Läänemere lained

Toomase talu Miina oli sedapsi. Klaari Mikk oli lapse isa. Rohkem variante polnud. Rohkem polnud keegi Miinal ehal käinud. Aga Mikk ei tahtnud lapsest midagi kuulda.

Ja Miinal ei jäänud muud üle kui merre minna.

Heitis viimase pilgu kodutalule, pühkis silmist pisarad ja hakkas sumpama. Vesi oli soe. Päike paistis.

Kõnnib ja kõnnib. Vesi ikka vaevalt põlvini. Miina hakkab juba väsima. Ehk peaks tagasi minema ja hoopis ojja heitma. Vaatab selja taha. Maad õieti enam ei paistagi. 

Targem on edasi minna. Küllap ta lõpuks ikka üle rinna ulatub... Tsahh uhab laine Miina põlle märjaks.. No näed, rõõmustab tüdruk. Varsti on vööni. 

Eemalt paistab juba maa.. Miina astub ohates rannale. 

Sünnitab priske ja terve poja. Kellele paneb isa mälestuseks nimeks Klaarents Toomas. 

Poiss saab suureks, kolib ameerikasse. Oma surivoodil paljastab Miina pojale tegeliku loo. Klaarents on täiesti šokeeritud ja võtab oma elutööks keelata abordid.

Kui madal saab üks meri olla ?! #saaremaa

#jutujaht Kuidas suhelda keeruliste inimestega

Inspiratsioon. Kaisa Ling Bluusikal palgalõhest

Jüri oli surmani väsinud. Et see pagana koroona juba läbi ei saa. Kõik mida ta tegi, mõisteti hukka. Küll liiga hilja, liiga vara, liiga karm, liiga vaba. Õiget vastust nagu polekski. Ja siis veel see, et " mehed ongi liiga autoritaarsed ja kõva käega ja esinevad liiga enesekindlalt, nagu teaks kogu maailma tõde". Samas üks arvamusliider oli, vastupidi, arvanud, et "minu meelest Jüri on ikkagi osutunud küllaltki otsustamatuks. Minu meelest rahvas on ettevaatlikum järgmine kord meespeaministrit tahtes". 

Koorem, mida kanda, polnud ka kerge. Ta oli Eesti Vabariigi esimene meespeaminister. Üldse, oli esimesi palju.  Esimest korda oli Eestil ka meessoost president. Jüri oli esimesena valitsusse toonud terve hulga meesministreid. Tõsi, kõrgharidusega mehi oli päris raske leida. Oli vana ütlemine " kolm on koolipoisi hinne" ja see kehtis millegipärast siiani.  Lisaks pidid nad ju pingele ja kriitikale vastu pidama. Isegi riigikogus oli  ainult 26 meest, seda oli liiga vähe. Aga rahvas ei valinud mehi. Vist ei usalda. 
Ta oli ammu loobunud internetikommentaaride lugemisest. See viha, mis sealt vastu vaatas, oli õudne.

Kukk millest peale kiremise pole mingit tolku; mingu koju, tehku lapsi ja raiugu puid. Jõudu on, aga mõistust pole. Mees roolis, auto kraavis.; mõtleme veelgi positiivsemalt ning surume ja pressime veelgi rohkem mehi naiste kohtadele ja siis muudkui imestame ja ahh-etame, et kuidas see elu küll niisuguseks on muutunud.

Meespoliitikuid peeti liiga emotsionaalseteks, kurjadeks ning autoritaarseteks. Sul võis kasvõi doktorikraad olla, aga seda ei võetud tõsiselt. Nojah. Naised said mänglevalt hakkama kodu ja töö ühendamisega, naistel oli parem haridus, jõid vähem ja elasid kauem. Lisaks maksti naistele sama töö eest kõrgemat palka, sest neil olid lapsed kasvatada ja vanemad hooldada. Palgalõhest oli küll pikalt räägitud, sest kuigi mehed ei olnud nii head multitaaskijad ja vast ka mitte nii hoolsad, töökad ja püüdlikud, kui naised, oli neil ikkagi rohkem füüsilist jõudu. Lõppude lõpuks ei olnud õige kedagi diskrimineerida omaduste eest, mida loodus oli kas jaganud või mitte. Mehed võisid olla täpselt sama head keevitajad ja ettevõtete juhid, kui naised. Ja meestel olid ka lapsed ja vanemad.

#jutujaht Ja muidugi aitäh hea sõna eest

Õudne päev, mõtles Helju.
Hommikul selgus, et kaalud ei saa serveriga ühendust, ehk siis ei ole võimalik etikette välja trükkida; ja et kuna toodangumaht on keskmisest suurem, ei jõuaks ka muidu lao auto peale. Ta pidi tegema mõned kõvahäälsed nõudlikud kõned. Õnneks sai korda. Halloweenikampaania OOS ajas nutma, seejärel saabus SC juhi info, et nad ikkagi ei jõua meie peolaua tellimusi teha. Enne lõunat oli regioonijuhtide koosolek, kus loomulikult selgus, et kõik on väga halvasti.  Peale koosolekut jooksis koridoris kokku turundusinimesega, kes väitis, et kampaaniaks pakutud tooted on nii nõmedad, et nendega ei kannatagi kampaaniat teha.  Seejärel tulid meiliga inventuuritulemused ja peadirektori soov, et  isiklikult kutsub meid vaibale selgitusi andma. Ning just praegu lõppes kõne, et poes läks ventilatsioonisaht katki, vesi tilkus tootmisesse. Ja peadirektori toon oli taas nagu.. tule ja anna aru, miks selline asi juhtub.

Telefon helises jälle, ülemus, Dajaana- Jessica, palus enda juurde. Helju haaras märkmiku, telefoni, prillitoosi  ja kõmpis ülemuse juurde.

#jutujaht Loodame, et nii siiski ei lähe

Ma loodan, et nii siiski ei lähe.. naeris Liisa, kui olin lõpetanud järjekordse hirmuloo hääletamisega seotud riskidest. . Seisime maanteel ja hääletasime. Auto peatus. Kui Liisa on kaasas, siis peatub alati. Niipea, kui olin end tagaistmele upitanud, kahetsesin.
Mu süda hakkas valutama, halb eelaimus. Auto oli räpane, haises suitsu ja lõhnakuuse järele. Istmevahes olid tühjad purgid ja mingi muu rämps.
Liisa istus ette. Liisa istus alati ette.  

Noo.. kuhu sõit läheb, uuris mees. Lasin Liisal rääkida. Talle kohe meeldib see, ja meestele meeldib Liisaga rääkida.
Lülitasin enda välja, Vaatasin aknast mööduvat maastikku ja mõtlesin omi mõtteid.

Mingil hetkel keeras auto metsavahele. 

Mida? ärkasin, kuhu me sõidame?

Roman peab kodust korra läbi minema, selgitas Liisa. Siis sõidame edasi. 

Ju nad olid vahepeal kokku leppinud. Halb eelaimus süvenes. Tead ju küll kõik need jutud.  Kõik need filmid, kus rumal tüdruk ei märka ohtu ja sammub otse lõksu...Vast on kõik ikka hästi.
Jõudsime maja ette.

#jutujaht Sinnani on maad. Kaksteist. Miili.

Loo inspiratsiooniks on maaelu saade "Siin me oleme" 13. september 2021 ETV. Ja täname Kaamost kutsumast ning algatamast

****

Telekast tuli mingi saade salalastest. Mu pilku kõitis hoopis see keskkond, kus saade toimus. Suured rohelised puud, mis heitsid inimeste nägudele kummalist heiklevat valgust. Ma küll väga enam ei mäleta elu enne õpilaagrit, mida mu vanemad nimetasid internaadiks, aga mäletan, et puud olid teistsugused. Püramiidtammed. Elupuud.  Kõrged, sirged. Mingid pöösad olid ka. Ja kirsid. Tol ajal olid kõikide linnavalitsuste lemmikpuudeks kirsid.

Kapuutsi kandev, seljaga kaamera poole istuv moonutatud häälega inimene rääkis reporterile: "see on ühe elustiili hävitamine. Me oleme harjunud... meie talus on sajandeid lapsed väljas murul jooksnud... Kui ametnikud tulevad, siis paneme traktori maja ees käima.., et laste hääli varjata"
"Kas te saate aru, et te olete kurjategija...," nõudis reporter. "Ma ei leia teie signaali? Kas te olete ikka vaktsineeritud?.."
"Jah," pomises küsitletav, "meil siin maal on halb levi..."
Valgepäised lokkis peaga lapsed jooksid murul edasi-tagasi. Kui veider, mõtlesin. Huvitav mis tunne see on. Muru. Puud heidavad varju. See söök, mida lastele pakuti oli kummaline. Tundus .. maeitea... kollane.

#jutujaht Jõuavad kohale järgmisel päeval

no proovime siis. Tänan Kaamos :) 

***

Oled sa ikka kindel, et lähed.. Niimoodi, üksinda? Vihma hakkab kohe sadama ja… Sul taskulamp ikka on, nii pime on…?

Jah, olen kindel. Vastasin.

Olingi kindel. Bänd oli mängimise lõpetanud. Elu oli näidanud, et tavaliselt tiksuti siis niisama. Juua ja süüa enam ei jaksa ja hommikul on paha ja magamata tundidest kahju. Minna oli umbes kilomeetrijagu, 10 minutit. See pole midagi.

Jõudsin õuest välja. Ja sain aru, et pime. Et ma ei näe mitte midagi. Juba pikemat aega oli müristanud, taevas oli ilmselt pilves, Ei ühegi tähte, ega kuud. Rõhk surus maadligi. Lubas äikest. Tuul oli tõusnud. Kell oli üle kesköö. Tulles olid kauguses näha mingid majad, aga sealsed elanikud usutavasti ammu magasid. Tänavalampe ses piirkonnas polnud. Ümberringi olid metsad ja põllud. Autosid ei sõitnud teel isegi päeval, kui tulime. Tühjus. Pimedus. Vaikus. Vaid aeg-ajalt müristamine ja tuul.