Rahu maa peal

Jõul poleks jõul ilma mu lemmiklauljata.

Ilusad jõululaulud. Eestipäraselt pisut morbiidsed ja hardad. Pisar tükib silma.
Järsku.
Paar rida tagapool algab sebimine. Ühel keskealisel mehel hakkab paha.  Tema kaaslane, ilmselt soomlane, palub abi. Mees kukub, abivalmis käed püüavad ta kinni ja tassivad vahekäiku pikali. Abivalmis noormees helistab kiirabisse.

Selleks ajaks saab laul läbi. Ilmselt on esinejad märganud sagimist, saamata täpselt aru, mis toimub,
Meeslaulja küsib, et - kas seal on abi vaja ning kas meie hulgas on ehk arste.
Arstid on juba kohal.
Esinejad on ilmselgelt segaduses.
Selge, et nö sündmuskohast kaugemal olevad inimesed ei näe ja kuule midagi ning ei saa pausist aru. Juhtunu lähedal olevad inimesed keerutavad end vaatama. Noormees räägib kiirabiga. Haige mehe kaaslane anub abi järele. Ilmselt arstid, või vähemalt väga enesekindlalt juurde tõtanud inimesed, tegelevad haigega...

A. Ivanov Harbini ööliblikad

Ja nii reetsime me, eestlased, venelased...
Ivanovi loomingus juba teist korda.

Ivanov räägib jälle venelastest võõrsil. Kui esimeses raamatus tegutsesid nad selle sajandi alguse Eestis, teises Taanis, siis kolmanda tegevus toimub Eesti Wabariigis. Esimeses eeldatavasti siia suunatud või saadetud teise ja kolmanda põlve venelased. Teises mugavus- ja majanduspõgenikud.
Ja kolmandas on olnud põgenemine vajadus. Kontekst ja põhjused on erinevad, aga olukord ikka sama. Ikka on vaja õppida kohalikku keelt. Üritada mõista kohalikke, mitte kaotada sidet kodumaaga...
Migrandid, immigrandid ja emigrandid.
Sõltub, millise mätta otsast vaadata.
Ning sellest mättast sõltub, millisel juhul me tunneme kaasa ja millisel puhul mitte.

Ma vahel mõtlen, et mida ma teeksin, kui homme kehtestatakse näiteks Eestis islamiriik. Keelatakse näiteks laulmine ja naermine ja sunnitakse kaetud juustega liikuma? Või midagi muud, mis on minu väärtushinnangute ja põhimõtete vastu. Kas ma põgeneksin või kohaneksin?
Oktoobrirevolutsioon võis olla samasugune vapustus. Või siiski mitte? Muutused ei tule järsku, vaid samm sammult?

Telefonimäng

Ema helistab.
- Ma tahan oma kolleegile kinkida jõuluks ühe raamatu, väga kiidetakse. Alles ilmus. Meil siin on otsas, kas sa saaksid Tallinnast vaadata?
- Ikka saan, mis raamat see on?
- Mingi vene autor oli, täpselt ei mäleta. Surov, vist. Aga ma meie raamatukaupluses küsisin ja müüja sai kohe aru, mida ma tahan.
- Ahah. Ma kardan, et seda on siiski pisut vähe. Mis selle raamatu pealkiri oli?
- Ma pealkirja ei mäleta, Aga kindlasti ei olnud see ilukirjandus. Mingi populaarteadus.
- ajalugu? sport? elulood? mingid retseptid....? ( üritan peast läbi lasta viimati ilmunud uudiskirjandust)

Ema mõtleb natuke.
- ma teemat ka ei mäleta. Aga mulle tuli autori nimi meelde! See oli Andrei Surovski!  Kindlasti oli. Just. Oli jah Andrei Surovski.
-Ema??!! Äkki see oli Aleksei Turovski?!
- No just. Mis mina siis ütlesin?!

Olgu jääv anonüümne kommentaar

Eile oli päris hea "Vabariigi kodanikud" saade. Nagu saates osalejad korduvalt rõhutasid, üritati rääkida kvaliteetajakirjandusest. Tegelikult räägiti anonüümsetest netikommentaaridest ning loo tuum oli selles, et saates osalejaid häirib lahmiv vihane kriitika...

Ma ei saa tegelikult ikka aru, millisel hetkel kaob inimesest empaatia, võime mõista teistsuguseid inimesi ja elusid.
Nad elavad mingis teises maailmas. Maailmas, kus inimesel on alati üks selge roll, identiteet. Muutumatud seisukohad. Kriitika on alati konstruktiivne ning argumenteeritud. Eriarvamuste korral toimub debatt.
Need on inimesed, kes on alati nemad ise. 100% selgusel selles, kes ja mis nad on. Igas rollis nii emana, tütrena,  naisena kui töötajana mõtlevad nad alati neid samu õigeid mõtteid, fanaatiliselt uskudes oma ideedesse ning iga sõna, mis suust tuleb, on puhas kuld.
Nad on õnnelikud inimesed ja selle privileegi eest võiks ju natukenegi olla tolerantsust nende suhtes, kellel on elus rolle rohkem. Kes ei tea alati õigeid vastuseid ning alati ei tahagi neid teada.

Sügisidüll

Kõnnin varahommikul kottpimedas pargis.
Pime, külm. Porine. Maa on must. Ja lehed raagus. Tühi ja pime.

Ja siis kuulen, et kusagil.
Laulab lind.
Kõvasti. Siuts,siuts, siuts, siuts, siuts...

See tundub nii sürreaalne. On see ikka päris lind? Üritan laulja asukohta tuvastada.

Ja seal ta on. Aial kükitab linnuke. Aia kõrval on suur prügikonteiner. Ja selle otsas istub kassike.

Nii nad seal kahekesi kükitavad mustpimedal sügishommikul. Üks laulab ja teine kuulab.
On detsember.

Ideaalsed dieedikuud

Kui oli suht-koht terve kausitäie piparkooke sisse vitsutanud, muutusin pisut murelikuks. Aga õige pisut, sest veel natuke on jäänud ja siis tuleb periood, kui midagi pole.

Umbes juuni keskel saavad valmis maasikad. Ja arbuus ja murelid ja nektariinid. Ja värsked köögiviljad. Grill ja suitsulest. Šašlõkist saavad õunad. Mida on alati korraga ja palju, mistõttu tuleb välja mõelda ja paraku ka ära süüa 100 kooki õuntest. Õuntest saavad viinamarjad. Viinamarjadest jõul: mandariin ja piparkook. Verivorst ja kapsas ja hani ja siga..
Ja seejärel vastlakuklid... nämm...

ja siis tulebki 3 kuud: märts, aprill, mai. Kus pole midagi. Paast. Iidsed reeglid kehtivad siiani. Puuviljalett on tühi ja igav. Köögivili on vana ja tohletanud, isegi räim on kiitsakas.

ning siis saavad jälle valmis maasikad....:)

Pilvebaleriini lood 11. Ilu

Räägin oma venelannast juuksurile ära mida ja kuidas ma tahan

Juuksur vaatab mind mõtlikult ning ütleb veendunult:
Ma võin teha, mida te soovite, aga ilusaks see teid ikkagi ei tee...

?????

Õnneks oli tal varrukast võtta variant b, mis mind siiski pisut kaunimaks tegi..:)

Abiellu ja allu

Oi, kui hea uudise ma Postimehe onlinest leidsin:  kuidas olla õnnelik ja säilitada oma abielu (mis teatavasti on vältimatult hädavajalik, ükskõik millise hinnaga). 

Puhas kuld:

  «Meestele meeldib alluda, kuna tegelikkuses näevad nad asju laiemalt,» seisab raamatus.

Autori sõnul põhineb teos Pauluse õpetustel ning ideaalne mees peab olema kuulekas.

«Sa ei pruugi olla veel täiuslik peremees ja torumees. Mis selles halba on, kui naine sulle seda ütleb? Ütle talle, et tal on õigus ja see on tõsi ning et sa õpid. Kui ta näeb sinu allumist ja soovi muutuda, siis muutub ka tema,» õpetatakse raamatus.

ok?:) või kirjutasin midagi valesti?

Head blogid ei ole otsas.

Kui Sa loed Rentsi ja Ritsiku blogi, siis oled kindlasti kursis, et eesti rahva taastootlusega seotud mured ja rõõmud ja eelkõige elu õite esimesed elukuud  on virtuaalmaailmas rohkem kui väärikalt kajastatud.
Kuna mul on hetkel loominguline madalseis ja ma olen blogimise surmast juba ka kirjutanud, siis valin seekord lihtsama tee ja teen hoopis nimekirja. Nimekirja blogidest, mis ei räägi beebidest.

Keskel

On õige, et me tegelikult ei suuda mõista olukordi enne, kui need on meil reaalselt käes. Me ei suuda mõista esimese hamba vaimustust enne, kui meil endal on beebi ja vaimustust lemmiklooma suhtes, kuniks meil endal kullake kodus uksele vastu ei tõtta.
Me küll üritame, aga lõpuni on raske mõista vanaemasid, kes kannaks meid kätel ja teeks kõik ette-taha.