Süüdi

Kas teil on ka nii, et vahel peab pingutama ebameeldiva tegemiseks, et pärast oleks hea?

No näiteks. Sul hammas tuikab. Karjuvalt ei valuta, aga sa tead, et kui ei reageeri ja edasi lükkad, siis ühel päeval on katastroof. Ohkad raskelt, klapitad aegu, lased endal suus urgitseda, kannatad ja pärast maksad veel peale ka. Aga pärast on hea. Kiidad end, et olid nii tubli.

Üht varasemat postitust kirjutades sain aru, et mu elu juhib süütunne. Või kui soovite pehmemalt, siis võib seda ka kohusetundeks kutsuda. Miks? Ma ei tea. Ju on mingi õnnetu lapsepõlv või muud sarnast, ja mis vahet sel ongi. Selline ma lihtsalt olen.

Ma tunnen end süüdi. Ma tegelikult tahaks teha hoopis muud, aga võtan end kokku. Ja pärast saan aru, et see oli tegelikult hea mõte ja mulle kasulik.

Näiteks
Mu kass ärkab ilma kellata päevadel umbes üheksa ja tuleb voodisse pai nuruma. Tegelikult tahaks ma hoopis magada ning teda ignoreerida. Aga ma tunnen end süüdi. Kui oled taltsutanud pead vastutama. Ja niigi tegelen ma temaga liiga vähe. Ja ma võtan end kokku.
Ja mu kasu. Kui mu sõrmed upuvad ta pehmesse kasukasse ja husqvarna tõmmatakse käima. Ja sa saad aru et pisike usaldav elav habras hing on üdini tänulik ja rõõmus. Ning su mured ja stress sulavad kui kevadine lumi. Ja magada saan ma siis, kui pensionile jään.


Ma tunnen end kohutavalt süüdi, et liigun nii vähe.  Ma tõesti ei taha minna välja pimeda koerailmaga, kui taevast sajab jäätist. Ma tahaks pikutada soojas toas. Aga ma võtan end kokku. Ja kui ma olen puude vahel inimtühjas metsas. Mis praegusel aastaajal on haudvaikne. Siis on mul nii nii nii hea. Füüsiliselt, vaimselt, emotsionaalselt. Ma saadan endale 3-4 memo, sest mul tekib 100 head ideed. Mu tuju paraneb ja energiat tuleb mühinal.

Ma tunnen end süüdi, et olen väga halb ema, naine, tütar ja õde. Ma lihtsalt ei viitsi. Kui normaalsed inimesed pettuvad oma vanemates teismeeas, siis mulle jõudis see etapp kohale enne viiekümnendaid. Aga ma sunnin end vastama kõnedele entusiastlikult, rõõmsalt, siiralt. Kasu? Ma saan teha kellelegi head meelt ja ehk rollimudel töötab ning mu tütar ei ohka tulevikus raskelt, nähes ekraanil mu nime...:)
Ma üritan kompenseerida oma puudujääke sellega, et pakun seda, mida oskan. Ma üritan teha naturaalset, kodust toitu. Tegelikult? Ma ei saa üldse aru, miks inimesed sööma peavad. Mulle isiklikult piisaks tükist juustust ja puuviljadest. Aga ma pingutan. Ja kasu? Söögitegemine rahustab mind. Tulemuseks on eeldatavasti naudingut pakkuv tulemus ning ehk pikendab omavalmistatud toit mu elu 10 minutit?

Ma tunnen end süüdi, et olen nii halb suhtleja, et olen isekas küüniline pragmaatik ja mind ei huvita teised inimesed. Ma pingutan, et tunda huvi teiste inimeste elude vastu ja jätta meelde nende lapsed ja nende nimed. Ma üritan võõrastele naeratada, neid tervitada ja midagi positiivset või tunnustavat öelda. Kasu? Mõned lood on tõepoolest huvitavad ja naljakad ja inspireerivad, ja need muudavad mu tuju paremaks. Üllatavalt paljudel on suhtemisvaegus ning masendavalt paljud tahavad endast rääkida. See, kui ma saan neile seda rahuldust pakkuda, nad on tänulikud ja positiivsus nakkab, see muudab maailma paremaks.. Tegelikult? Tegelikult ma ei taha et inimesed mulle endast räägivad. See on igav. Ja eriti ei taha ma kuulda hädadest, haigustest, muredest. Ma ei taha enda ümber pessimismi ja depressiooni.

Ma tunnen end süüdi, et ei anna kõike, mida mu haridus, eeldused, võimed, oskused ja kogemused võimaldaksid. Ma pingutan, pingutan... olin õpetajate ja olen tööandjate lemmik. Tegelikult ma olen väsinud survest olla tubli ja meeleheitel, et ma ei suudaks ära elada miinimumpalgast. Kasu. Ma suudan kinni maksta oma arved.
Okei, see viimane läks nüüd natuke rappa. tegelikult see mind rikkaks ei tee ja kulutamiseks pole nagunii aega.

Aga saate mu pointist aru?
Ühesõnaga, selleks, et midagi saada, peab natuke vaeva nägema ja pingutama. Mu blogi lugejana tead, et ma ei mõista haridussüsteemi, mis põhineb inimese heal tahtel ja mitte sunnil ning pingutusel. Ja mul jookseb juhe kokku, kui keegi soovitab mul teha  " mida ma tegelikult tahan"? Tegelikult. Tegelikult tahaksin ma ainult vaikselt oma voodis teki all lebada...:)

Ja nüüd on mul dilemma.
Jõulud. Kuniks mu õde sai uued lapsed, käisime jõulude ajal külakorda vaheldumisi erinevates peredes. Tundus õiglane.
Siis tekkis situatsioon, et " väikeste lastega on ebamugav sõita" ja "üldse, meie juures on kõige rohkem ruumi". Ja me hakkasime jõule pidama õe pere juures.
Mulle ei meeldi see.
Esiteks. Mulle ei meeldi väikesed lapsed. Ei meeldi segadus, kisa, tähelepanuvajadus ja kära, see et ei saa inimestega normaalselt vestelda, sest tähelepanu on jagatud. Ma usun, et enne lapselapsi olen ma ära teeninud lastevaba perioodi.
Mulle ei meeldi, et ma pean tegema viiele lapsele kingid. Esiteks on nendel lastel kõik olemas, ja kui ma olen siis panustanud aega, energiat ja raha, siis nende tänamatus solvab mind. Õde ütleb, ära tee kinke. Aga kuidas?? Ma olen nende tädi. Mismoodi ma tulen jõulude ajal väikeste laste juurde tühja käega. Ja kui mulle tehakse, kuidas ma pean siis end tundma, kui pole ise panustanud.
Mulle ei meeldi sellest seltskonnast paar inimest. Me oleme erineval lainel ja ei saa üksteisest aru. Ideaalses maailmas ma nendega ei suhtleks.
Mulle ei meeldi, et kadunud on meie varasemad, lapsepõlvetraditsioonid. Kuna uued ei laula, siis me reaalselt esineme. Mis ei ole selle asja mõte. Mõte on laulda koos.
Mulle ei maitse õe toidud. Selle olen lahendanud " abi pakkumisega". Aga ausalt öeldes on kõikide nende vaagnate ja pottide transportimine tülikas.
Mind häirib, et mu eakad vanemad peavad pika tee sõitma.

Üleeelmisel aastal sõitis õde perega lõunamaale ja meil olid üle hulga aja normaalsed täiskasvanute jõulud. Me saime rääkida ja me ei teinud kingitusi. See oli nii mõnus, et kui eelmisel aastal oli taas "traditsiooniline pidu", siis ma tundsin, et... ma enam ei jõua.
See ei ole nauding, meelelahutus. Vaid kohustus.

Ja ma hakkasin jonnima. Ütlesin, et olen sel aastal eraldi. Ma pole oma last kaks aastat näinud. Ma tahan temaga koos olla. Ma oletasin, et mu vanemad lähevad kindlasti õe pere juurde, et lapselapsed ja nii. Ja siis pakkusin, et tulgu hommikul minu juurest läbi või siis, me tuleme ise neile külla. Pikad pühad.

Aga ma alahindasin oma vanemaid. Järgnes paanika, vandenõuteooriad ja mis veel. Nüüd lükati õe pidu varasemaks. Minu pärast. Vanemad osalevad seal ja siis järgmisel õhtul minu pool.
Kõigil  (välja arvatud minul) on väidetavalt väga ebamugav. Ja ma hakkan vaikselt järele andma.

Mu laps ja mees on õnnelikud, et vabastasin nad tüütust kohustusest. Aga ma usun, et kui ütlen, et peab.. siis eks nad nõustuvad.
Me oleme täiskasvanud inimesed,
Me suudame end paariks tunniks kokku võtta õige eesmärgi nimel. Kas see on õige eesmärk? Kas peaks pingutama, et pärast oleks parem..?