Kuidas saada pai

On pime öö. Aga sa tahad saada pai. 
No lihtsalt on vaja. 

Kõigepealt vaata, kas neil on käed teki peal. 
Kui on, siis võid minna viimase etapi juurde. 

Kui käed on peidus. 
Hiili imevaikselt perenaise näo juurde. Pane oma niiske nina nii lähedale tema näole, kui suudad ja põrnitse teda sisendavalt. 
Mingil hetkel hakkab inimene nihelema. 

Kui inimene veel aru ei saanud, siis kõnni nüüd imevaikselt ümber tema pea padjale ja nuhuta ning laku tema juukseid. 

Kui inimene on endiselt tuim tümakas, siis tuleb läheneda radikaalsemalt. Kõnni uuesti allapoole ja jaluta inimese kehal edasi-tagasi, kuni leiad mugava koha, kuhu maha räntsatada. 
Taktikaliselt on seda õige teha nii, et saba jääb inimese näo poole. Ja kui ta on eelnevalt suutnud ignoreerida sinu õrnutsemisi, siis saba ära lükkamiseks on ta lihtsalt sunnitud oma käed teki alt välja võtma. 

Ja ongi korras! 

Sul on nüüd käsi, mida oma pisikese ninaga nügida :) Ja see süda peab olema kivist, kes minusugust nurruvat karvapalli seejärel kasvõi natukesekenegi ei silita!

Maakera pöördub itta

Ma ei viitsi oma eelmise postituse algust ümber kopeerida.
Aga mul tekib lühis, kui täiskasvanud intelligentne inimene ütleb täiesti siiralt.

ongi hea, kui nad ei tarbi.
ongi hea, kui nad ei osta.
ongi hea, kui ettevõte ei teeni kasumit.

Ja nii nagu eelmisel korral, peab ka nüüd tunnistama, et tegelikult viib see vasakpoolsus meid pigem läände.
Ning see on vist hea? Sest sinna me ju tahamegi minna?
Me avame, nagu Läänes, ukse paralleelsele haridussüsteemile, suuremale hulgale prügile, sünteetilistele lisanditele  ja ületöödeldud toidule, Protektsionismile, mis takistab eksporti, veel suuremale linnastumisele ja totaalsele riigipoolsele kontrollile.
Vähemalt kanep lubati legaliseerida :)

Seth Godin Stop Stealing Dreams

Viimased ajad on mind kokku viinud  teatud tüüpi inimestega. Sagedamini, kui ma seda tahaksin. Ma ei tea, kas neid nimetada lillelapsed, vasakpoolsed intellektuaalid, unistajad, hipsterid...
Inimesed, kelle mõtteid kuulates ahmid õhku- kui eluvõõras võib üks inimene olla.

Aga selliseid on vaja. Kui ka vaid 5% nende ideedest ja unistustest on mingil kujul realiseeritavad, siis ka see on hea.
Mulle meeldib unistada ja ma olen selle vajalikkusest oma blogis ka korduvalt kirjutanud. Seega, asusin ma lugema väga suurte ootustega.

Seth Godin, nagu ka alguses mainitud eesti inimesed, teevad kõik liiga intelligentsete inimeste tüüpilise vea.
Nad unustavad, et kõik inimesed ei ole nagu nemad. Intelligentsus peaks andma empaatiavõime. Aga mingil põhjusel elatakse oma väikeses armsas maailmas. Ja ei minda Eesti populaarseimasse jaeketti Maxima, näiteks. Et tajuda maailma erinevaid tahke. Seda, kui erinevad on inimesed ja nende vajadused.

Tahtes vabadust ja võrdsust ja paremat palka, toitu, töötingimusi, haridust jne kõigile, siis paradoksaalselt on see egalitaarne soov tegelikult elitaarne.
Soovides, et kogu maailma rahvas saaks juua puhast vett, hingata puhast õhku ja süüa mahetoitu, peame me lisaks Marsile okupeerima veel päris mitu planeeti. Sest ressursse ei jagu, meid on liiga palju. Ning kui just päris kommunism kohale ei jõua, siis piiratud ressurssidele tekib väärtus, mida jaksavad kinni maksta need, kel omakorda suuremad ressursid.
Sama on ka haridusega. Lisaks hariduse andjale ja piiratud rahalistele võimalustele, on valemis ka hariduse vastuvõtja. Ja nende vastuvõtjate ressursid ja võimed on erinevad.  Väärtushinnangud, kodu, usk, ajalugu, EQ ja IQ on erinevad.

No ikka juhtub vahel

Ülemusel suvekummid all, palub, et laena nädalavahetuseks autot, tahaks maale minna.
Eelmisel korral, kui ta autot laenas, keeras ta mu käigukasti pekki. Aga no ikka juhtub, ja firma auto, mis mul ikka keelata.

Esimese kõne saan laupäeval.
Olen parasjagu metsas, kui inimene helistab: ma kaotasin su auto võtme ära. Kühveldasin lund ja kusagil seal hangede all, enne kevadet ilmselt enam üles ei leia.
Et kas mul on tagavaravõti.

Vastan, et kindlasti, aga ma pole kindel, kas kodus või kontoris. Jõuan peale lõunat koju, siis vaatan ja annan teada.

Paanikas ülemus on vahepeal linnast väljas elava sekretäri saatnud kontorisse vaatama, ega seal võti pole. Helistanud sealkandis elavale müügiesindajale, et äkki tolle autos on midagi, mis võimaldaks sisse murda...

Jõuan koju ja kodus on tagavaravõti. Sõidan taksoga bussijaama ja panen võtme cargosse. No mida muud mul laupäeval ikka teha on ju. Ja inimest metsa ju ei jäta.

Pühapäeval tuleb järgmine kõne. Võti käes, aga patarei tühi.
Autoaabi, tuleks sinna metsa appi küll, aga selleks peab autos olema hooldusraamat.

21. sajand

Kolmene jõnglane teatab külas.
Tahan pilti teha.

jaa.. on võõrustaja abivalmis, ma otsin sulle kohe pliiatsi ja paberi.

Hmm, tõlgib lapse ema. Ta tahab telefoni saada.

Kui me lapsed on kord suured 2

Täpselt viis kuud tagasi seisime lennujaamas. Kallistasime, lehvitasime ja  tõstsime suurte kohvritega tütre lennukile.
Koju tagasi sõites vaatasime üksteisele otsa ja nentisime.
Mitte midagi ei tunne.
Ses mõttes, et ei tunne igatsust, kahetsust, kurbust...
Lausa imelik oli seda tunnistada. Eks ta oli ju varemgi reisidel käinud, ja kunagi tuleb ta ilmselt tagasi. Kunagi.
Meil oli suveks planeeritud sada seiklust ja remont. Mis kõik tahtsid tegelemist ning arutamist. Elu tuli peale.

Nüüd. Viis kuud hiljem, ei tunne ma endiselt midagi. Äkki on liiga vara?


Mina olen elanud klassikaliselt. Keskkool kodus, ülikool pealinnas- toona kestis see ju 5 aastat, siis mehele ja laps ja oma kodu. Mu ema suhtus mu eraldikolimisse väga rahulikult, pigem oli see isa, kes viimse hetkeni ukselingi küljes rippus ja veenas, et äkki on ikka liiga vara ja kuidas te hakkama saate...

Minu vanemate põlvkonnal käisid asjad teisiti, Elamispinnad tulid suunamistega ja abieludega.
Meile pakkus Hansapank eluasemelaenu kahekohalise intressinumbriga. Aga vähemalt pakkus. Ja ka üüriturg oli tollal normaalse hinnaga.

Niisama

VN kirjutas tapjate kutsekoolist.

Ma olen kordades maalähedasem.

Viimasel ajal mõtisklen ma hotelli toateenindajate kutseõpetusest. Kas on olemas õppeaine, kus õpetatakse ja võisteldakse selles, kes suudab linad ja tekid kõige sügavamale madratsi alla toppida?

Naistevahetuskuu

Käisin ühel juubelil. Üritused, kus kohtad häid tuttavaid, kellega igapäevaselt ehk nii tihedalt ei suhtle ja kuuled asju, mida faceebokis ei jagata.

Selgus, et kaks, üle 20 aasta abielus olnud paari olid kohale tulnud uute kaaslastega. Uued sõbrad olid täiesti samast põlvkonnast ja väga toredad inimesed.
Ühel juhul oli algatajaks mees ja teisel naine. Ja nagu pärast vanadega rääkides selgus, siis ei mindud lahku, vaid jäeti maha. Ehk siis mahajätmine tuli ootamatult ja üks pooltest on väga õnnetu.

Egoistlikult on mul hea meel, et lisandusid uued põnevad inimesed ja tutvused. Et meie rutiinsesse seltskonda lisandus värskust.

Aga tegelikult on kurb ja kripeldab. Ma ei taha valida pooli. Ma ei taha osaleda teiste inimeste tragöödiates. Kahju on teismelistest lastest, kes peavad nüüd harjuma uue olukorraga, ja palju õnne tulevased jõulud- kasmelähemeemavõiisa juurde.

Ja kahju on ka sellest, kuidas üks pikaaegsetest sõpradest lihtsalt kaob ära. Teda pole enam olemas, temast enam ei räägita. Või kui räägitakse, siis on see kõigi jaoks ebamugav. Sest elu läks ju edasi.