Olen üsna käbe naisterahvas.
Aga kui korjan näiteks marju koos oma emaga, siis jään lootusetult häbisse: samal ajal, kui minul marjad põhja katavad, hakkab emal üldjuhul pool ämbrit täis saama. Lohutuseks on ema mulle alati rääkinud oma ämmast, kellega ta kunagi võistelda ei jõudnud.
Geni raames on minuni jõudnud mu vanaema (ehk siis eelnimet ämm) mälestused oma emast ja vanaemast. Veider, aga muude helgete meenutuste kõrval pidas vanaema vajalikuks ära mainida selle, kui kiired naised tema esiemad olid- töö lausa lendas käes ja külas polnud vastaseid:)
Mõtlen siis, et kui mina olen kiire. Minu ema väga kiire. Minu vanaema väga-väga kiire, vana-vanaema väga-väga-väga kiire ja vana-vana-vanaema väga-väga-väga-väga kiire, siis.... millega see lõppeb? Kas mu esiema oli masin??:)
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
esmaspäev, 5. juuli 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!