Kreeta, Kokkini Hani

Vahel on nii, et koht ja kõik on väga head, aga olemine pole see õige. Tegelikult oli Kreeta super. Eriti tänase Tallinna ilmaga võrreldes- soe, päike paistab, sinine väga puhas meri. Sõbralikud ja lahked inimesed. Hea söök. Aga midagi on ikka valesti.
Esiteks vaevas mind mingi täiesti seletamatu unetõbi- iga vaba sekund vajusid mu silmad kinni ja ma lihtsalt magasin. Teiseks oli esimesed neli päeva mu kõht totaalselt kinni. Õnneks meenus esiemade tarkus: söö tänavalt ostetud pesemata maasikaid:) Ja siis, kolmandal päeval ilmusid kurat teab kust kohast välja sääsed (!!!). Pole just väga seksikas olla, kui su värskelt pruuniks (loe: punaseks) päevitanud nahal on kahesentimeetrised punnid. Kusjuures, ilmselt kuulusid need sääsed mingisse ülemaailmsesse võrku- nad teadsid täpselt, nagu ka Eesti omad, et maitsev olen mina, mitte mu toanaabrid. Lepatriinuvälimus oli seega ainult minul:(

Hotell, kus me olime, oli Themis Beach. Midagi halba öelda pole- kõik mis vaja- föön, konditsioneer, rõdu olid olemas. Eestlastest olime ainult meie. Peamine klientuur olid prantslased. Paaril hommikul oli vesi ära, aga tõele au andes reageeriti probleemile kiiresti ja hiljemalt poole tunniga oli alati asi lahendatud.
Kui norida, siis seda, et käterätikuid laenutada ei saanud. Ok, hind, millega neid "supermarketis" müüdi, polnud kõrge- 3-5 eurot, aga kui su kohver on pakitud millimeetri täpsusega, siis mitte väga kvaliteetse purukesi väljastava rätiku lisandumine sinna väga rõõmsaks ei tee... Väidetavalt olid rannas ka lamamistoolid tasulised, aga kuna meie bassein, mille ääres sai igati tasuta olla, oligi nö rannas, siis kinnitada/ümber lükata seda ei oska. Positiivne- see oli esimene kord, kus mul õnnestus lõunamaal olla LIIVArannas!! Liiv selle sõna otseses mõttes nagu Pirital või Pärnus.
Naljakas on see, et vahetult enne väljalendu otsisin Ülemiste keskuses neid papusid, millega kruusal kõndida- mingid väga nõmedad sain- ja neid ponudki vaja:) (Tagantjärele tarkusena selgus, et kohapeal müüdi neid papusid soodsalt ja väga poppe mudeleid).
Liivarand ise, tundus, oli üsna kena vedamine- Hernossioses näiteks oli laus kruus ja kivid. Liiv näis olevat Knokko Hanist Irakloseni.

Kohapeal selgus ka tõsiasi, mida ka varem olime kogenud- eetlased ei taha/viitsi/saa ekskursioonitada. Pakkumises oli vaid kolm asja. Kaks merereisi: Spinalonga ja Santorini; mis ma olin enda jaoks välistanud, kuna ma laevasõitu ei talu väga hästi ja Kreeta õhtu.
Tegelikult on see väga kurb. Omal käel käimisel on omad võlud- rohkem selline feeling ja vaated teema. Paketireisi point võikski ju olla see, et saan ajaloolistes kohtades kuulata professionaalset eestikeelset giidi... Aga, no mis teha. Estouri giidid ise olid reipad ja asjalikud - ju siis maksavad meie inimesed rohkem päikese kui muljete eest:).

Spinalonga saar
Oli tegelikult tore.
Natuke kõhe ka- olete te ikka kindel, et enam midagi ei nakku...Asub Agios Nikolaose ranniku lähedal ning nö "koosneb" 16. sajandil rajatud Veneetsia kindlusest, mis oli päris hästi säilinud. 20. sajandi alguses kasutati seda saart leprosooriumina, viimased patsiendid lahkusid saarelt alles 1950-date lõpus. Kuna majad, veevärgid jne olid üsna kenasti alles, siis tekkis päris õõvastav tunne ja trööstitu ettekujutus, kuidas võis olla elada eraldatud saarel ilma toidu ja veeta, mida vaid lahkest armust ja omaenese võitluse eest sai. Kogu pind koosnes ainult kaljust- väidetavalt mäe tipus sai natuke köögivilju kasvatada. Vihmavee kogumiseks olid rajatud tsisternid. Ehk siis suurem osa eluks vajalik toodi saarele väljastpoolt. Väidetavalt olevat mingil perioodil haigete hulka sattunud kõrgema hariduse ja jõuka taustaga noored mehed, kes asjaga ei leppinud ning valitsuselt garantiid ja normaalsed eluks vajalikud tingimused välja kauplesid.


Saarelt tuli ka väike vastus Kreeka majandusraskustele- asustamata saarel, kuhu pääseb ainult laevaga on tööl inimene, kes pileteid müüb ja kaks (!) tsikki, kes neid pileteid kontrollivad:) Neid sotsiaalseid töökohti oli tegelikult rohkem ja veel- tühermaal korraldas tasulist parkimist keegi mees, bussides olid piletimüüjad jne.

Peale saare külastust (minu jaoks) enam nii tore polnud. Meid viidi väga loksuva paadiga ujuma ja piknikule. Minu jaoks, kes ma väga rahvamasse ei armasta, oli karjuvalt arusaamatu, et 50 meetrisele  paradiisirannale- koht oli tegelikult väga ilus- asustamata saar helevalge liivaga- toodi korraga 3 laevatäit, ehk siis ca 300 inimest. Ja üsna varsti lisandus veel kaks laeva. Kui ma lisan, et osa neist inimestest olid meie idanaabrid, siis pole  vist keeruline ette kujutada, mis seal toimus. Samal ajal, kui ujuti, valmistas laeva meeskond meile süüa- grillis liha + kreeka salat (mis siis veel), mida siis need 100 laevas olevat inimest kenasti järjekorras seistes ja hiljem põlve peal kõikuvat kandikut hoides üritas manustada. Ilmselt oli maitsev. Mul oli tõesti paha ja stress trügimisest ning kisast.


Knossos

Oli mega. Läksime sinna ühistranspordiga. Mille kiituseks peab ütlema- et väga hästi korraldatud. Bussid on puhtad, konditsioneeriga, käivad regulaalselt ja graafiku järgi ja hind polnud ka väga kallis ( ca 1,70 Knokkini Hanist Iraklioni ja vist sama palju maksis ka pilet Iraklionist Knossosesse). Lisaks räägivad kreetalased väga head inglise keelt ja on väga lahked aitama, selgitama.

 Knosssoses on ca 2000 aastat enne Kristust rajatud palee varemed. Seal käies jäi kummitama kaks küsimust. Esimene, kui palju ajaloost on siiski tõde ning kui palju sellest interpreteering ja ajaloolaste fantaasia. Kui me leiame paleest hästi säilinud esindusliku kivitooli ja tooliga samas ruumis on ootamiseks pingid ning "bassein", kus legendide järgi käidi end enne kuninga ette ilmumist puhastamas.. siis, kas me ei tee viga, kui me tõlgendame kõike meie kaasaegsete arusaamiste, sümbolite, tähenduste ja moraalinormide järgi. Et kui on vinge tool- ju ta siis kuningale kuulus. Aga, kui tegelikult oli tegemist hoopis saunaga ning see ebamugav kivitool kuulus seljapesijale? Või piinakambriga, kus paharetid pidid selle tooli peal isutma ning kui nad siis kokku vajusid, siis kasteti neid elustamiseks basseini... või veel mõni kolmas-neljas variant. Kui välja arvata laava või igijää alt välja kaevatud tsivilisatsioonid, siis üldjuhul ei lõppenud ju elu järsult, ühe sekundiga. Asjad, esemed võivad alles olla ju juhuslikult. Ning miks me arvame, et kujutav kunst kajastas reaalselt toimuvat ning tegemist polnud muinasjuttude, kujutluste, fantaasiate jäädvustamisega? Ning ürikutes on kirjas vaid ülikute elu- kuidas me saame olla kindlad, et see on tõde mitte "tõde" ja valitseja poolt soovitud lahendused. Ehh, miks ma küll koolis ajalootunnis magasin...
Ja teine, kui palju peaks säilitama ja kui palju taastama. Kuulsin kõrvalt, kuidas üks kohalik giid turistidele solvunult kurtis, kuidas Evans (see vend kes selle kõik on välja kaevanud ja taastanud) on kõik ära rikkunud. Turistina pean ausalt ütlema, et minu kujutlusvõimest jääb kivihunnikute imetlemiseks väheseks. Ma siiski eelistan taastatud variant- mis on võimalikult originaalilähedane ja konkreetsete viidetega- kus originaal ja kus koopia. On ikka vaks vahet, kas vaadata asja jooniselt või tegelikus elus. Ikka hämmastav nutikus näiteks külmiku ehitamisel, kus jõe külm vesi jahutas pidevalt marmorplaatide vahel olevat säilitatavat toitu. Või geniaalsus veevärgi ja kanalisatsiooni rajamisel.

Omal käel rendiautoga sai käidud saare teises otsas.
Kourna järve ääres. Noh. Järv nagu järv ikka. Järve ääres tehti veesõidukite äri legendiga, et teisel kaldal elavad kilpkonnad. Töötas päris hästi:) Kilpkonni polnud muidugi kodus. Aga kuna järve põhi oli mudane ja kivine, siis ujuma oligi parem minna järve keskelt. Vahelduseks oli päris hea magedas vees ujuda.
Plaanis oli minna Kouna koopasse, aga see olevat kinni. Soovitati lähedal asuvat koske, mida otsisime päris tükk aega, kuna me ei suutnud uskuda, et olemasolev nire ongi see vaatamisväärsus, mida otsima olime tulnud:)
Vahepeal sõime ühes teepeale jäävas tavernas, mis on märkimisväärne seetõttu, et kohtasime esimest mitte-inglise-keelt rääkivat kreeta prouat. Aga, milleks meile keel, kui on olemas käed ja naeratused:) Proua talutas meid kööki ning potikaasi järjest üles tõstes lasi söögi välja valida.

Koht, mida ma soovitan on Preveli. Mungaklooster (korralikud riided kaasa!), muljetavaldav trepp (400 astet!) järsakust ala rannale ning palmimetsa.

Minu soovituse saab ka Iraklion. Samas, Hernossius linnana mulle ei meeldinud. Aga Iraklion oli kena linn korralike poetänavatega ning laupäeval suure turuga. Esimest korda elus õnnestus mul lõunamaal näha ka Eestist soodsamaid puuviljahindu: kirsid olid kallid- 4 eur/kg, maasikad 3 euri, virsikud-nektariinid-aprikoosid 2,50-2,70 euri. Aga sisuliselt ilma rahata- ja millise kvaliteediga!! olid arbuusid, apelsinid ja tomatid- 0,4- 0,7 euri/kg.  Ja siis veel igasugu oad, porgandid, sibulad, roheline... mmm. Super! Ma võikski ainult sellest kõigest toituda.

Viimasel õhtul käisime Kreeta õhtul. Bussis oli kui tegevus anektoodist- eestlane, prantslane ja venelane. Eestlased istusime kui hiirekesed, samal ajal mõnitasid venelased omas keeles prantslasi ja prantslased venelasi. N'est-il pas terrible, esli ponimaes jazõki. Uskumatu, ma ütlen.
Õhtu oli vägev- liiga palju veini, aga liiga vähe sai ise tantsida. Mäletan, et juurdlesin selle üle, et tantsutüdrukutel on nende ala kohta liiga jämedad kintsud ning üks neist meenutas Viire Valdmaad.
Huvitav, et kui antiigiaegsed käisid riides ilmastikukohaselt, siis nn uuemad rahvariided koosnesid mitmest kihist mitte eriti õhukestest riietest? Tsivilisatsioon kehtestas ilu normid?
Huvitav oli vaadata ka tantsude arengut. Kui antiigiaegsed olid selgelt mõjutatud egiptuse ja india suunast (või tegelikult vist eelkõige nende joonistest??), siis uuemad olid selgelt slaavi mõjutustega. Lisaks midagi hispaaniast ja iirist. Ja üllatavalt mitte midagi itaaliast, mis ometi peaks olema kultuuriliselt tihedalt seotud. Et ühed olid külalised ja teised vallutajad??
Kreekakeelne "Terviseks!" kõlas kui eestikeelne "Jamas!" (kahjuks ei suutnud/ei osanud google translatorist õiget vastet leida)-  mis kirjeldas üsna täpselt olukorda, kus veini oli veel ja rohkem ning tantsud järjest hoogsamad:)...

Kreetaga seostub mulle veel üks iseäralik asi- lõhnad. Nimelt domineerisid seal kaks lõhna. Üks oli lihamaitseaine lõhn (ilmselt siis naatriumvesinikglutamaadi lõhn?) ja teine millegipärast kanepi lõhn. Ma ei oska leida ühtegi seost Kreeta ja kanepi vahel, ju oli see mingi teine taim/asi, mis sellist haisu levitas- aga ausalt, vahel oli tunne nagu käiks Amsterdami vanalinnas....
Teine asi, mida üllatusega tähele panin- kui palju tähti on kreekalt saanud endale vene tähestik! Nüüd, kodus natuke lisaks uurides tundub see ajalugu silmas pidades loogiline- aga huvitav, et ma polnud seda kunagi tähele pannud.
Kreeta kliima on samuti väga huvitav. Mul oli vaheldumisi kananahk külmast tuulest ihul ja teine hetk oli praktiliselt seniidis oleva päikse tõttu nii kuum-nii kuum. Mul on kusagilt häguselt meeles, et vaheldumisi külma-kuuma on tervisele kasulik. Loodetavasti oligi:)

et siis. Tore oli. Ja soe:)