Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 16. november 2016

Seth Godin Stop Stealing Dreams

Viimased ajad on mind kokku viinud  teatud tüüpi inimestega. Sagedamini, kui ma seda tahaksin. Ma ei tea, kas neid nimetada lillelapsed, vasakpoolsed intellektuaalid, unistajad, hipsterid...
Inimesed, kelle mõtteid kuulates ahmid õhku- kui eluvõõras võib üks inimene olla.

Aga selliseid on vaja. Kui ka vaid 5% nende ideedest ja unistustest on mingil kujul realiseeritavad, siis ka see on hea.
Mulle meeldib unistada ja ma olen selle vajalikkusest oma blogis ka korduvalt kirjutanud. Seega, asusin ma lugema väga suurte ootustega.

Seth Godin, nagu ka alguses mainitud eesti inimesed, teevad kõik liiga intelligentsete inimeste tüüpilise vea.
Nad unustavad, et kõik inimesed ei ole nagu nemad. Intelligentsus peaks andma empaatiavõime. Aga mingil põhjusel elatakse oma väikeses armsas maailmas. Ja ei minda Eesti populaarseimasse jaeketti Maxima, näiteks. Et tajuda maailma erinevaid tahke. Seda, kui erinevad on inimesed ja nende vajadused.

Tahtes vabadust ja võrdsust ja paremat palka, toitu, töötingimusi, haridust jne kõigile, siis paradoksaalselt on see egalitaarne soov tegelikult elitaarne.
Soovides, et kogu maailma rahvas saaks juua puhast vett, hingata puhast õhku ja süüa mahetoitu, peame me lisaks Marsile okupeerima veel päris mitu planeeti. Sest ressursse ei jagu, meid on liiga palju. Ning kui just päris kommunism kohale ei jõua, siis piiratud ressurssidele tekib väärtus, mida jaksavad kinni maksta need, kel omakorda suuremad ressursid.
Sama on ka haridusega. Lisaks hariduse andjale ja piiratud rahalistele võimalustele, on valemis ka hariduse vastuvõtja. Ja nende vastuvõtjate ressursid ja võimed on erinevad.  Väärtushinnangud, kodu, usk, ajalugu, EQ ja IQ on erinevad.

Ma ütlen ausalt, et ma tegelikult ei saa lõpuni aru kooli materdamisest. Kui kool ei ole väidetavalt muutunud ja on ikka endiselt industriaalühiskonnas, siis kuidas on võimalik, et muutunud on maailm ja lapsed. Meedia ja poliitika ja kool ja kõik muu, ei ole ju abstraktne iseenesest, vaid seal taga on reaalsed selles samas koolis õppinud inimesed, kes teevad mingeid otsuseid, valikuid ja kujundavad seeläbi hoiakuid ja väärtusi.
Ja kui me usume, et muutuvas maailmas tuleb ka kooli jõuga muuta st keskkond ja inimesed iseenesest ei muuda. Siis kuidas me teame, millisesse maailma jaoks me peame lapsi ette valmistama. Ma läksin kooli 70 aastate lõpupoole. Mitte keegi ei osanud aimata mis juhtub 11 aasta pärast.
Vaadates tänast maailma, ei julgeks ma samuti millelegi panust teha.

Jah, kool peaks rohkem õpetama paindlikkust, kohanemisvõimet, enesekindlust, ettevõtlikust, oma peaga mõtlemisoskust ja valmisolekut muudatusteks. Aga kas ta mitte seda kõike juba ei tee. Või täpsemalt, on üritanud teha. Sest suurem osa meist ju muutume ja muudame?
Me anname minu meelest koolile liiga suure rolli ja tähenduse.

(kursiivis lõigud on raamatust, minu vaba tõlge)
Kooli eesmärk on kasvatada kuulekad kodanikud (et nad oleksid head töötajad), et nad tarbiksid mida turundajad ja müüjad neile müüvad (et hoida tööstus toimivana) ja ja et nad oleksid võimelised vaikselt paigal istuma (et nad oleksid head töötajad).

Eksole, aga keegi, sealt samast koolist turundab, müüb, manipuleerib ja ei istu paigal.
Ma võtsin suvalised moodsad firmad, Sellised, mis on just täpselt sellised, mida autor ideaaliks peab. Inimesed, kes unistavad suurelt, mõtlevad kastist väljas, globaalselt, muudavad maailma. Et nad ei loo uue majanduse näidetena just väga palju töökohti, aga aitavad horisontaalselt majandusele kaasa, luues uut nõudlust. Inimesed, kes on motiveeritud ja loomingulised liidrid.
Crabgad, Click and Grow, Transferwise, Capster, Mooncascade, Huum, Taxify.. pooled nende firmade asutajatest on lõpetanud õppimiskallakuga gümnaasiumid, pooled nn tavalised koolid. Ehk siis koolid, kus oli drill, tuupimine, faktipõhisus, koolikiusamine ja alamakstud õpetajad.
100% erakoolide ja waldorfkoolide gümnaasiumite lõpetajad on täna 24 aastased, seega ilmselt natuke vara tulemusi oodata. Ehk sealt tuleb innovatsiooni plahvatus, eks näeme.
Need noored on oma ettevõtte teinud nn olude kiuste. Ja neid ettevõtteid ei oleks rohkem, kui nad oleks lõpetanud " õnneliku" kooli.
Sest see, et sa suudad midagi sellist, ei olene koolist. Vaid sellest, millise kaasasündinud paketiga sa sünnid.

Ma olen kohanud rohkem kui ühte koolieelikut, kes mu katsele mängida mingeid rollimänge vaatab mind kui poolemeelset. Neile ei meeldi joonistada, laulda vm loominguline värk. Nad tahavad rahu, stabiilseid, korrektseid mängureegleid.
Meil oli sekretär, kes kui tellisid külalistele kohvi ja piruka, siis said kohvi ja piruka, Koort ja suhkrut mitte, kuna seda sa ju ei öelnud. Ma tunnen päris mitut kõrgharidusega inimest, kes tahavad teha vähenõudlikku assistendi tööd. Ma ei taha vastutada ja otsustada, ütlevad nad.
Kas kool rikkus nad ära? Või lihtsalt mõned meist sünnivad sellistena?

Kui tänane kool on väidetavalt loodud standardiseerimiseks, aga ometi, selle kiuste murravad sealt andekamad ja loovamad läbi.
Siis kui nüüd standardiks saab loovus ja vabadus, siis kas ja kuidas tunnevad end need lapsed, kes tahavad reegleid, stabiilsust ja õigeid vastuseid?

Seisev majandus vajab rohkem leiutajaid, teadlasi ja kunstnikuid. Sest need inimesed on need, kes avavad teistele ukse.

Rohkem kui kord hoiatab Godin- et ega ometi, ju, me ei taha, et meie lastest tuleksid mingid mõttetud tehasetöölised. Ja see ajab mind selle raamatu juures tõsiselt närvi.
Lahe on ju unistada, et kõik lapsed hakkavad tegema tulevikus loomingulist tööd. Aga ta unustab kaks asja.
Esiteks, me ei ela suletud maailmas. Praegu on Lääne seisukohast mõnus. Me võime endale lubada postmaterialistliku maailmavaadet ja elustiili, sest olemas on kolmas maailm, kes on nõus nõmedamad tööd ära tegema.

Misiganes, aga riidesse ja süüa tahame me endiselt. Ja keegi peab selle puuvilla kasvatama, kokku koguma ja puhastama, kanga kuduma, särgi õmblema ja selle sulle maha müüma. Mingi etapini on võimalik see anda teha masinatele. Aga keegi peab ka need masinad valmis ehitama ning neid hooldama.
Ehk siis mu point on selles, et alavääristades lihtsaid töid ja andes neile maine, et see on midagi nõmedat, me teeme tegelikult endale karuteene. See on seesama elitaarsus, millest ma alguses rääkisin.

Ahastama paneb mind ka autori netilembus. Mul on autorile uudis. Juba täna on olemas põlvkond, kes saab oma hariduse internetist. Ja see on üks väga kole trend. Sest lisaks kõigele heale, on internetis ka palju sõnnikut. Lausvalet, üksikute fanaatikute vandenõuteooriaid,  vale- viiteid jne jne. Selleks, et saada sealt kätte rosinad, peab olemas olema allikakriitilisus. Ja allikakriitilisus tekib läbi teadmiste. Läbi usaldatava  baasi. Selleks, et õppida internetist, peab olema väga tark.
Üsna hiljuti oleme me näinud selle vilju, kui inimesed teevad oma otsused internetist ja meediast saadud info põhjal.

Võtkem see kohupiimanäide. Väga atraktiivne katse. Ja nüüd tõstke käed, kelle laps peale selle katse tegemist vabatahtlikult guugeldaks öö läbi, et teha endale selgeks- mis ja miks on valgud, kuidas mehhaaniline, keemiline ja füüsikaline töötlus neid mõjutab. Mida see tähendab minu toitumises, sportimises, tervises, pesupesemises ja koristamises... Ja mitte ainult ei loe seda materjali läbi, vaid teeb selle põhjal ka järeldused. Et kui sa hommikul palud tal saadud teadmiste põhjal valmistada sefiiri, siis ta ütleb, ok. Muidugi, imelihtne.
Eksole.

Hiljuti oli Rentsi juures juttu vene keele õppest. Tütar õppis raamatu järgi " Vene keel minu arm", mille eessõnas on kirjas " keelt õpitakse läbi vastava maa kultuuri, folkloori ja esprii, kusjuures sõnavara kordub üha laieneva diameetriga ringidena". Esimese raamatu lõpuks peaks usin laps suutma rääkida iseendast, perest, oskab küsida teed ja tunneb koduloomi jms. Minu meelest täiesti adekvaatne sõnavara. Neil oli klass jaotatud kolmeks. Õpetajad vahetusid, et üks ei kinnistaks oma vigu või õpetaja isiku pärast jääks midagi tegemata, Klassis oli päris palju kodus emakeelena vene keelt rääkivat last. Nad laulsid ja näitlesid ja käisid ekskursioonidel. Minu meelest suurepärane õpe.
Ja ometi. Väga suur osa neist lastest, kel tunnistusel vene keel puhas viis, omandaski ainult selle
esimese raamatu- кто это? Что это ?

Inimeste hulgas kehtib samamoodi Pareto printsiip. Ja enamik meist on mugavad ja laisad. Kui ma ei peaks, siis mu kutsumus oleks diivanil vedeleda. Ausalt.
Võtmesõnaks on motivatsioon. Sa pead ise väga tahtma.

Ma tean, et mina näide on kehv näide, aga olen Väga Tubli Tüdruk. Tõestatult väga kõrge enesemotivatsiooniga. Kirglikult üritanud interneti teel endale midagi selgeks teha. Aga ka mina väidan, et ise õppimine on väga raske.
Ja palun küsige, kas ma mõni aasta hiljem õpitut veel mäletan. Ei mäleta.
Läbi on käinud numbrid mitmest allikast, et mäletamiseks peab materjali vähemalt 6 korda nägema- kuulma.
Ja taas jõuame motivatsioonini,
Me oleme paraku inimesed. Me vajame tagasisidet ja natuke piitsa ning präänikut.
Mitte uus süsteem ei tee meid paremaks. Vaid motivatsioon ja see peab algama lapsest endast. tema peab seda ise tahtma. Mitte ükski kool või õpetaja või süsteem ei suuda seda teha väljastpoolt.

Unistused kaovad, kuna me ei suuda taluda lühiaajalist kannatust, mis on vajalik, et saavutada pikaajaline edu.

Justnimelt, Seth. Sul on õigus, Aga sa oled jätnud lugemata mitu raamatut, kus on katsetega kindlaks tehtud, et ka see on kaasasündinud: enesedistsipliin ja julgus pikaaajalise eesmärgi nimel loobuda lühiaajalisest kasust,

Ta küsib mitmeid kordi retooriliselt, mis meil on sellest kasu, et me teame, mis on Bulgaaria pealinn või millal ja mis sõda toimus. Olles aus, siis ta tegelikult annab sellele küsimusele ka adekvaatse vastuse. Aga ikka tekib tal sinna juurde see "päris elus vajalik" nüanss.
Ma ei saa aru, miks inimesed ei saa aru, et selliseid, kel on lapsest saadik kutsumus ja kirg mingi valdkonna vastu, on vähemus. Enamik meist on sellised nagu mina: võrdselt hea muusikas, matemaatikas, keemias ja kirjanduses. Ja mitte milleski suurepärane. Selleks, et minusugused saaksid teha adekvaatse otsuse, on vaja meil aega ja kogemusi. Ja eriti- võimalust proovida erinevaid asju.
Kui ma ütlen algkoolis, et mind huvitab muusika, keskendudes sellele, siis ei saa ma iialgi teada, et äkki saaks minust hoopis geeniteadlane.

Ma lugesin seda raamatut vist mingi kuu aega, sest see ajas mind lihtsalt närvi. Ometi, pole see mahukas ja on kirjutatud nagu korralik Ameerika raamat. Lühikesed peatükid, selged intrigeerivad pealkirjad, kirglik paatoslik stiil. Ja need armsad retoorilised küsimused.
Küsimused, millele Seth ootab vastust " Jah", aga mina vastan "ei".

Lohutasin end, et kindlasti on see kirjutatud millalgi üheksakümnendatel, kui usuti, et kõik on head ja ilusad ning laste hariduseks piisab oskusest vajutada " enter" klahvile. Ma pidin pikali kukuma, kui selgus, et raamat on välja antud 2012.
Lõpu poole ma pisut leebusin. Ülikoolidesse puutuva osaga olin kohati isegi nõus. Godin esitab õigeid küsimusi, aga tema järeldused ja tegevusplaan on loogikavaba. Või tegelikult, tal polegi tegevusplaani.
No näide- et lapsed ei loe. Seth arvab, et põhjuseks on see, et lugemine seostub kooliga, kontrolliga, testidega. Võimalik.
Aga mina usun, et suurem põhjus on keskendumisvõime kadumine, muutunud meediafoon ja motivatsioonipuudus-  kui kogu maailm lohutab, ära õpi. Korrutustabeli ja tähestiku leiad vabalt guugeldades.

Godin kirjutab aeg- ajalt endale vastu. Ta unistab inimestest, kes julgeksid eksida, suurelt mõelda, katsetada. Ja samas möönab, et tõepoolest arstilt, advokaadilt ja sillaehitajalt me eeldame mitteeksimist, perfektset faktiteadmist, kogemusi. Et on valdkonnad, kus eksimine ei ole okei. Ja siis on mingid nõmedad lihttööd, mis sinu lapsed ei peaks tegema. Ja siis on see ideaalne elu, kool, kust
sirguvad vaid loomingulised innovaatorid??

Ja siis ma sain aru. Meil ongi kultuuriline lõhe. See on Ameerika. Ja Ameerika ongi omadega täiesti pekkis. Just ülikooli osas tulid teemad- sportlased, õppemaks, reitingutabelid jne, mis meie maailmas (veel) pole.
Kui ma saaks midagi soovida, siis seda, et iga Ameerika kogemust, uuringut vms kirjeldav või sellel põhinev artikkel meedias oleks varustatud hoiatusega. tähelepanu! tegemist on USAga, nende kogemuste järgimine muudab sind sama napakaks.

Aga aeg- ajalt ma Sethiga nõustun. Nagu mu hiljutine kirglik postitus edetabelitest. Me saame seda, mida me hindame, mille eest maksame. Elementaarne tõde, mis ettevõtluses kehtib, aga hariduses kipub meelest minema.


Me võime luua ideaalse süsteemi, aga alati on keegi, kelle jaoks just see süsteem pole ideaalne.
Sest inimesed on erinevad.
Ja kui me selle süsteemi leiame, siis muutub see mõttetuks, kui me ei leia sinna ideaalseid õpetajaid. Sest kõik sõltub inimesest.
Mitte süsteemist, poliitikast või teab millest.


Aga Sethile soovin jõudu maailma paremaks muutmisel.


52 kommentaari :

  1. Raamatu leiab siit:
    http://sethgodin.typepad.com/files/stop-stealing-dreams6print.pdf

    VastaKustuta
  2. Oo :) On näha, et sa võtad teemat isiklikult.

    Ma olen Sethilt lugenud üksikuid artikleid. Ma täiesti kujutan ette, et suures mahus võib ta sajaga vihastada.

    Aga kooli elamisele kiviajas kirjutan ma siiski alla. Kindlasti ei ela selles kõik koolid ega õpetajad, aga suurem osa haridust IGNOREERIB sajaga ülejäänud ühiskonna muutusi. Pigistab silmad kinni, teeb nägu, et pole olemas. Seda peaks kuidagi muutma - ja kui Seth aitab, kasvõi natukene, on sest juba kasu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ühiskond muutub. Kool peab muutuma.

      Jah, kõik on õige ja mis siin vaielda.
      Aga kuidas on seda võimalik siiski väljastpoolt jõuga muuta, mina ei tea. Nii nagu ma kirjutan, kõik algab õpetajast. Kuni ei ole Õpetajaid, on muutmine tühi töö.

      Kustuta
    2. Sind tsiteerides:
      Ma olen kohanud rohkem kui ühte koolieelikut, kes mu katsele mängida mingeid rollimänge vaatab mind kui poolemeelset. Neile ei meeldi joonistada, laulda vm loominguline värk. Nad tahavad rahu, stabiilseid, korrektseid mängureegleid.

      Mul praeguse kooli kogemus veel puudub, aga lapse ja lasteaia pealt näen, et kui juhtub olema laps, kellele just seda sinu kirjeldatut ehk loomingulist värki meeldib teha (ja kes juhtub olema ehk sips arukam kui mõni teine viiene), siis lasteaias ette nähtud raamidesse ta ei mahu ja paha on nii lapsel kui õpetajal.

      Ja kõige kurvematel juhtudel võib minna ka nii: http://kehtiv.blogspot.com.ee/2016/11/meie-vancu.html?m=1

      Kustuta
    3. Kurb lugu, Tänan jagamast!

      Eks fakt on see, et massiharidus ongi orienteeritud keskmisele ja mõlemal äärmusel on seal raske.
      Täna on võimalik koduõpe- aga paljudel on meil selleks jaksu ja oskusi ja võimalust.
      Läheneda igale lapsele individuaalselt on ideaal, aga ilmselt mitte teostatav. Kahjuks.

      Kustuta
  3. Huvitav, panin siia Seth Godini blogist pärineva raamatu otselingi (pdf), aga millegipärast ei ole blogipidaja seda avalikustanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Wordpress teeb linke sisaldavate märkustega mingit keemiat ja neid peab vist ekstra üle kinnitama.

      Kustuta
  4. Su küsimus, kust tulevad kõik loomingulised ja ettevõtlikud ja oma aega muutvad inimesed, kui kool on alati mõnevõrra ajast maha jäänud - üks hariduses töötav ja selle vastu ka teoreetiliselt huvi tundev sõber on mulle refereerinud uurimusi, mis näitavad, et ega kool võimeid suurt ei mõjutagi (välja arvatud see, et kui midagi on väga halvasti väljaspool kooli - siis saab kool seda halvemust natuke tasa teha). Nagu üldse on keskkonnal võimetele vähe mõju, välja arvatud siis, kui keskkond on väga halb, nii et selgelt vähendab pärilikke võimeid või takistab nende avaldumist (nt näljahädaga või siis, kui kasvav laps üldse endast targematega kokku ei puutu). Aga nii palju vahet on küll, kui palju koolikeskkond traumeerib (räägime endast eks ole). Või kui kool on kohati ajaraiskamine, nii et võimekamad õpilased lihtsalt istuvad tunnid maha - ajal, mil nad võiks midagi õppida ja areneda, nt raamatuid lugedes, aga ei lubata - see on minu põlvkonna inimestel päris sage keiss, et klassiülesanded olid ammu valmis, oleks võinud midagi lugeda, aga õpetaja ei luba tunnis lugeda ja nii tuleb aeg lihtsalt maha molutada. no ja siis tuleb see kaotatud aeg pärast millegi, näiteks une arvelt tasa teha, mis on juba tervise raiskamine.

    Kas sa ei mäleta kooli ajast seda lihtsalt istumise aega, kui midagi teha ei olnud? Igavus on küll kasulik, kui inimene hakkab tänu sellele loominguliselt mõtlema, aga sellest pole kasu, kui mis tahes tegevus peale ühe koha peal istumise on keelatud.

    Meie hariduse puhul - kindlasti sõltub õudselt palju konkreetsetest õpetajatest (siin saab õpetaja olla see kasulik keskkond ehk lapsest palju targem inimene) ja selles mõttes on kahju, et õpetajaameti prestiiž pole kuigi kõrge ja liiga palju võimekaid inimesi läheb muude tööde peale, kus saab rohkem sulli, feimi ja respekti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aga süsteemist ja poliitikast sõltub tegelikult ka see, kas me leiame süsteemi "ideaalseid" õpetajaid. eri riikides on siin ju erinevused olemas - kus on õpetajaameti peale suur konkurents, nii et süsteem saab endale noppida säravaimad tähed, ja kus on pigem alapakkumine, nii et tuleb tööle võtta need, kes tulevad, ja sõltuda sellest, kui võimekad inimesed seekord juhtumisi kandideerisid.

      Kustuta
    2. Taas olen teoreetiliselt nõus, Aga praktikas tähendaks see veel suuremat selekteerimist.
      Täna ollakse õppimiskallakuga koolide osas tagajalgadel. Mis siis veel saab, kui me peaks lapsed lisaks vanemate motivatsioonile ka temperamenditüübi või IQ järgi sortima..:)

      Eri riikides on kindlasti erinevused olemas. Aga alustuseks tuleks defineerida " hea haridus".

      Kas PISA testide põhjal Aasia haridus on parim?
      Või on see USAs, mis pole testide põhjal ees, aga samas tänu rahvaarvule annab talente küll ja veel?
      Või on see Soome- egalitaarne ja toetav?

      Godinil on kooli eesmärkide defineerimiseks oma sõnum.

      Mina arvan, et lisaks mainitule (loovus, ettevõtlikus jne jne) peaks siiski teadma ka klassikat ja ajalugu ja korrutustabelit. Ehk siis, ma olen konservatiiv. Ja tahan, et kõigepealt tuupimine ja klassikaline põhi ja siis alles loomine ja trill- trall.

      Kustuta
    3. Soome haridus on egalitaarne, toetav, ühtlasti PISA testide järgi maailma tippude hulgas ja mitte ainult ühtlase kõrge taseme poolest, vaid nähtavasti leiab üles ka talendid (st nende graafikute ülemised sakid ei ole madalamad kui vähemegalitaarsetes süsteemides). Nii et oma egalitaarsuse ja toetavuse juures saavad nad ka õpilased targaks.

      Nii et ei ole vaja õpilasi selekteerida, piisab õpetajate selekteerimisest (Soomes on õpetajaamet väga prestiižne). pluss sellest, et õpetajaid on õpilaste kohta rohkem - mitte tingimata väiksemad klassikomplektid (kuigi neil vist ei tohi niimoodi piirnorme lõhki ajada, nagu meil pidevalt tehakse), vaid ühes klassis on sageli kaks õpetajat, üks tegeleb üldiselt tunni andmisega, teine käib ringi ja jälgib, kas keegi on hädas ja vajab järeleaitamist, või kas keegi juba igavleb ja vajab lisaülesandeid. Pluss see, et eeldatakse, et õpetajate pädevus on üldisem kui üks õppeaine (nojah, see käib osalt õpetajate selekteerimise alla).

      USA ei saa talente isegi mitte ainult tänu oma rahvaarvule, vaid tänu kogu maailma rahvaarvule - ostavad teiste hariduse peal arenenud talendid sisse. Neil ei ole oma majanduse mastaabi ja mõjukuse tõttu endal tingimata head haridust vaja, vähemalt mitte põhi- ja keskkoolitasemel, ülikool, eriti kraadiõpe on iseküsimus.

      Kustuta
    4. Tavainimese kommentaar tuletas meelde, et ka Soome hariduse üks eripära on see, et kool annab üsna vabad käed õpetajatele ja haridusministeerium koolide juhtkonnale. nii et kontroll rakendub kaadri valikule, aga kui juba on valitud, siis pidevalt üle õla ei vahita.

      Kustuta
    5. ... ja see on kindlasti üks tegur selle kõrge prestiiži juures.

      vabandust, et ma nii pikalt sellest jahuma kukkusin, aga see justkui-paradoks erutab mind - et kuidas Soome haridus, mis on väga põhimõtteliselt egalitaarne, on meie vähemegalitaarsest üle eriti just kõrgemate tippude koha pealt (sest üldine tase on ka meil üsna hea). Kuigi meil on see asi õnneks natuke paranenud, kui viimast ja eelviimast PISAt võrrelda. Kui ma ise hariduskriitikat kobisen, on see eelkõige mu enda koolikogemuse põhjal, aga osa asju võib praegu hoopis teisiti olla.

      Kustuta
    6. Ma ei ole nõus ei väitega, et kõik algab õpetajast, ega sellega, et hariduse parandamiseks peab süsteemi raha juurde süstima.

      Kõik algab ikkagi õppekavadest. Mida laps peab klassi-kursuse lõpuks teadma? Kas ta peab oskama arvutada - või peab oskama matemaatiliselt mõtelda? Kas tal peab olema vene keel suus - või peab ta maailma ilusat kirillitsat?

      Praegu nõuab õppekava ja õpik, et laps peab arvutama (teadmata, miks) ja vene keelt kenasti kirjutama (tahaks näha, mis olukorras seda oskust ÜLDSE elus vaja võiks minna). Jah, tugev õpetaja võib vastuvoolu ujuda ja ise õppematerjale teha ja mida kõike. Aga lihtsam on võtta see detailidest kubisev ja ülisitas eesti keeles kirjutatud geograafia õpik või mistahes, ja selle pealt tunnid ära anda.

      Lisaks - niipalju kui ma olen kuulnud - käib selle kõige peal korralik bürokraatia, aruandlus ja mõõtmine. Mis võtvat loova suhtumise tahtmise kärmelt ära.

      Organisatsoone (ja haridus on organisatsioon) juhitakse ikkagi peast. Läbi eesmärkide, kultuuri, mõõtmise ja tagasiside. Asutuse töötajad on pikas plaanis samasugused nagu selle juhid. Muuta organisatsiooni "alt", töötajate tasemelt, ei õnnestu. Muuta haridust õpetajatele rohkem palka makstes - ei saa samuti õnnestuda. Kui võtad superpalga eest tööle hea muusikaõpetaja, aga hindad ta tööd selle järgi, kui hästi lapsed käemärke näidata oskavad, siis läheb see hea õpetaja lihtsalt ära ja teeb oma tööd kusagil mujal, kus teda päriselt tahetakse ja hinnata osatakse.

      Kustuta
    7. Aga Kaur, see, millest sa räägid - "hindad tööd selle järgi, kuidas lapsed käemärke näidata oskavad" -, ongi see üle õla vahtimine, mis on palga kõrval üks asi, mis prestiiži vähendab ja inimesi peletab. Töö hindamine mikro-, mitte makrotasemel.

      Kustuta
    8. ja raha juurdesüstimine puutub asjasse kõigest niipalju, et kui töö on teadupärast pingeline ja nõudlik JA samas ei luba üle keskmise palka, siis lihtsalt ei teki sinna seda suurt tunglemist, mida oleks vaja. see on see vana tõde, et hea töötaja teeb ikka head tööd, olenemata palgast, südametunnistus ei luba halvemini teha; ja halb töötaja ikka halba ega hakka tegema paremini, kui rohkem maksta; aga sellel, kes rohkem maksab, on kergem neid häid enda juurde meelitada.

      arusaadav muidugi, et värbaja peab ise olema küllalt tasemel, muidu ei oska ta heal ja halval töötajal vahetki teha ja kui ta on kellegi juba tööle võtnud, hindab nende tööd kahtlastel alustel (nagu sa just kirjeldasid) ja segab nende tööd. aga heal värbajal on selleks, et ta saaks valiv olla, ikkagi vaja seda, et oleks piisav hulk, kelle seast valida.

      Kustuta
    9. Vaata, ma ei näe meil kusagil otseselt halbu õpetajaid. See ving, mis mul isiklikult hariduse vastu on (ja mida ma siin pigem vinguma ei hakka), on seotud õpetamise eesmärgiga. Ja neid eesmärke ei sea õpetaja, vaid kool või haridusmin või miski selline.

      Hea töötaja võib innuga teha nii tarka kui rumalat tööd. S.t. minu arust pole meil häda halbades õpetajates, vaid selles, et neilt nõutakse kiviaegset õpetust.

      Kustuta
    10. Kaur, me oleme selle üle varemgi vaielnud, aga miks mitte uuesti, sest ma ei suutnud esimese hooga meie eelmist vaidlust üles leida. Et siis - kes on see Suur Vend, kes õpetajal silma peal hoiab, et ta näiteks neidsamu käemärke kindlasti õpetakas? Kes nõuab õpetajalt kiviaegset õpetust? Mis põhilisem - kuidas ta seda jälgimistööd läbi viib ja mis juhtub õpetaja, kes jääb vahele sellega, et "käemärgid on õpetamata"?

      Btw, see õpetaja, kes mõtleb (sind tsiteerides) "Aga lihtsam on võtta see detailidest kubisev ja ülisitas eesti keeles kirjutatud geograafia õpik või mistahes, ja selle pealt tunnid ära anda." ongi sitt õpetaja ja mingil õppekaval või üldisemal arusaamal haridusest pole sel miskit pistmist.

      Tegelikult pole vist õige koht selleks aruteluks. Lihtsalt mind iga kord sügavalt ärritab väide, et õpetaja on mingi ajudeta troll, kes ei oskagi midagi muud teha kui seda, mis on ministeeriumi poolt ette kirjutatud.

      Kustuta
    11. Sekundeerin Eliisabetile, et "hea töötaja" ei tähenda selles kontekstis mitte seda, kes ülemusele võimalikult hästi meeldiks - sest rumal ülemus ei pruugi vajalikke omadusi hinnatagi osata - vaid seda, kes on üleüldiselt võimekas. Sellist, keda oleks tarvis mis tahes nõudlikuma töö peale: intelligentne, laia silmaringiga, otsustusvõimeline, heade suhtlusoskustega. Mis tähendab, et sellised krabatakse tööturult ära ja koolidele ei pruugi jätkuda.

      "Hea töötaja" kui selle tähendus on "hea õpetaja" ei õpeta innukalt rumalat õppekava, sest nii saab teha ainult rumal inimene ja rumal inimene ei saa by default olla hea õpetaja. Vähemalt mitte selles "hea õpetaja" tähenduses, mis lastele intelligentsust lisab. Rumalate inimestega kokku puutudes lapsed ei arene ja sellised inimesed ei suuda korvata seda, et osal lastel ongi kodus intelligentsete täiskasvanutega kitsas käes, see on ju siililegi selge.

      Kustuta
    12. Lisan, et too mu tuttav, kes mulle neid uurimusi refereerinud on, rääkis ka ühest pessimistliku tulemusega uuringust - uuriti keskkooliõpilaste elukutseplaane. Ja jumal paraku tahtsid õpetajaks saada nende hulgast just vähem võimekad, vähem loomingulised jne. Ühesõnaga, pigem sellised, kellest poleks laste arengu mõttes erilist tolku (ja kes teeks just seda, mida Kaur kirjeldas - "teeb innuga rumalat tööd").

      Vat see on üks suur häda; viga on, jah, süsteemne, aga süsteemi üks suur viga ongi see, et nähtavasti kas eelistatakse tööle võtta selliseid õpetajaid või on antud väljapoole vale signaal, nagu õpetajalt tahetaks just selliseid omadusi. Või on lihtsalt käega löödud ja arvatakse, et vahet pole, kes seal klassi ees on.

      Meil on praegu häid õpetajaid küll, aga nad jäävad vanemaks ja ühel hetkel on järelkasvu vaja ja seda ei paista praegu kuskilt tulemas. Ja juba praegu on õpetajaid ju tegelikult osas koolides liiga vähe, kui ühes koolis jäävad tunnid õpetaja puudumisel ära ja teises aetakse klassi suuruse piirnormid pidevalt lõhki.

      Kustuta
    13. veel - PISA testide järgi otsustades on parimad koolid Soomes ja Singapuris. Süsteemid on muidu täiesti erinevad, metoodika on erinev, ettekujutus sellest, misasi kool on, on erinev - aga kokku langeb see, et mõlemas süsteemis on õpetajaamet väga atraktiivne, sinna on suur konkurents ja järelikult saab valida parimaid. Ühesõnaga, ainus kokkulangev asjaolu on see, et nad selekteerivad õpetajaskonda ja tänu ameti prestiižile neil ka on, kelle hulgast.

      Kustuta
    14. Eliisabet! Palun ära ärritu! Siiralt palun. Ma ju tegelikult ütlesin (omast arust), et õpetajad on meil head.

      Aga nad ausalt õpetavad õpiku ja õppekava järgi. Või teil ei õpeta? Igatahes ajalugu, keeled, loodusained, mata käivad kõikdes minu tuntud koolides täht-tähelt piki õpikut.

      Ma ei tea, mis sunnib või kes valvab. Aga kui ainekava ütleb:
      "3. klassi lõpetaja:
      4) laulab meloodiat käemärkide, astmetrepi ja noodipildi järgi;",
      siis, ausalt, enamik õpetajaid õpetab käemärke ja see on loomulik.

      Kui matemaatika õpik keskendub mehhaanilisele arvutamisele, siis on sama loomulik, et minu kurtmisele "lapsel on matemaatika tunnis igav" tuleb vastus "aga ta ei arvuta üldse kõige kiiremini".

      Kui geograafia õpik loeb üles mäe viis tunnust, siis kontrolltöös küsitakse samuti mäe viit tunnust, mitte seda, kas laps on kunagi mõnda mäge näinud ja kas oli ilus.

      Ja ei, õpiku ega ainekava jälgimine ei tee kellestki halba õpetajat. Ammugi mitte ajudeta trolli!!! Enamik inimesi maailmas, ka väga head ja andekad meist, teevad ikkagi seda tööd, mis neile ette on antud ja milleks neile tingimused on loodud.

      Võib-olla on kirjanduses teistmoodi? Mu mõlema koolilapse kirjandus on tõesti hoopis teistsugune kui muud ained.

      Ehk. Ma üldse ei taha õpetajaid halvustada!!! Mu arust teevad nad meie jõmpsikatega head tööd ja seda isegi süsteemis, kus on ligi 40 last klassis. Just seepärast ma arvangi, et süüdistused õpetajate valimise kohta või pakkumised "tõstame palka ja saame siis turult tõelised kasvatusteaduste spetsialistid" ei muuda midagi.

      Kustuta
    15. a 40 last klassis näitab juba ise, et õpetajaid ei jätku.

      ja järelkasvu puudumine (või see, et järelkasv ähvardab tulla kesine) näitab, et midagi on muuta vaja.

      point pole muide selles, et tuleks "tõelised kasvatusteaduste spetsialistid", kuigi mingitele kvalifikatsiooninõuetele peavad nad ilmselt vastama - aga selle eest hoolitseb juba väljaõpe. Point on selles, et "tõeliseks kasvatusteaduse spetsialistiks" ehk õpetajana tööle saamiseks vajalikku väljaõpet saama läheks võimalikult võimekad, intelligentsed inimesed. et selle töö peale jõuaks võimete mõttes ühiskonna eliit.

      Kustuta
    16. sest noh, ei ole ju iga õpetajakoha täitmiseks praegu kolm inimest ukse taga järjekorras. vastupidi, kohti on täitmata ja mõnes koolis ollakse nõus võtma kes iganes, peaasi, et üldse keegi tuleks.

      Kustuta
    17. See õppekava näide on ju küll hea näide.
      Kaur kirjutab:
      "3. klassi lõpetaja:
      4) laulab meloodiat käemärkide, astmetrepi ja noodipildi järgi;",

      Ma loen seda ja ei saa aru, milles on probleem. Ideaalne, ju, kui laps suudab lauda noodi järgi?!

      Suures plaanis ma nõustun Eliisabei ja Notsuga- INIMENE.
      Ehk siis, olgu see plaan mis on, aga selle taga on inimene, kes selle ellu viib.

      Ja Kauriga olen tegelikult ka nõus. Me peame kokku leppima- kas laps peab omandama korrutustabeli või siis oskama selle internetist üles leida.
      Ok, see oli utreeritud.

      Paraku, mulle tundub, et asi taandub taas kommunikatsioonile. Võimalik, et asjad ongi kokku lepitud aj eesmärgid selged, aga need ei jõua õigete inimesteni

      Kustuta
    18. Muidugi sõltub lõpuks kõik õpetajast.
      Aga kui küsimus on "kuidas teha kooli paremaks", siis enam mitte. Õpetajad on meil minu arust lihtsalt niigi piisavalt head ja (otse) nendega tegelemine ei anna efekti.

      Iga süsteemi paremaks tegemisel peab mõtlema mitte viisil "mis on kõige kriitilisem koht?", vaid "kuidas muuta kõige efektiivsemalt?". Võtame näiteks jooksmise. Mis on kõige tähtsam? Ilmselt jalad, need lükkavad mind ju edasi. Aga kui ma tahaks kiiremini joosta, kas ma peaks oma jalgu treenima? Ei. Kõige efektiivsem oleks kaalust alla võtta. Mis siis, et kõhuke jooksmises otseselt ei osale.

      Lugesin eile pikka meditsiini-artiklit, mis kirjeldas maailma kui terviku tervishoiu parandamist läbi. ("Health Check for Humanity", suvine Scientific American.) Tüübid mõõdavad tervisenäitajaid üle kogu maailma, et leida üles need kohad, kuhu raha tuleks panna. Analoogia õpetamisega on ilmne - koolitame rohkem arste! Ja paremaid! Aga autorid on pikalt Aafrikas arstiks olnud ja arste õpetanud ja leidnud lõpuks, et ei, see ei toida, õigemini ei muuda. Ning lihtsad eesmärgid (puhas vesi, hügieen) on ootamatult juba täidetud, nakkushaiguste hulk on arengumaades meeletult vähenenenud. Mis on siis need "punktid", mida mõjutades saame tervise-efekti? Mõnes kohas haridus (kõige otsesem seos teismeliste suguhaigustega on naiste haritusel), mõnes kohas liiklusohutus (kõik tite-eas suremata jäänud lapsed kasvavad teismeliseks ja satuva liiklema ja liiklussurmade arv on plahvatuslikult tõusnud), mõnes kohas puhas keskkond (vähk on jõudnud arengumaadesse ja teeb seal tõelist hävitustööd). Öelda "tervis on arstide kätes ja seega koolitame neid juurde" on... mingis mõttes õige, aga tulemuse saamise mõttes mitte.

      Kustuta
    19. Notsu: 40 inimest klassis on finantsotsus. See ei suhtu kuidagi õpetajate piisavusse ega kvaliteeti.

      Me elame sinuga üldse paralleel-maailmades. Õpetajate kvalifikatsiooni või puudumise probleemi pole ma Eestis ei näinud ega ole sellest lugenud. Aga hetkel on mul tunne, et sa kannad oma lapsepõlve kogemused 21. sajandisse üle. Linna(de)s on õpetajaid piisavalt, sest no on. Ja maakoolides on õpetaja palk ülejäänud kogukonna suhtes nii kõrge, et seal ka on.

      Kui kellelgi on vastupidise kohta tõendeid-viiteid-statistikat, siis ma muudan oma arvamust meeleldi.

      Kustuta
    20. http://www.delfi.ee/archive/koolid-otsivad-tikutulega-opetajaid-opetajad-tookohti?id=62179202
      See on nüüd küll 5 aastat vana artikkel, aga ega selle ajaga ole need küsimused lahenenud. Tean seda omast käest, sest mullegi (ilma kõrghariduseta ja õpetajahariduseta) inimesele pakuti aasta tagasi maakoolis õpetajatööd. 7 tundi nädalas.

      Kustuta
    21. Sirvisin pikalt oplehte ja püüdsin õpetajate tööturu kohta infot leida. Ei saanud.

      Usun, et sul on vähemalt maakoolide osas õigus.

      Samas on arvata, et sel maakooli õpetajal on käes ka see Eliisabeti mainitud suurem vabadus. Linnakoolis on värk lihtne. Kool ostis kolm klassikomplekti õpikuid (sest kolm või neli paralleeli) ja kasutab neid 5-10 aastat järjest. Peab olema väga tugeva arvamusega pedagoog, kes ütleb, et ma ei kasuta neid, vaid võtan materjalid ja programmi... kusagilt mujalt.

      Kustuta
    22. Maakoolides on jah suurem vabadus, aga sinna on juba sellepärast raske töötajaid saada, et selleks peaks keegi sinna kohale kolima.

      Linnakoolides on selles mõttes parem, et haritud tööotsijaid on rohkem. Aga olen ütleme insaidinfona kuulnud, et Tartu-Tallinna ülejäänud tööturu taustal on koolidel vähe pakkuda. Sest eriti Tallinnas ei ole õpetaja palk üldisel taustal enam suurem asi; ja erinevalt maakoolidest ei paku linnakoolid lisahüvesid; lisaks peletavad just need 40-lapselised klassid.

      See võib seletada seda tuttava refereeritud uurimust, et noored ei taha enam õpetajaks saada, või kui tahavad, siis need kõige ambitsioonitumad. A me ei taha ju, et tulevikus oleks õpetajaks läinud need, kes "midagi muud ei leidnud ja vähemalt kindel ots ja palk on ju parem kui kassapidajal".

      Ma ei räägi ka tingimata õpetajate juurdekoolitamisest. pigem kvaliteedist kui kvantiteedist. Põhiline, millega keskkond areneva inimese IQ-le mõju avaldab, on nende inimeste IQ, kellega ta kokku puutub, tähendab, kui me tahame tarku lapsi, on vaja, et õpetajaks läheks kõige intelligentsemad inimesed. See on eriti tähtis nende laste jaoks, kes on kodukeskkonna tõttu nagunii halvemuses.

      Ma võin tuttavalt selle noorte tulevikuplaanide uuringu linki vms viidet küsida. Samuti selle kohta, millele ta viitas, et kui maailma koolisüsteeme jne võrrelda, siis ainus, mis paistab laste tulemustega korreleeruvat on õpetaja IQ. metoodika, õppekavad jne on sellega võrreldes vähetähtis. vähemalt statistika põhjal. utreeritult öeldes paistab, et kõrge IQga õpetaja võiks klassis tund otsa laua taga lehte lugeda ja ikka lapsed areneks. a arvatavasti nad enamjaolt ikkagi laua taga lehelugemisega ei piirdu ja need paar tükki, kes piirduvad, ei suuda statistikat mõjutada.

      Kustuta
    23. aga mis konkreetsetesse süsteemidesse puutub, siis Soomes pidi seda õppeaine-õppekavandust üldse vähem olema. ühest küljest on see seotud sellega, et eeldus on, et kogu õpe on integreeritud ja ained ei ole nii eraldi, teisest küljest sellega, et õpetajatel - ja koolidel - on üldse suurem vabadus. see on see mikromanageerimise puudumise aspekt, mis ilmselt samuti inimesi kooli tööle tõmbab. et kõva kontroll töölevõtmisel, aga edasi usaldatakse seda inimest, kes tööle võetud. meil on pigem vastupidi, sest jah, nagu Lendav kirjeldas, on koole, kes on meeleheitel ja pakuvad tööd kõigile, kes oleks nõus võtma (Lendav ise võiks küll päris hea variant olla) - a teisest küljest on tööle võetute tegevus rohkem normeeritud.

      Kustuta
    24. ehk lühidalt - seal võimeldakse, et endale parimatest parimad õpetajaks meelitada. ja õpetajaks pääsemine on raske, sest mitu tükki tahab veel sama kohta saada. aga kui see õpetaja on välja valitud, siis jäetakse talle otsustusvabadus, sest tema on spetsialist.

      teine aspekt on see õpetajate suurem hulk laste peale, aga see on vajadus, mis sõltub vist rohkem kultuurist, nt aasialased saavad ka suurte klassidega häid tulemusi, aga ma kahtlen, kas siin nii saaks. teiseks jõhker öelda, aga Aasia edukad maad saavad oma rahvaarvuga endale rohkem loomulikke kadusid lubada - mõni talent läheb raisku, aga kümme tükki on sabas ootamas.

      Kustuta
    25. Siin oleks nüüd rohkem arvajaid vaja. Või mingit statistikat või muud kallutamata laipõhjalist infot. Ma võin ju jaurama jäädagi, et õpetajad on mu arust täitsa targad, aga ma näen-kuulen vaid Tallinna kesklinna koole. Teiselt poolt näen ma, et puudu on IQ asemel EQ-st, kuid tõenäoliselt on Lendava sarnastel maakooli-õpetajatel just sellega palju paremini.

      Notsu, ma võtan järgmine kord Tartusse tulles ühendust (või sa Tallinna?), siis me ei pea võõraste blogide seina reostama :)

      Kustuta
    26. Ma üritan tollelt tuttavalt need lingid-viited kätte saada.

      Vahepeal lingin üht artiklit, mis võrdleb just Soome ja Singapuri süsteemi, mis on väga erinevad - üks äärmiselt egalitaarne ja koostöökeskne, teine äärmiselt konkurentsipõhine. Mulle jäi praegu silma see, kui väike on kodutööde hulga mõju õpitulemustele: Singapuri lapsed teevad neli korda rohkem koduseid töid kui Soome lapsed ja tulemused on ka veidi paremad, aga tulemuste erinevus pole kaugeltki nii suur kui õppimise peale kulutatud aja erinevus; ja paljude kodutöödega riikide hulka kuulub ka näiteks Venemaa, kus õpitulemused on hoopis kaugelt halvemad).

      http://lup.lub.lu.se/luur/download?func=downloadFile&recordOId=5469230&fileOId=5469368

      Ka siin mainiti ära, et nii Soomes kui ka Singapuris on õpetajaameti prestiiž hästi kõrge ja tasu selgelt üle keskmise (Soomes advokaadiga samal tasemel) ja Soome kohta eraldi see, kui suur autonoomia seal õpetajatel oma programmi loomisel on - ja kuidas see prestiižile kaasa aitab - mh sellele, kui heas valguses ülejäänud ühiskond õpetajat näeb (noh, et näe, süsteem usaldab teda nii palju, ju siis on tark ja võimekas). teisalt mainiti ära, et päris üks-ühest palga ja kvaliteedi seost jah ei ole, kuna Hispaanias on õpetajatel suhteliselt kõige suuremad palgad, aga nende haridus ei ole nii kõrgel tipus.

      Kokkuvõttes märgiti ära, et üks hea asi, mis neil väga erinevatel süsteemidel kokku langeb (lisaks sellele, et õpetajaks on raske saada ja selle töö peale tahetakse saada ja avalik arvamus suhtub neisse väga hästi), on järjepidevus - üks on suht rangetes raamides, teine suure vabadusega, aga kummaski riigis tervikuna on süsteem järjekindel.

      *
      muidu selline ääremärkus, et kui klassi suurus on väiksem, siis kaude tõstab see õpetaja tunnitasu - vt mida Aidi Vallik kunagi blogis (selle kohta, miks ta koolist töölt ära tuli) - et õpetaja tegelik tööaeg sõltub väga palju tema õpilaste arvust, kontakttundide arv ei ole üldse ainus, mis loeb.

      Kustuta
    27. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    28. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    29. Kustutasin paar oma kirjavigasemat kommi ära.)

      Sain paar viidet, refereerin ja tsiteerin:

      "Õpetaja isiku rollist koolis ja muu vähemolulisusest oli näiteks McKinsey&Co uuring http://www.skovgaardsskolen.dk/Infoweb/Indhold/Skolebestyrelsen/McKinsey%20rapport%20Skoler%C3%A5det.pdf
      http://www.smhc-cpre.org/wp-content/uploads/2008/07/how-the-worlds-best-performing-school-systems-come-out-on-top-sept-072.pdf

      Neid uuringuid on olnud palju, eelmainitu nimi ja aasta olid lihtsalt meeles.

      Teine, kus noortelt küsiti, kelleks nad tahavad saada, see oli mu mäletamist mööda üks Eesti uuring. Ei oska viidet anda, lugesin selle kohta kokkuvõtet kuskilt ajalehest, vist õpetajate lehest. Seda on ka OECD uurinud vist PISA kontekstis ja sealt on meeles, et küsimusele - kas tahate tulevikus saada õpetajaks - vastas kuskil 0,4% 15 aastastst Eesti õpilastest jaatavalt (OECD riikide seas viimane koht) ja Türgi (esimene koht) õpilastest 27%."

      Lisaks üldisemad tähelepanekud (kuna ta on ise süsteemi sees liikunud), et makrotasandil, päris "ülevalt" ei ole tegelikult väga kindlaid õppekavaettekirjutusi. Kesktasandil, tähendab, koolide juhtkonna käest võib juba olla. Ja et süsteemil tervikuna on vigu küll:

      "makrotasandil on väga palju valesid otsuseid tehtud, aga need ei puuduta õppekavasid.
      Ja kui oletame, et mikrotasandil (õpetaja - tund) on kõik korras, siis mesotasandil (kohaliku kooli õppe juhtimise tasandil) on võimalik siiski asju palju paremaks või halvemaks muuta"

      ja lisas, et üks suur häda on õppeainete omavaheline isoleeritus - et õpetaja võib oma aine piires olla hea, aga kui ta teiste õpetajatega ei suhtle, siis ei ole ta paratamatult kuigi efektiivne:

      "Alustades tundi meeldetuletusega sellest, mida eelmisel tunnil tehti, ta eksib. Eelmine tund oli see, kust õpilased just tulid ja mille kohta ta enamasti ei tea sedagi, mis tund see üldse oli. Nii on õpilase jaoks päev üks hulk 45-minutilisi seostamatuid paralleelmaailmu, kus temalt oodatakse täit süvenemist."

      ja et Soome koolides peavad samale klassile tunde andvad õpetajad iga nädal omavahel nõu ja planeerivad tegevust üheskoos ja et eraldiseisvatest õppeainetest loobumine pole sellelt pinnalt enam kuigi suur ega järsk uuendus.

      Eestis tegevat omavahel koostööd pigem sama aine õpetajad ning avaldavad siis selliste ainepõhiste gruppidena ministeeriumile survet, et nende ainele rohkem ruumi antaks ja nii ongi lõpuks ülekoormatud tunniplaanid. St mõjutamine, mis viib ülekoormuseni, käib ka altpoolt ülespoole.

      eeldatavasti oleks just seda asjakorraldust hea kesktasemel (tähendab, iga kooli juhtimise tasandil) parandada; siin lisas tuttav, et "mesotasandi suutmatuse lahendaks samuti väga range kvaliteedisõel õpetajatele", sest siis oleks vähevõimekal inimesel selliste õpetajatega kooli väga ebamugav juhtida. See võtaks ehk aega, aga juhtimine loksuks siis lõpuks ka paika.

      Ja et see on "kokkuvõttes odavam lahendus, kui katsetada aastakümneid õppekavamuudatuste ja erinevate sunnimeetmetega, koolide liitmise ja lahutamisega."

      Ühesõnaga - õppekavasurvet ei ole praegu ministeeriumi poolt niikuinii, surve avaldub pigem iga natukese aja tagant tulevates administratiivümberkorraldustes; ja et liiga palju raha tambitakse betooni; tema arvates võiks ministeerium pidevalt uute haldusümberkorralduste asemel panna tööle rangema kvaliteedisõela (ja liigutama raha nonde kulukate ümberkorralduste pealt pigem palgafondi, et inimestel oleks motti end kvaliteedisõelast läbi litsuda); ja siis on lootus, et see parem kaader oskab ka efektiivsemat tööd teha, mh selles mõttes, et ka suhtleks omavahel, et õpetamine paremini sujuks.

      Kustuta
    30. (ümberkorralduste ja betooni kulukusest oli tal näide - "arvestasin vahepeal välja ühe omavalitsuse kulutused ehitistesse, mis olid põhjustatud uue "puhta" riigigümnaasiumi asutamisega ja vanade ümberehitamisega põhikoolideks. Summad olid sellised, et selle raha eest oleks saanud kõigile selle omavalitsuse koolides õpetatavatele õpetajatele maksta 15 aastat järjest 50% kõrgemat palka. Ja need olid lihtsalt hooned ilma sisseseadeta ja ilma lisanduvate kütte- jm kuludeta. Usun, et kõik need hooned nõuavavad 15 aasta möödudes juba remondi jaoks väga kulukaid rahasüste. Ja selline rahapaigutus iseloomustab kogu Eestit. /.../ Pole siis ime, et saame vähemalt summaarset hariduskulu näidata üsna normaalse osakaaluna riigi SKP-st."

      vt ka "kui Eesti ametnik kuuleb sõna "kultuur", haarab ta käsi kellu järele".)

      Kustuta
    31. Leidsin vahepeal ise Õpetajate Lehest 2014. aasta sügisese artikli 2012. aasta andmete kohta, kust selgus, et Eesti õpetaja keskmine vanus on märksa kõrgem kui Euroopa Liidus üldiselt (meil on üle 50-aastaseid keskkooliõpetajaid 49%, ELis keskmiselt 37%).

      ja teise umbes sama aja Postimehest, kus öeldi, et meie õpetaja keskmine vanus on 48, OECD keskmine on 43.

      Ma kahtlen, et see töötajaskond vahepeal palju muutunud on, nii et tõenäoliselt on keskmine vanus natuke tõusnud, osa õpetajaid pensionile ära läinud ja nende asemele uusi vähe tulnud.

      Siin mainis noor meesõpetaja (2015. aastal), et iga kuues õpetaja on meil üle kuuekümne, mis tähendab, et neil pole pensionini enam kaua jäänud.

      ja siit artiklist on näha, et lisaks kõrgele vanusele teevad meie õpetajad omavahel tõepoolest alla keskmise koostööd (st möönavad seda ise, vt graafik alapealkirjaga "õpetajate osakaal, kes pole kunagi:").

      Kustuta
    32. Notsu, ma loen kõik su viidad hoolega läbi, ja küllap on sul õigus nagu alati. Aga kui ma veel vaielda tahan, siis kusagil mujal ja teine kord :)

      Kustuta
  5. Godini ma vist lugeda ei viitsi, aga see Harlem Village Academies, millest alguses juttu, tundub põnev: õhinapõhine erakool, kuhu õpilased satuvad loterii alusel; juhtkonnale ja õpetajatele on antud töö sisu suhtes täiesti vabad käed, aga seda nõudlikumalt kontrollitakse tulemusi; tulemused on väga head ja väidetavalt väiksema kuluga kui munitsipaalkoolides. Nagu enamasti, on olemas ka teine vaatenurk: väidetavalt puksib kool loteriiga vastu võetud õpilastest kehvemaid järjest välja ning tänu erastaatusele ja heale turundusele saavad nad korraldada võimsaid kampaaniaid sponsorrahade kogumiseks (miljonites dollarites).

    VastaKustuta
  6. Mul tekkis huvi, et kui sa mainid, et oled küll üht-teist ise õppinud, aga see on raske ja kui mõni aasta hiljem üle küsida, siis enam ei mäleta midagi - siis kas see on koolis õpitust kuidagi erinev? et kas suvalist põhikooliasja üle küsides oskaksid lambist öelda?

    ma peaks küll pooli asju - neid, mida pidevalt vaja ei lähe või mis kirglikku huvi ei ärata - kuskilt järele vaatama. õnneks on järelevaatamise oskus elu jooksul üha paremaks läinud, isegi kui noorukiea toorest kleepuvat mälu enam ei ole.

    ühesõnaga, õpituga, mida tarvis ei lähe või mis ei ärata kirgi, nii ju lähebki - et see ei seisa iseenesest meeles. see ei ole mingi iseõppimise eripära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mida õpid noores eas, seisab eluaaeg sul peas :D

      point oli pigem kordamises. Loomulikult ei mäleta ma kõike, vaid seda, mida on tulnud elu jooksul pidevalt korrata. Ma tahtsin öelda, et ise õppides on kordamiseks jube raske motivatsiooni leida.

      Sp ma väga avastusõpet ei poolda. Avastajal endal on lahe, aga kolleegidel ikka päris masendav ja tüütu

      Kustuta
  7. Raamatut pole lugenud, ja peale sinu pikka ja põhjalikku kokkuvõtet vist pole vajagi lugeda :) Suure enamuse su arvamustega päri.
    Eks me kipume kõik vaatama oma mätta otsast arvates, et kaaskodanikud on enam-vähem samal tasemel mõtlevad olendid. Nagu mainisid, hiljutised Brexiti ja USA valimiste shokid näitasid, et ega ikka ei ole, mass hullult lihtsalt manipuleeritav.
    Interneti puhul (nagu ka muidu) on allikakriitilisus ja ennekõike individuaalne mõtlemisvõime otsustava tähtsusega. Aga selleks on paratamatult vajalik korralik klassikaline baasharidus, mida Eesti koolid suutsid ja suudavad suht hästi pakkuda kui vaid ise oled nõus vastu võtma.

    VastaKustuta
  8. Notsuga nõus USA haridussüsteemi koha pealt, samas on Ameerikas mureks, et efektiivsus nadal ja palju potensiaalseid talente läheb kaotsi. Üheks suureks probleemiks on seal suure osa rahva süvausklikkus, mis eitab igasugust teaduslikku mõtteviisi. Osa tõepoolest arvab, et tühja kah, ostame talendid sisse ja nii see ülikoolide puhul toimibki.
    Rohkem raha haridusse kindlasti aitaks kaasa ja minu arust oleks mõistlik investeering tulevikku. Samas tuleb see millegi muu arvelt, kas valijad on nõus toetama haridust sotsiaalkulude, teedeehituse, kõrgemate maksude, ... Jne ... nimel ?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures huvitav on see, et meediapilt maalib Ameerika koolisüsteemist hoopis teise pildi ( kui Godin näiteks).
      Filmidest ma näen, kuidas koolides tunnustatakse ja julgustatakse laste erilisust ja individuaalsust. Ja nohik osutub hiljem alati kangelaseks. Ja lapsed saavad varakult spetsialiseeruda ja igasugu uurimis- ja meeskonnatöid teha.

      Propaganda? Soovunelm? Või ongi maa nii suur, et leidub kõike.

      Kustuta
    2. Mul on Ameerika kolleegidega nende haridusest üksjagu juttu olnud. Õige vastus on "seal leidub kõike". Üldreeglina: hea haridus on väga väga kallis. Sa pead kas maksma erakooli eest, või sa pead elama kallis rajoonis, kus on hea avalik kool.

      USA on palju rohkem klassiühiskond kui Eesti. Mistahes allikat USA kohta lugeda või vaadata, peab arvestama, et see jälgib vaid ühiskonna ühte tahku ja kogu riigi peale üldistada - ei tohi.

      (Minu kolleegide kogemused piirduvad samuti vaid Bay Area ja Seattle kandiga, ehk siis majanduslikult väga edukate rajoonidega.)

      Kustuta
  9. Sõnadest on vähe, vaja on tegusid. Me võiks näiteks moodustada MTÜ Blogijate Õpikukirjastus ja hakata ise kokku panema õpikuid, mis oleks põnevad, hästi struktureeritud, lihtsas ja ilusas keeles, arvestaks erineva taseme ja taustaga õpilaste vajadustega ning tagaks igapidi hiilgava kasutajakogemuse :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma saan selle vastukaaluks tuua näite oma prantsuse keele õpetajast, kellel ei olnud üldse mingeid õpikuid (sest tollal eesti koolidele pr k õpikuid ei tehtud), aga kes sai ometi õpetamisega paremini hakkama kui mõni teine mis tahes õpikuga (ja ühtlasi olid tal ka keelevälised-kõrvalised teemad tundi integreeritud, nii et ma sain suurema osa oma keskaja-ajalooteadmisi sealt tunnist ja jupi maad geograafiat ka).

      Heake küll, võimekas õpilane, keda aitavad võimekad vanemad, saaks hea õpiku abil muidugi üldse ilma koolita hakkama, aga kui meil on juttu koolist, mitte iseõppijatest, on õpikud ikkagi vähemtähtis teema kui õpetajad - mh see, et õpetajaks ei võetaks täitsa suvalisi inimesi, nagu Aaviksoo suurepärane plaan vahepeal oli ("õpetajaid napib? vähendame õpetajale esitatavaid nõudeid!", selmet vastupidi, parandada töötingimusi, et olemasoleva lati ületamiseks võimelisi inimesi rohkem tööle tuleks).

      Too mu tuttav, keda ma siin mitu korda tsiteerinud olen, ise ongi õpetaja ja kuuldavasti saab hästi hakkama (nende kool on ilma õpilaste selekteerimisteta eliitkoolidega võrreldavate tulemustega; ja tema isiklikult annab rohkem kui üht ainet, nii et integeerimine kah käib), nii et teebki tegusid. unistab ainult sellest, et ministeerium keskenduks rohkem kaadripoliitikale - et temasuguseid koolis rohkem tööl oleks, erinevalt praegusest suhtumisest, kus mingi kooli inspekteeriv ametnik oli talt siiralt küsinud, miks temasugune koolis töötab, implitseerides, et ta oleks kooli jaoks justkui ülekvalifitseeritud, justkui kool oleks mingi mäkdoonalds - kuigi ta oli ühe oma kraadi teinud JUST selleks, et õpetajaks paremini kvalifitseeruda.

      Kustuta
    2. Mis puutub "MTÜ Blogijate Õpikukirjastus" ideesse, siis
      MTÜ ja sellega seonduva bürokraatia (aastaaruanded, raamatupidamine, jne.)
      võib tegemata jätta, piisab, kui on tegusad inimesed.
      Kui tahate, võin Teile oma softf1.com kodulehe alla
      mingi wiki püsti panna, näiteks

      http://blogituupur.softf1.com

      ja sellest Teile regulaarselt täis-varukoopiaid anda, aga
      minu isiklik kogemus rohelise erakonna päevilt on see,
      et alguses käib suur vingumine, et oleks meil
      töövahendeid/foorumit/wikit/midaiganes, et küll siis alles
      ikka teeks ja looks, ning siis kui IT-toe pakkujad on need töövahendid
      püsti pannud, süsteemid on üleva, siis pole neil süsteemidel
      praktiliselt mingeid kasutajaid, sest süsteemi kasutamine
      on palju ebasotsiaalsem ja vähem-seltskondlik tegevus kui
      kuskil foorumis/postiloendis lällamine.

      Ma võibolla eksin, aga üks hästi klassikaline võte
      uute IT-süsteemide kasutuselevõtul on see, et
      inimesed kõigepealt registreeritakse süsteemi kasutajateks,
      aga süsteem jäetakse meelega kõigile kinni ja avatakse
      kasutuseks alles siis, kui kasutajate arv on "piisav",
      et kohe avamise päevast alstes seal toimuks
      postiloendi/foorumi stiilis sotsiaalne läbu.
      Kui ma õieti mäletan, siis Facebook tegi vist sama moodi,
      aga olen hiljem näinud projekte, kus mobiilirakendustega
      on sama võtet kasutatud.

      Nii et, ma ei tea. Minu jaoks ei maksa selle wiki
      tekitamine sentigi, mul on oma kodulehe jaoks niigi
      kõik makstud ja mul on lausa arhiveerimiseks võetud üks vana
      roheliste ajaleht,

      http://kortsleht.softf1.com/

      aga mina seda õpiku-kirjutamis-wikit olen nõus haldama
      vaid IT poole pealt, mitte kasutajate administreerimise
      ega sisu poole pealt. Mis ma teen, tahate seda Wikit või ei taha?

      P.S. Diagrammide joonistamiseks võin ära installida

      http://diagramo.com/

      Varukoopiad koosneksid siis MediaWiki ja Diagramo koodist ning
      2 andmebaasi jäljendist, mille teen skriptiga

      https://github.com/martinvahi/mmmv_notes/blob/master/mmmv_notes/mmmv_utilities/src/create_backup_from_MySQL_db.bash

      Kustuta
    3. Ennäe, ongi täpselt nii, nagu ma ennustasin:
      nagu päriselt asjaks läheb, nii pole enam tegijaid kuskil. :-D

      Kustuta
  10. Mu praeguse kommentaari eesmärk on tuua viide ühele äärmiselt andekale ja minu meelest parimale klassikalisele CV-le, mida ma 2016_11 seisuga üldse näinud olen:

    (sõltumata piltidest palun lugege sisu)
    http://pjreddie.com/static/Redmon%20Resume.pdf

    Muuseas, sama inimene on oma avatud tarkvara projekti,

    http://pjreddie.com/darknet/

    litsensi samuti äärmiselt andekalt kirjutanud, tõeline pärl:

    https://github.com/pjreddie/darknet/blob/master/LICENSE

    Mulle meenub selle juhtumiga oma üks põhikooli-aegsetest inglise keele õpetajatest, Steve oli eesnimeks, perekonnanime ma ei tea/mäleta. Tegu oli inimesega, kes kunagi töötas inglismaal pangas, siis sai sealt suure koguse koondamishüvitist ja hakkas saadud rahaga mööda maailma ringi rändama. Siis tegi õpetajakoolituse ära ja töötas meil, Eestis, Kuressaares, täiskohaga inglise keele vestlus-õpetajana ja mingi kord või 2 nädalas oli kohalikus Kadi raadios diskor. Jumal, kui head tunnid tal olid. Grammatika eest hoolitses eestlasest inglise keele õpetaja, Reet Lulla, kes tegi ka oma tööd tõeliselt hästi, pühendunult ja hingega, aga need 2 paaris andsid jube hea kombinatsiooni. Reet oli selline, tubli, hoolas, andekas, metoodiline, töökas grammatika ja sõnavara õpetaja ning siis Steve oli selline tõeliselt hea, andekas, kloun, kes tõeliselt kinnistas õpitut ja õpetas meile ka briti slängi ja roppusi, METOODILISELT!!! Sisuliselt oli iga tema tund algusest lõpuni meie väikesele rühmale suunatud inglise keelne stand-up-comedy-show, ainult et see toimus meie endi koolis, vähemalt kord nädalas või oli see mitu korda nädalas, ma ei mäleta, meie enda klassiruumis ja istusime maha ja naersime teismelistena tunni lõpuni ja ruumist lahkudes teadsime ka uut sõnavara. Tõeliselt andekas inimene oli. Teised inglise keele suhtlus-õpetajad olid ka head, aga fakt on, et "stand-up-comedy" tegemine pole igaühe jaoks ja Steve oli ikka oma selles töös täiega andekas. Kusjuures ta ei olnud mingi tola, kes ei orienteeruks. Näiteks kui õpilasi ime-vähe oli, siis ta võis ühe-kahe-õpilasega see 45-minutit jutti lobiseda täiesti tõsistel teemadel, elufilosoofiast ja väga heasüdamlikult.

    Huvitav paralleel Steve'i ja eelnevalt viidatud poni-fänni vahel on see, et kumbki on töötanud alguses mingis jäledas korporatiiv-keskkonnas, üks IBM'is, Steve pangas, ning seejärel endale öelnud, et ei saa nii, et tuleb ikka teha seda, mille järgi süda ihkab.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!