab teha mikrolaineahjus,
Selle asemel, et seista pliidi ääres ja valvata, et ei kõrbeks ja hoiduda pritsimise eest. siis miks ma ometi ei pane neid vilju ahju küpsema. Nii, nagu ma teen pea kõiki oma toite. Ehks iis lõpuks tegin kõik moosid ahjus.
Tegin proovi ka nii, et suhkur oli segamata peal, et karamelliseeruks, aga mu meelest suurt vahet lõpuks polnud.
Oluline meelde jätta: villitav segu ei tohiks olla üle 100 C, kuna võib muidu ka väga tulise purgi puruks lüüa.

Reeda šokolaadimoosi olen nüüd proovinud erinevate viljadega ja nii tavalise šokolaadiga, kui ka kakaopulbriga, et anda mõrkjust. Selle moosi suurim probleem on, et šokolaad on pruun ja tulemus jääb pruun... :) Õunaga jäi väga hea. Õun ise on maitsetu, seega šokolaad sai särada. Endale memo. Šokolaad on üsna happeline, põhjaks on vaja kas magusat või neutraalset asja.

virsik ja nektariin olid moosina väga head. Kohati jätsin liiga suured tükid- ebamugav süüa. Ja maitsestamisega pole mõtet ka hulluks minna. Jaanuarikuu hommikul kell 6.45 on suht suva, mis nõiataimi oled kasutanud.

aprikoos, kuigi ma " lahjendasin" õunaga, jäi minu jaoks liiga vänge. Tulevikus peaks õuna olema kindlasti pooleks, kui mitte rohkem.

Internetis soovitatud amarettost (lisada moosile) jäi talveks alles ainult nimi. Raiskamine. Joo parem niisama hommikupudru kõrvale

ma olen aastaid teinud rabarberist soolast möginat ( + tomat, küüslauk, sibul). Tegin nüüd õunast, täitsa ok. Kuigi rabarberil on rohkem iseloomu. Õuna taustal hakkavad teised viljad domineerima.

Kõige parem on ikkagi tavaline nn õunakaste. Ahjus pehmeks, saumikseriga püreeks.

Nädal 30

 

Ma ei viitsi praegu vaatama minna, kumb on staažikam järjepidev blogija Eveliis või Mallukas?

Hämmastav ja austust vääriv. Hiljuti kirjutati ja räägiti IShowSpeed külastuse kontekstis suunamudijate läbipõlemisest, fookusega kuulsusel ja tähelepanul. Minu jaoks on probleemiks sisu ise. Vaadates oma blogi ajalugu, siis aeg ajalt, ja mida aeg edasi siis seda lühema perioodiga tekib teemade kriis. Kõike on juba öeldud ja arvatud ja teemad korduvad-korduvad, miks siis üldse...

Miks üldse peab, eks, küsiks nüüd Kaur. Noh, ei peagi. 
Aga mingi vajadus on siiski olemas. Ajaloo pärast nn päevikuna. Oma seisukoha  selgeks mõtlemiseks ja mõned põhjused veel. 

Kuna mul oli vahepeal väga halb telefon ( st pildikvaliteet), siis olen praktiliselt lõpetanud piltide tegemise. Milleks? Kus ma neid näitan/vaatan? Ma ei taha enam kasutada Facebooki, kuna selle algoritmid käivad närvidele. Instagram? Kuidagi ka ei kõneta.

Ma olen proovinud muid meediume- et kui mul pole pikka struktureeritud lugu kirjutada, siis äkki need kohad, kus saab lühemalt.  Aga ei sobi mulle, sest minu mõte vajab ( liiga) palju sõnu...) Ja huvitaval kombel ka tagasiside teema. Ilma jälgijateta on vabastav, sul pole (teoreetiliselt) mitte ühtegi enesetsentsuurist lähtuvat piirangut, saad olla sina ise jne blablabla.  Aga tühjus on keerulisem motivatsiooni osas- et milleks üldse. 

Blogis, isegi, kui mul enda meelest pole midagi öelda ja sinul midagi kommenteerida, ma näen, et lugejaid/klikkijaid on endiselt. Kes te olete ja miks te (endiselt) loete? Vanast harjumusest?

Tsivilisatsioonide lagunemise aeg

Südasuvi. Kõik koostööpartnerid puhkavad või lihtsalt ei viitsi midagi. 

Vahel ma mõtlen, et huvitav, kumb on suurem patt. Kas soovida kellegi surma- varem või hiljem me sureme ju kõik ja nagunii.

Või raisatud elu elamine. 

Et sa oled kogu oma elu raisanud mossitamisele, virisemisele ja jonnimisele.

Ja ma ei pea silmas konstruktiivset- vot, nüüd ma teile alles näitan jonnimist. Vaid ohvri-märtrirolli -ei-jonnimist. Eks te siis tehke ja olge, lollid olete, mind ei huvita.

Kui ma analüüsin iseenda jonnikäitumist, siis jõuan selleni, et jonn on egoprobleem. Sõnum, et minu arvamus, tegu vm ei ole piisav või tähtis ja sellest tuleneb trots ning jonn. Kui ma mõtlen, et kuidas keegi väljastpoolt selle vastu saab või mis oleks lahendus siis.. see on päris keeruline.
Väga tark suhtleja oskaks ilmselt pakkuda mõne muu ego upitava porgandi või anda aega, et saaksin oma mõtted ümber mõelda, end korrale kutsuda, asja emotsioonidelt ratsionaalsele käitumisele viia. 

Ja see viimane ongi vist vastus. Ise peab tahtma. Kõik see vana lugu, et kõik algab suhtumisest. Aga kuidas panna keegi teine tahtma? See on miljoni dollari küsimus.

Teemavahetus. Ilmselgelt on impeeriumite langemise aeg.