Welcome to Estonia

Kas usute, et Euroopas, Saksamaal, on ikka veel inimesi, kes tõemeeli küsivad- a kus see Eesti asub? Leedu, see on endine Venemaa, eks? Kas te kuulute Euroopa Liitu?
Ja täiesti intelligentsed inimesed. Haritud, juhtivatel kohtadel.
Lugege Ninataga väga head postitust. Maailm on küll küla ja kaardid mängitakse ilmselt varsti ümber. Aga Eesti on endiselt mõttetu Venemaa provints:(

Ma olen praegu natuke liiga väsinud, et rohkem kommenteerida..:)

Reisimõtted

Jalutasin täna hingematvalt ilusas Mirabelli aias ning mõtlesin, et tegelikult ma ju ei tea. Ma pole vist 100 aastat käinud vanalinnas ja Kadriorus. Äkki on ka meil pingid ja kena muru kus piknikku pidada. Lillede juures sildid, et teaksid, mis sordiga tegemist jne.
Kunagi üks lätlasest kolleeg rääkis õhinal, et suvel on plaanis Saaremaa reis, mispeale teine lätlane küsis mu käest- aga mis teil seal huvitavat on...? Ei osanudki tookord vastata. Kadakad ja puhas loodus. Neil Lätis on seda samuti. Ja mis Saaremaa, ei oska ma midagi rääkida ka  Tallinna vanalinnast või mõnest teisest vaatamisväärsusest.
Välismaal turismiobjektidel ahhetades mõtlen alati, et huvitav, kas kohalikud ka ise teavad kui palju neil on ilusat ja huvitavat. Sest Eesti osas on vähemalt minul küll suured lüngad...

Avameelselt blogimisest

20. mail on mu blogi sünnipäev. Et siis õigupoolest peaks see postitus ilmuma mõned nädalad hiljem. Aga.
Ihuüksinda võõra linna tühjas hotellitoas- see lihtsalt paneb kirjutama:)

Minu blogi sai alguse täiesti pragmaatilisest soovist. Olles mitu aastat kõikvõimalikel koolitustel kuulanud seda, kuda web2 meid õnnelikuks teeb, otsustasin ise järgi proovida.
Paari kuuga oli selged skeemid, kuidas tekib blogtree ja blogspoti TOP. Tõdemus, et loetava blogi pidamine on täiskohaga töö. Ning seda tuleb turustada nagu iga toodet- atraktiivne pakend, mahlakas sisu, stabiilne kvaliteet ja järjepidevus; kuni püsilugejate leidmiseni intrigeeriv pealkiri ning õigel kellaajal avaldamine õigele sihtgrupile. Lisaks 24/7 online, et laskuda diskussiooni... Ehk siis korporatiivblogi pidamine saab toimuda ainult mitmetel-setmetel tingimustel. Eesti ei ole Ameerika. M.O:T.T:

Keskea rõõmud

Mõni päev tagasi helises mu mobiil.
-Tere, perearsti kabinetist helistan
-???
-Tahame, et tuleksite analüüse andma.
-??? Olin tumm. Südame alt läks külmaks, mõeldes võimalikke stsenaariume ja mõistatades, kust küll nad mu verd hankisid ja miks alles nüüd avastasid. Et mul on.. aids?? vähk??? ...
Hämmingus suutsin küsida, et miks just mina.
- Te kuulute vanusega riskigruppi.
Johhaidii...
Aeg, mis mulle lahkelt pakuti oli 18. mai kell 10. Vabandasin, et ma juhtumisi oman (veel) töökohta. Ka ülejäänud mai lõppu pakutud ajad ei sobinud. Seepeale daam teisel pool toru solvus ja käskis pärast seda, kui olen sobiva aja välja mõelnud, ise tagasi helistada.

Uue Ajastu Algus?

Maailm on hulluks läinud.
Lisaks herbalife, juusteakadeemia, veregrupidieedi, taimetoitlase, ultra säilitusainetevaba, "minu laps on allergiline kõigile toiduainetele" ja vist olid mõned veel, sõltlastele- lisandus mu sõpruskonda ka ph-ime inimene.
Ma üritan aru saada, miks  ei suuda ma siiralt rõõmustada, et mulle kallid inimesed on nüüd reipad ja saledad.....

Eetilisest lihast ja fašistidest

Juhtusin hiljuti vaatama filmi "Fritsud ja blondiinid", mis kusagil keskel pöördus hea maitse piiril balanseerivast nostalgiafilmist eestiliste valikute teemaks. Vanahärrast läti näitleja tundus teemat tõeliselt südamesse võtvat. Ma tõmban siit vägivaldse paralleeli Rimi ostujuhiga. Ning küsin, kui vabad me tegelikult oleme oma tööülesandeid täites, et teha ainult oma väärtushinnangutest lähtuvaid eetilisi otsuseid.
Alati võib öelda ei ja minna ära, eks.
Igal inimesel on oma tõde. Võimalik, et nende inimeste jaoks polnudki sisemist konflikti?

Pilvebaleriini lood 5

Tegelikult on muidugi hea meel tõdeda, et eelmine kirjutis "issand, kui loll ma ikka olla võin" oli niipalju aega tagasi. Aga endale õpetuseks ja häbiks ning teistele hoiatuseks.
Juhtus nii, et meie poolt esitatud eelprojekt osutus finaalivääriliseks. Ebameeldiva üllatusena selgus, et see tuleb ka laval ette kanda. Kuna esitlus oli kolleegi poolt koostatud ja tahtis vaid pisut kohendamist, siis ütlesin ma "ok. Mina esinen. Sina täienda esitlust".
Loomulikult käisin ma poes. Et osta riideid. Kuna ma olen absoluutselt maitselage ja konservatiivne, kuid antud kontekst vajas sellist moodsat-loomingulist, siis valisin I.N. Mulle meeldib uskuda, et mannekeenidele välja pandud mudelid näitavad trendi (palun ärge lõhkuge mu illusioone).
Kallis aga kaunis.

Rimi lihasõjast

Tegelikult olen ma sel teemal juba kirjutanud.
Aga ajaloo huvides siis paar rida veel.
Sel lool on mitu tasandit (nagu ikka). Üks neist kommunikatsiooniämber, mida selle ala gurud on juba risti-põiki lahanud. Iseenesest olen ma hämmingus. Mäletate "piimasõja" sõnnikuhunnikut, mille kett R elegantselt konkurendi hoovi mängis...Et peaks ju oskama küll:)
Teine- põhjus. Miks see asi tegelikult toimub. Ma ausalt öeldes tahaksin Rimi kommentaaride asemel lugeda Rakvere või Atria kommentaare. Kas nn sotsiaalne surve aitas hinnaläbirääkimistele kaasa, või on nad endiselt nurgas.

Mina. Liiklushuligaan.

Kuna ma sõidan automaatpiloodil, siis punane sähvakas ehmatas mind ikka parasjagu. Hea, et kraavi ei sõitnud.
Ehmatus jätkus, kui meilboksi saabus kiri, mis teatas lakooniliselt, et auto, milles olin mina ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 3 km/h. KOLM.
Lugesin edasi.
suurima lubatud sõidukiiruse ületamise korral määratakse hoiatustrahv, mille suurus kroonides saadakse lubatud sõidukiirust ületanud kilomeetrite arvu korrutamisel arvuga 50.Viiskümmend. Mitte 500 mitte 5000.
Ma saan nüüd kindlasti sõimata oma elitaarsuse pärast, aga no olge mõistlikud. Administratiivne kulu informeerimaks kiiruseületamist 3 km/h vs trahviks saadav 150 krooni. Ja liikluseeskirjade rikkumine on nö vabatahtlik ja sõltub sust endast.

Ma usun, et kui riik vaid tahaks, oleks piisavalt soovijad, sõlmimaks ennetavat igakuist maksekorraldust potentsiaalse trahvi maksmiseks. Riigil lihtne- ei pea kalleid kaameraid kasutama, andmeid töötlema, administratiivkulud jäävad ära. Mina, autoomanikuna, maksan iga kuu nt 300 krooni ja sõidan enda valitud kiirusega.

Ma ei saa aru sellest, et kui raha vedeleb maas, siis seda üles ei korjata. Mu kodu lähedal on tänav, kus peatumine-parkimine keelatud. Politseil tarvitseks vaid kohale tulla ja raha kokku korjata. Kui juba kallis kaamera üles pannakse, võiks trahv olla selline, mis mõtlema mitte irvitama paneks.
Jama.

D. Brown Kadunud sümbol

Sama autori seniloetuist ilmselt kõige nõrgem raamat. Raamatutest on minu jaoks hetkel esikohal "Da Vinci kood" ning filmina oli väga hea "Inglid ja deemonid".
Aga sellest hoolimata- minu silmis on tegemist ühe parima põnevuslugude kirjutajaga. Kui inimestevahelised liinid on suht ettearvatavad ja kliseelikud, siis saladuste, mõistatuste ja nendest tulenevate süzeepöörete kirjapanekul on mees tõeline meister.
Tõsist austust tekitab autori mega-taustatöö. Ega ma muidugi usu, et ta seda (enam) ise teeb- ju on selleks terve meeskond. Aga just need viited reaalsetele juhtumistele, fakti- ja infokillukesed- sunnivad edasi uurima, kontrollima, lugema... mis on väga hea.
Samuti istub mulle väga Browni maailmanägemine.

T.Williams "Elamiskõlbmatuks tunnistatud"

Igal aastal, lumesulamise aegu, tekib mul vastupandmatu soov lugeda seda konkreetset näidendit. Sest see on nii kevad.
Pabervalge lõputu taevas. Maailm ilma rohelise värvita. Võimalus näha, kuidas loodus on kasutanud vaid kümnekordselt lahjendatud põhitoone: taamal sinakashall metsaviirg, igas tonaalsuses ja varjundis määrdundkollane maailm, aksendiks erkpunased pajud ja kiiskavvalged lumevaalud. Mida aasta edasi, seda enam täiendab pilti ringilendav prügi. Detail, mis puudus nii minu lapsepõlvest kui arvatavalt ka Williamsi maailmast.