2021

Aasta ja kolmveerand koroonat.
Tundub, et vähemalt mina hakkan sellega harjuma.
Tavapärasele väljaminekunimekirjale- kas on olemas võtmed, telefon, rahakott, taskurätik, prillid. On standardvarustuses nüüd ka, kas mask on kaasas.
Meikides oled aru saanud, et näo alumisele poolele pole mõtet väga rõhku panna, see on nagunii peidus.
Ja veebikoosolekud on muutunud normiks. Imelik on, kui keegi ütleb, et kohtume reaalis. Seda peab spetsiaalselt ütlema, sest norm on veeb.
Ja koolitusi on seetõttu väga palju. Mul on väga raske veebis keskenduda, aga midagi, nagu ütles mu kadunud äi, on õnnestunud siiski  ka külge petta.

Kui 2017- 2019 olid kui sõit karussellil. Muutused, reisid, uued kohad, uued inimesed ja jälle muutused ja muutused. 2020 oli raisatud aasta. Aasta, kus kõigel oli nagu pidur peal. Et uus ei saaks tulla. Nii looduses, kui ka maailmapoliitikas- Trump ja Lukasenka keeldusid lahkumast. Meie oma valitsus üritas kehtestada mingit keskaegset Gileadi ja keeldus lahkumast. Isiklikus elus samuti, kõik tarkerdus ja seisis.
Siis 2021 oli illusioonide purunemise aasta. Hakkab nagu natuke looma, aga väga raskelt. Tundub, et koroona on muutunud juba nii meinstriimiks, et riigijuhid  (ja elu) otsivad uusi meelelahutusi.  Olukord maailmas on jälle ebastabiilne. Oli Afganistanist vägede lahkumine ja sellele järgnenud kaos. Mis pole läbi. Oli Valgevene piiritüli ja täna ähvardab Venemaa Ukrainat. Rohelised teemad alates puude mahavõtmisest kuni elektrihinna tõusuni. Tundub, nagu hakkaks koroona taanduma, ja siis jälle- hurraaa! uus tüvi. Oo. Mikron.

Kultuurilised eripärad

Kataloonia lapsed peksavad kingituste saamiseks keppidega puupakku. Kui tahad midagi saada, kasuta vägivalda.

Ameerika lapsed eeldavad, et kingitused on kuuse all valmis ja võistlevad, kes suudab kiiremini neid avada. Kui tahad midagi saada, siis mine ja võta.

Eesti lapsed peavad kinkide lunastamsieks laulma ja luuletusi lugema. Kui tahad midagi saada, pead tõestama, et oled seda väärt.

Kõik minu emast

Nagu mu terane õde ütleb, on praegu aeg, kus ei teagi, millisele haigele sugulasele esimesena helistada ja kätt hoida.

Kui lumi maha tuli, kukkus mu ema randme kildudeks. Paremal käel. Ta on paremakäeline. Nagu Eestis kombeks, keegi appi ei tulnud, Komberdas siiski koju, läksid kiirabisse. Kuna provintsihaiglates enam proffe pole, siis mätsiti käsi kinni ja anti peotäis valuvaigisteid kaasa. Kirurg tuli ääremaale nädalapärast, lammutati lahti ja pandi puzzle loodetavasti kenasti kokku. 

Sõrmed liiguvad, aga käelaba ja ranne on fikseeritud ning küünarnukini kipsis. Nädalajagu elas mu ema esimest korda elus kui proua. Isa aitas ja teenindas. No katsu ise ühe käega kohukese- või viilujuustupakki avada. Või tõmblukku kinni tõmmata. Keeruline.

Aga eelmisel nädalal tundis isa infarktitunnuseid, kutsus kiirabi ja viidi haiglasse. Kõik on hästi, õigel ajal saadi jaole, aga nädalajagu peab ilmselt veel haiglas olema. 

Nii ja probleem. Mis saab mu ühekäelisest emast. 

Pakume, et ta võiks Tallinna tulla. Või tuleme meie talle sinna appi.
Ei, ei, ei ,ei.

Aga luba mulle, et sa vähemalt poodi ise ei lähe, veenan. Helista mulle, ma tellin sulle kulleri ukse taha.
ja, ja ja, ja.

Eile siis helistan.

Eesti Laul 2022

Eesti Laulu neli vooru on andnud teadmise, et tänapäeva noorte elu on üks nutt ja hala ja õnnetu armastus. 

Ja meie laululoojaid ei kõneta mitte midagi sellest, mis meid ühiskonnas ümbritseb. Ei koroonast, ei rohepöördest ega isegi mitte elektrihinna tõusust :)

Ja huvitav ning kahju on vaadata, kuidas noored kasutavad eelmise sajandi stilistikat, suits, alko ja karusnahk. On nüüd siis nagu äge? Camp ?vintage?! Ma tõesti arvasin, et uus põlvkond on uus.

Mida ma mäletan?

Stig, Elina, Stefan, Vaikus, Zevakin ja Paia, Meister Jaan, Shyra, Ott, Sandraa ja tänu sellele, et viimati, siis ka Viljandi bänd Minimal Wind ja Küprose plagiaat Elysa. 

Playlisti pääses Vaikus, Minimal Wind, Ott ja Stig. Mulle meeldib blues.

Mul on hea meel, et Eesti sai juurde suure hulga muuvisid. Aga ikkagi tahaks kuulda neid laule laivis.

Panustan, et finaalis, nagu viimastel aastatel kombeks, on taas kolm üksinda laulvat meest.

Mai oska elada

Kevadel surid mind aastakümneid truult teeninud Eccod. Ja kuna lumi tuli maha ja valgeks läks maa, siis pidin uued saapad ostma. Otsustasin, et ei telli seekord internetist odavaid, vaid lähen poodi.

Võtsin kogu oma tahtejõu kokku, panin maski ette ja läksin poodi.
Varustatud kogemusest kogunenud teadmisega. Saapad peavad olema sulgkerged; ümaramat tüüpi ninaga, et ei käiks varvastele; labajalast kõrgemal ei tohi olla tugevdusi ja õmblusi; lumekindlad st kõik augud on suletavad lõpuni ja soovitavalt niipalju kõrge säärega, et lumi sisse ei tule.

Poes selgus ootuspärane, et valida õieti polegi. Praegu tundub, et moes on poolsaapad. Hüva, ma saan säärised peale tõmmata, kui kõik muu vastab tingimustele. Ostsin Catmandoo Ava. Esimene päev oli suurepärane. Teisel hakkas tunda andma ja kolmandal nutsin valust, sest ühe saapa sisemine tugevdus  tegi/teeb pahkluule haiget. 

Ma tahaks masendusest karjuda. Ja ma saan nüüd aru, miks vanainimesed jäävad elust kõrvale. Sul lihtsalt ei ole sobivaid riideid.
Nüüd on mul siis lisaks linnasaabastele ainult ühed Timberlandi omad. Mis on megarasked ja eest tuleb lumi sisse ja liiga madala säärega ka.
Täna käisin tossudega, tõmbasin villased sokid alla ja..
miks, miks ometi. 

Nii et, kui keegi tahab nr 38 saapaid, siis kirjuta mulle. Ma pean nad nagunii taaskasutusse viima, nii et isegi raha ei küsi. 

2021 raamatud

See on nüüd siis aasta, kui pooled loetud raamatutest olid ingliskeelsed. See osakaal oleks olnud veel suurem, kui poleks õnnestunud taas raamatuid vahetada. (Ma riskin nüüd vangiminekuga, aga kirjuta mulle, kui tahad koos minuga vangi minna faile vahetada).

Ma olen sel teemal rääkimisest tegelikult juba tüdinud. Kõik teie emad ja vanaemad on potentsiaalne lugeri sihtgrupp. Aga, endiselt ei saa Eestis e- raamatuid laenutada, mingil põhjusel ei taheta, et loetaks silmasõbralikult, Vaid kõik lahendused ellust elisani on üles ehitatud tavalisele ekraanile. Mina sellest aru ei saa. Aga ju siis ei peagi. Ma olen vähemus.

Ma ei tahagi neid raamatuid tasuta, vastupidi, ma olen nõus, et autorid peaks saama tasustatud. Aga üle 10 euro ma pole nõus maksma asja eest, mida ma loen vaid kord elus ja ehk ei loegi lõpuni. Hetkel on mul näiteks pooleli jäetud Düün, ja  Backman ja Palahniuk. Ka meistrid võivad mitte meeldida. Ingliskeelsed on alla 10- euro, ja suurem osa lausa tasuta. eestikeelsed isegi kuni 20-30 eurot ja suurem osa neist rämpskirjandus. Sest kirjastuste esindajad väidavad, et e- raamatute segmendis on nõudlus krimkade ja esoteerika järele. Mis on okei, kui hinna/kvaliteedi suhe oleks paigas.
Ilmselt see asi enne ei lõppegi, kui keegi viitsib pusida valmis "spotify", mõne platvormi, kus mõõduka ühekordse- või kuutasu eest saab e- raamatuid laenutada. Ja olles lugeri eelistega ära hellitatud, ma ei kujuta isegi ette tagasipöördumist paberraamatu poole. Nii et näis. Kui palju eestikeelset kirjandust mu lugemisvarasse veel tulevikus jääb.

Aga. ma olen sel aastal lugenud väga palju mõnusat, kerget meelelahutust, mis võiks vabalt omas zanris olla ka 5- punktised, aga eks see hindamine ongi raske. Kuidas sa võrdled Pasternaki Dontsovaga? Esile võiks ilmselt tõsta ulmekahuvilistele Shaw triloogia "Dawn of Deception",  põnevikud Sager " Minu viimane vale" ja Seddoni "Ära sule silmi", Flood "Terapeut".  Klassikaline krimka Pauts " Politseiniku tütar" ja  Cantori " Kadunud kiri", armastuslugu, mis viib lummaval moel minevikku. 

Viiepunktiseid raamatuid oli õnneks üsna mitu 

Kass on alati valel pool ust

Taas üks väike nipinurk. 

Mul on üks rõdu kinni ehitatud. Soojustatud, aga kütet seal pole.  (lapsed, ärge ehitage oma rõdusid kinni. Kui, siis, tehke sellest toa osa koos küttega) Suvel kasvatan seal tomateid, aga talvel muutub see külmaks. Hoiaks ukse kinni, aga kassil on vaja seal millegipärast käia. Ma olen korduvalt kassilt uurinud, miks, aga selget vastust pole saanud. Ka soojas toas on tal joogitops, kile mida lakkuda ja riiulid kuhu hüpata. Aga kassimaailma reegel on, et teisel pool ust on vesi alati magusam. Ja nagu oleks trammis sündinud, siis uks jäetakse ikka ristseliti lahti. Jube tüütu. Käi ja pane kogu aeg kinni.

Ta on mul selline leebe loom. Tõelise daamina ta ei mangu, vaid katsub käpaga ja kui uks lahti ei tule, siis istub kannatlikult ja vaatab inimest nii etteheitvalt, et ka rumalaim saab aru, mida vaja. 

Ma võiks seda ignoreerida, aga olen vanas eas härdaks muutunud. Otsiks lahendusi. 

Pakkusin, et võiks ukse sisse luugi teha. Aga mees hääletas selle kategooriliselt maha. 

Siis tuli mulle meelde aeg, kui tegime remonti ja kassil oli hädasti vaja sõeluda puhta ja tolmuse tsooni vahel. Toona oli kardin ees, aga juba siis ma mõtlesin, et parem lahendus oleks lamell. 

Asusin guugeldama. Ja sain aru, et sellist asja, nagu lamelluks, ei pakuta. Arusaamatu, et puudub nõudlus?

Spotify 2021

Just sellises Eestis ma tahaksingi elada. Kus on soe suvi, kuldne sügis ja lumine miinus viis talv. Loodetavasti tuleb ka kevad õigel ajal.
Metsas on praegu IMELINE. Ja kui sul on käes KK kootud soojad ja ilusad nutinäpikud, siis.. elu on muinasjutt.

Enne põhiteemat veel.

Ma hakkasin mõtlema. Kui linnud on tänu koroonale st mürafooni hääbumisele hakanud vaiksemalt laulma. Siis vanasti, kui polnud tööstust, autosid... Kas nad sosistasid ?

Kuna Spotify pakub juba 2021 aasta statistikat, siis ilmselt ongi mõistlik see postitus ära teha. Ja hakata jõululaule kuulama :)

Selgus, et ma olen kuulanud 79% rohkem, kui teised eestlased, 648 erinevat lugu 53 erinevas žanris. Kes oleks osanud arvata, et maailmas on olemas nii palju erinevaid žanre?

Aga mu top on mis on. Kaht esimest laulu olen ma kedranud tõepoolest söögi alla ja peale. Nagu Spotify leebelt ütles, nii peabki.  Sia ja LP on mu selle aasta lemmikud. Üks mu tuttav ütles - nagu Rihanna. Vabandust!? Kindlasti mitte.

Kolmas ja viies, on väga vanad, aga täpselt 27 kraadise suve laulud.

Neljas on tegelikult üllatus. Mulle meeldib see laul, aga 4. koht? Ja nii mõnigi teine laul pani kulmu kergitama.

Samuti on esitajate top üllatav. Smilers on esi 100s vaid 3 lauluga. Aga kes numbrite vastu saab. Olgu siis :)

Naljakas on see, et ma lõin selle konto, et koguda tempokaid laule, mis mind autosõitudel ärkvel hoiaks. Mu laps  on lisanud mulle väga särtsakaid ja häid prantsuse- ja hispaaniakeelseid laule. ( Viimati näiteks Stromae. Carmen, väga hea, soovitan !) Aga mu romantiline, igatsev ja unistav mina on saavutanud ülekaaluka võidu :)

Ma tahaks endale ajaloo huvides esile tõsta on hoopis neli selle aasta avastust. Need on vanad tegijad, aga mina jõudsin nendeni sel aastal. 

Ansambel Priklyucheniya elektronika. Vene bänd, mis esitab mu lapsepõlve lemmikmuusikat.  Krõlatõe katšeli, Ot ulõbki jne. Mäletate? Stiililt natuke nagu meie Vennaskond.

9 õhtusööki

Operatsiooni tulemus on miinus 2 kg ja  4 cm. Mis on super, sest vastab täpselt mu  riidekapi sisule. Aga on siis inimene rahul? Ei. Nüüd on ju kohe uus mure, et kuidas seda hoida. Sest teatavasti on just praegu kõige keerulisem aeg. Viinamarjad, piparkoogid. Seejärel vastlakuklid. Ja alles siis, kuni maasikate valmimiseni tuleb võimalus mingisugusekski paastuks.* 

Vaatasin, et ma pole ammu oma toidulauda kaardistanud. Peaks. Sest siis saab sellest edasi minna ja plaani teha.

Mu taldriku läbimõõt on 20,5 cm.

Värskest lihast peksin valmis ja paneerisin riivleivas šnitslid. Kuniks ma lihaga mässasin, küpses ahjus mõnus lillkapsa- tomativorm. Kõrvale Peipsi hapukurk. Lemmik. Õnneks piisavalt soolane, et mitte üle süüa.

#jutujaht Kuidas suhelda keeruliste inimestega

Inspiratsioon. Kaisa Ling Bluusikal palgalõhest

Jüri oli surmani väsinud. Et see pagana koroona juba läbi ei saa. Kõik mida ta tegi, mõisteti hukka. Küll liiga hilja, liiga vara, liiga karm, liiga vaba. Õiget vastust nagu polekski. Ja siis veel see, et " mehed ongi liiga autoritaarsed ja kõva käega ja esinevad liiga enesekindlalt, nagu teaks kogu maailma tõde". Samas üks arvamusliider oli, vastupidi, arvanud, et "minu meelest Jüri on ikkagi osutunud küllaltki otsustamatuks. Minu meelest rahvas on ettevaatlikum järgmine kord meespeaministrit tahtes". 

Koorem, mida kanda, polnud ka kerge. Ta oli Eesti Vabariigi esimene meespeaminister. Üldse, oli esimesi palju.  Esimest korda oli Eestil ka meessoost president. Jüri oli esimesena valitsusse toonud terve hulga meesministreid. Tõsi, kõrgharidusega mehi oli päris raske leida. Oli vana ütlemine " kolm on koolipoisi hinne" ja see kehtis millegipärast siiani.  Lisaks pidid nad ju pingele ja kriitikale vastu pidama. Isegi riigikogus oli  ainult 26 meest, seda oli liiga vähe. Aga rahvas ei valinud mehi. Vist ei usalda. 
Ta oli ammu loobunud internetikommentaaride lugemisest. See viha, mis sealt vastu vaatas, oli õudne.

Kukk millest peale kiremise pole mingit tolku; mingu koju, tehku lapsi ja raiugu puid. Jõudu on, aga mõistust pole. Mees roolis, auto kraavis.; mõtleme veelgi positiivsemalt ning surume ja pressime veelgi rohkem mehi naiste kohtadele ja siis muudkui imestame ja ahh-etame, et kuidas see elu küll niisuguseks on muutunud.

Meespoliitikuid peeti liiga emotsionaalseteks, kurjadeks ning autoritaarseteks. Sul võis kasvõi doktorikraad olla, aga seda ei võetud tõsiselt. Nojah. Naised said mänglevalt hakkama kodu ja töö ühendamisega, naistel oli parem haridus, jõid vähem ja elasid kauem. Lisaks maksti naistele sama töö eest kõrgemat palka, sest neil olid lapsed kasvatada ja vanemad hooldada. Palgalõhest oli küll pikalt räägitud, sest kuigi mehed ei olnud nii head multitaaskijad ja vast ka mitte nii hoolsad, töökad ja püüdlikud, kui naised, oli neil ikkagi rohkem füüsilist jõudu. Lõppude lõpuks ei olnud õige kedagi diskrimineerida omaduste eest, mida loodus oli kas jaganud või mitte. Mehed võisid olla täpselt sama head keevitajad ja ettevõtete juhid, kui naised. Ja meestel olid ka lapsed ja vanemad.

Winston Churchill

Avaldatud 2011. 

Asjakohane ka täna. 

Päris huvitav on lugeda sama asja erinevast vaatenurgast. Kõigepealt sai loetud W. Churchilli enese kirjutatud raamatut " Tormihoiatus" ning seejärel V.Truhhanovski nägemust Churchilli elust.
Päris kindlasti on tõde kusagil vahepeal, kuna kumbki kirjutaja pole objektiivne. Huvitav oleks siia kõrvale lugeda veel kolmandat, mõnd lääne kirjutaja poolt kirja pandud vaatenurka.

Tõsiselt "värskendav" oli ka Truhhanovski stiil. Polegi ammu enam midagi sellist lugenud, Lapsepõlv tuli meelde:)
Ta tunnustab küll Churchilli riigimehena, kuid mõistab hukka, et " samal ajal oli Churchill sotsiaalse ja rahvusliku rõhumise vastu võitlevate rahvaste järjekindel ning sõjakas vaenlane, veendunud antikommunist ja külma sõja ideoloog". Ja samas vaimus edasi.

Mida ma usun

Kitty kirjutas väga heal teemal, ebausust. Lugesin kommentaare ja veel päris mitu asja tuli meelde. Kopeerin sealt siia ka need uskumised, mis kohe meelde ei tulnud, aga mida ma tean. Niimoodi kirja panduna on see päris õõvastav, kui palju on minus ebausku :) Okei, mõned neist on ka rahvatarkused. Ja rahvas on meil ju tark.

Mu juured on vähemalt 400 aastat Halliste ja Hargla.

Õnnest

• kui must kass läheb üle tee nn põue, siis läheb halvasti. 
• Lävelt ei tohi tagasi pöörduda, läheb halvasti- aga selle saab nn maandada, kui vaatad peeglisse
• Kui komistad vasaku jalaga, siis tuleb kohe nn peale komistada paremaga, siis on kõik jälle hästi
• Soovid lähevad teatavasti täide. Aga see on peenike kunst. Esiteks peaks soov olema jaatav lause. Mitte- "ma ei taha teha nii palju tööd", vaid "tahan rohkem vaba aega". Teiseks, peab hoolega mõtlema, mida soovid. Kui soovid nt. tahan rohkem vaba aega, võid homme olla töötu- palun, vaba aeg :)
• Nn. ärasõnumise vältimiseks, tuleb kolm korda sülitada.
• toas ei tohi vilistada, tekib tulekahju
• kui keegi läheb reisile, siis ei tohi kohe peale minekut põrandat pesta.
• killud toovad õnne, aga peegel 7 aastat õnnetut armastust
• kahvel kukub maha, tuleb naine külla. Noa kukkumine toob meeskülalise

Noor ja vana kuu. 
see tarkus on mul kindlalt emalt ja seda järgin ma hoolega.
Noor kuu paneb kasvama. Ma teen sel ajal nt. investeeringud ning panen kevadel taimed kasvama.
Vana kuu ajal asjad lõppevad ja kahanevad. Näiteks lõikan küüsi, tukka ja raseerin.

Printsess, Bond ja Manul

Kui me pühapäeval liiga vara ärkame, siis kuulame taustaks saadet Käbi ei kuku. Mu mehel on sellega mingi teema, mistõttu toob see alati kaasa diskussioonid selle saate kontseptsiooni õiglusest.

Tafkav pani sellele teemale hea nime. Printsessid.  Eelise saamine õigesse perekonda sündmise tõttu. Kas printsesside elu on lihtsam. Muidugi, huvitav on, kuidas ajas on ka printsessi staatus muutunud. Kui varasemalt tähendas printsess vabadust ja lihtsamat elu. Siis tänapäeval on vastupidi. Reegleid ja raame. Tsiteerides klassikuid, kes tahaks tänapäeval olla printsess. Ainult hullumeelne.

Aga nii ehk naa. Ma olen alati austusega suhtunud neisse, kes nn tavalisest perest tulles on edu ( vanematest erinevas valdkonnas ) saavutanud.

Näiteks Randvere pere lapsed, vennad Uusbergid ja Piusid, või õed  Realod, Talid  ja Kissad. 

Teisalt. Mõtle, milline surve ja  seisus kohustab on nt Ilvese või Tarandi poegadel. Valitsusliikmetest rääkimata.  Kõik mu tuttavad nooremad õed-vennad räägivad, kui "tore" oli koolis kuulda, "aga sinu õde/vend ".. see õigustatud(?) ootus ja vastutus nn perekonna hea nime eest...Ehk me oleme printsesside vastu liiga karmid?

Oravatel on juba kasukas hall

Tuli uudis, et detsembris toimuma pidanud välismaal toimuv mess lükatakse edasi. See on nüüd siis juba neljas kord. Hakkab kuidagi normaalsuseks saama, et mitte miski pole kindel.
Sain järsku aru, et mul on nüüd aega. Mul pole enam kiire. Kiire minna juuksurisse. Minna tõhustusdoosi tegema. Kogu see ootus, sebimine ja ettevalmistus kuuluski kuidagi aega eK. Vanamoodne. Sobimatu.

Eesti saab uue keskkonnaministri

Ma olen üldiselt e- coopi fänn, aga seal pole Vileda õigeid nuustikuid ning Zewa mentooli-taskurätikuid, seega ma pean aeg-ajalt ka teiste kettide e- poode katsetama. Sel korral sai võimaluse Barbora. Ammu pole kasutanud. Kodulehe layouti pole mõtet ilmselt kritiseerida, eks see ole harjumuse asi. Aga ma mäletasin eelmisest korrast, et mind juba toona häiris sisselogimise nõue. Lisaks on nende leht kohutavalt - agressiivne?- ma ei leia paremat sõna. Ükskõik mida tellid, kohe- tsahh, visatakse ette uued tooted- äkki tahad ka seda lisaks tellida. Ei taha.

Mu esimene üllatus oli see, et ma ei saanudki tarneaega samaks päevaks. Kui kaup järgmisel päeval kohale jõudis, tabas mind järgmine üllatus. Ma olen kõikidele, kes viitsivad kuulata, seletanud, et e- poest saad sa kvaliteetse kauba. Sest see on usaldusäri. Kui sa saadad mulle midagi ebakvaliteetset, siis ma järgmisel korral ei telli. Ja see on ka paika pidanud. Nüüd sain ma siis esimest korda ebakvaliteetse rohelise. Hallitanud mandariinid ja pehmed ning ülekasvanud suvikõrvitsad.
Lisaks oli kaup pakitud paberkottidesse. Prismal on sama kiiks. Ma ei tea, võimalik, et see ongi väga roheline. Aga mul pole nende kümne paberkotiga mitte midagi teha. Panen prügikasti. Vabandust. Paberikonteinerisse. Kilekotid kasutaksin ära prügikottidena.

Mind ligi 10 aastat teeninud Click and Grow andis otsad. Plastpott on muidugi igati terve ja ma saan seda suvise lillepotina kasutada. Aga led lamp ei tööta enam ja kuna seda mudelit enam ei toodeta, siis... pidin tellima uue. Mul on nii kahju. Uus on uus ja ilus ja kõik. Aga ikkagi. Miks lõpetatakse varuosade tootmine, kui korpus kestab sajandeid?
Uus saabus, pakitud, kui kristallivaas. Ülikõvad tugevast papist karbid. 5 karpi. Kass oli rahul. Aga. Mina nende sisse ei mahu. Ja taas viskan korralikku pappi prügikasti.

Teeme maailma korda

Ma saan vaid korrata ühe oma kunagise postituse algust. Nende aastate jooksul, kui ma olen seda blogi pidanud, olen sõjast pidanud kirjutama hirmutavalt tihti.

Siiani on need meist siiski mööda läinud. Aga alles. Gruusia, Krimm, Süüria, Afganistan, Ukraina....

Nüüd siis Valgevene ja Poola ja Leedu. Mingites inimestes istuks nagu mingi uss sees. Sa lihtsalt ei saa rahulikult olla. Sul on vaja võimu ja tähepanu.

Laulu lugu

Tänan teid kõiki, kes aitasid mul tookord vihmalaulude listi koostada. Mul on spotify listis neid juba 84 ja järjest avastan uusi :)
aga novembrivihm ei ole kerge suvine Dan Fogelbergi "Rhythm of the Rain",vaid see on midagi muud. Ma tundsin ühel päeval, et just rahvalaulud on need mis sobivad vihmapiiskade trummeldamisega aknale. Mind on pikka ega saatnud kolm laulu. ( ja ma luban, et see on viimane kord, kui ma mingeid nimekirju koostan).

Esimene on Kiigelaul (veli hella vellekene). Ma isegi ei tea, kuidas ma seda laulu tean. See on olnud minuga alati, kuniks ma ennast mäletan. Ju ema õpetas. Koolis sain enda suureks üllatuseks teada, et ma olen teist salmi alati valesti laulnud. Mõni aeg hiljem, sain veel suuremaks üllatuseks teada, et selle laulu autor on Mihkel Lüdig. 

Ma olen seda laulu laulnud alati kui ma kiigun. Ja ma kiigun alati, kui on võimalus. Kuna mu enda salmi sõnad olid originaalist lennukamad, küll ilma kauni alliteratsioonita, aga minu meelest  loogilisemad, siis need on jäänud kolmandaks salmiks:

Kiigu kiigu kõrgeelle, üle sinimetsade
Kõrgel taevapiiri alla, üle suurte mägede
Mis seal näikse pilve otsast. näikse kolme uibukest... jne

Kolm on kohtu seadus

Nüüd tuleb pikk, tõsine ja delikaatseid terviseandmeid sisaldav postitus. Aga ma siiski avaldan selle, sest nagu ajakirjanduses öeldakse. Ehk aitab mu kogemus muuta mõne naise elu.

Paar kuud tagasi tabas mind harvaesinev tublidushetk ja ma panin naistearsti juurde aja kinni. Kaua ma ikka internetist õpin. Lähen ja kuulan proffe. Kas mul on põhiseaduslik õigus edasi süüa tablette, nagu väidab kanadaraamat või peaksin ma hüppama pea ees tundmatusse ja tunnistama, et on aeg hakata valmistuma menopausiks.

Arst vangutas pead ja tahtis mu enne vastamist läbi vaadata ja selgus, et mu kõhus on hoopis mingi veega täidetud tsüst.  (Ma ju ütlesin, et ma ei ole paks.)
Millal ma ometi täiskasvanuks saan? Ma ei tea. Ma oletan, et normaalne täiskasvanu oleks selle sõnumi peale hakanud näiteks .. testamenti koostama? Või ma muidugi ei tea, mida normaalsed inimesed teevad. Mina hakkasin.. naerma. Esiteks kergendus selle pärast, et tegemist pole rasvaga.

Teiseks. Kas te soovite rääkida tsüstidest?  Esimest korda juhtus nii, et käisin selgeltnägija juures, kes väitis, et mul on tsüst ja maksalutikad. Ma olin toona naiivne ja noor ning tormasin paanikas kohe arsti juurde, 

selgeltnägija ütles…. 
Tore. Ütles arst. Mille üle te kaebate?
Ma ju ütlesin, et selgeltnägija…
Ma sain aru, ütles arst, aga mis probleemid teil on. Mida te soovite, et ma teen?

Vikerraadio

Täna hommikul mõtlesin, et ma pole kunagi märganud, et ühele inimesele sooviks õnne mitu erinevat seltskonda. Kas need summeeritakse? Aga kas sellega ei riivata õnnitlejate õigusi. Et kui öeldakse, et soovitakse õnne, tervist ja hingerahu, siis Siim perega on hämmingus, sest tema tahtis vanatädi Almale soovida vaid tervist. Ning Pihlakodu tahaks vaid hingerahu soovida, aga nüüd on nende nimel ka õnne soovitud.

Ja kui ma oleksin Itaalia või mõne teise riigi saadik, siis oleks juba ammu esitanud Eesti riigile noodi, ühe EL riigi kultuuri eelistamises teistele. Sellega rikutakse EL aluspõhimõtteid ja võrdse kohtlemise reegleid....

Loe läbi Eesti

Koondasin kokku raamatud. Ilukirjanduslikud teosed, raamatud ja romaanid, mille tegevus toimub äratuntavalt mõnes Eesti kohas.

Aga vot, Kaur. Jah, raamatuid on ilmunud sadu. Aga just neid, mida ma otsisin, neid suurt polegi.
Sest mängu mõte, kui võtta Ameerika näide aluseks, oli muu. Tegevus- krimka, armastuslugu vms, väljamõeldud tegevus peab toimuma päris kohas. Linn on taust, mitte peategelane.
Mõne raamatu puhul tegin sohki. Ja kõiki ei jaksanud kirja panna ka.
Kõrvale jäid, mida on kohutavalt palju: memuaarid, luuletused, muistendid. Mis on samavõrra olulised ja räägivad selle koha lugu, aga pole selle mängu teema.

Kui üldistada, siis on Eesti kirjanduses meeletult raamatuid meie kuulsusrikkast ajaloost, peoga on sotsialistlikku realismi ning õige vähe korralikku meelelahutust ( mis toimuks identifitseeritavas kohas). Kui Ameerika näitel jätta alles ainult 20. ja 21.sajandil toimuva sündmustikuga raamatud, siis ega neid suurt polegi :)
 

Raamatusõbrad, aidake

FB lugemise väljakutse grupis jagas keegi raamatute nimekirja, mille tegevus toimub erinevates USA osariiikides. 
See pani mõtlema, et kas Eesti kohta saaks sama teha.

Hästi palju on memuaare, Minu sari on andnud sellesse suure panuse. Aga need ei vasta nn mängureeglitele, Ma mõned siiski panin ( kaldkirjas), need, milles on lisaks ka muud lugu ja ilukrjanduslikke elemente.
Aga raamatuid, mis räägivad muust, aga tegevuskohaks on äratuntavalt mõni Eesti paik? Kas kellelgi tuleb veel midagi meelde?

Saaremaa  Politseiniku tütar jt sama sarja lood, Katrin Pauts
Hiiumaa  Paradiis, Tõnu Õnnepalu,
Vilsandi  Silver Üksssilma lood Heino Väli

Võru, Vee peal, Olavi Ruitlane
Peipsiääre, Serafima ja Bogdan, Vahur Afanasjev
Koikküla, Ravvasita, Jaak Sarapuu

pessimistlikult

Kõige nõmedam on see, et minu panusest pole olnud mitte midagi kasu.  
Ma olen olnud asjatult isolatsioonides, ma olen asjatult kandnud maski, ma olen asjatult vältinud kontakte, ma olen asjatult teinud vaktsiinid. 

130 00 inimest sai viimase süsti vähemalt kuus kuud tagasi. siia võib lisada need, kes olid hiljuti haiged ning liita juurde need, kellel on süstist  4-5 kuud.
Ja saame tulemuseks, et tegelikkuses on täna Eestis immuunsus ca kolmandikul.

Me oleme ühiselt maha maganud võimaluse saada stabiilne olukord vähemalt Eestis. 

Kui panna ühsikond täna lukku, eeldusel, et sellest nõudest kinni peetakse.
Vaadakem Lätit Kui on kadunud tunneli lõpus olev valgus, on väga raske panna inimesi tegema midagi vabatahtlikult. Eesti saab usutavasti täna ja praegu panna kinni nagu Lätis. Käskudega, sõjaväe ja politseikontrolliga.
Aga kinnipanek, see on venitamine. Anname haiglatele lootuse et ca kuu pärast muutub neil olukord rahulikumaks. Ja siis teeme uuesti ühiskonna lahti ja alustame järjekordse lainega?

Mulle järjest enam tundub, et täna oleme seisus, kus tuleb lihtsalt ära kannatada. Edasilükatud plaaniline ravi on täna reaalsus. Mitte midagi, mida me täna teeme või ei tee, ei muuda seda fakti.
Meil on nn katsepolügoonina olemas oma Ida- Virumaa. Vaatame, kuidas neil läheb, kui strateegiaks on valitud läbipõdemine. 

Lollid pidid ka kirikus peksa saama. Ju meil on seda siis vaja.

Kuidas püksid parajaks teha

Vahelduseks käsitöö nipinurk.

Teemad on õhus. Rääkisin sõbraga, pikk ja sale naine. Ja minu hämmastuseks on ka temal samad probleemid, mis minusugusel lühikesel. 

Ostis püksid. Liiga pikad. Mõõtis ja kaalus. Võttis end kokku ja läks teenusepakkuja juurde, et püksid parajaks teha. Seal samuti. Mõõdavad hoolega üle. 

Saab püksid kätte. Liiga lühikesed. 

Ostis uued. Mõtleb, mida teha. Ja siis meenub. Kuivati !! Pistab püksid sisse ja voilaa... Püksid enam vähem, õige pisut liiga lühikesed. Siis meenus auruti. Ja niimoodi kuivatades ja niisutades saigi parajad.

Minu püksid olid samuti liiga pikad. Kahjuks ma olen proffide usaldamiseks liiga laisk. Või tegelikult on tänapäeval sõna laisk asemel moodsam väljend, koroona... :)

Võtsin käärid ja.. liiga palju sai. Ostsin uued. Seekord mõõtsin enne seitse korda ja pigem vähem, põhimõttel. Sai okei.

Aga ega ma ju ometi ei viitsi servade palistamiseks õmblusmasinat riiulilt alla võtta. 

Meenus, kuidas lapsepõlves ema meie tutipaelu hargnemisest päästis... Tuli. 

Panin küünla põlema ja sulatasin servad siledaks. Tehtud.

Pole tänu väärt !

#jutujaht Ja muidugi aitäh hea sõna eest

Õudne päev, mõtles Helju.
Hommikul selgus, et kaalud ei saa serveriga ühendust, ehk siis ei ole võimalik etikette välja trükkida; ja et kuna toodangumaht on keskmisest suurem, ei jõuaks ka muidu lao auto peale. Ta pidi tegema mõned kõvahäälsed nõudlikud kõned. Õnneks sai korda. Halloweenikampaania OOS ajas nutma, seejärel saabus SC juhi info, et nad ikkagi ei jõua meie peolaua tellimusi teha. Enne lõunat oli regioonijuhtide koosolek, kus loomulikult selgus, et kõik on väga halvasti.  Peale koosolekut jooksis koridoris kokku turundusinimesega, kes väitis, et kampaaniaks pakutud tooted on nii nõmedad, et nendega ei kannatagi kampaaniat teha.  Seejärel tulid meiliga inventuuritulemused ja peadirektori soov, et  isiklikult kutsub meid vaibale selgitusi andma. Ning just praegu lõppes kõne, et poes läks ventilatsioonisaht katki, vesi tilkus tootmisesse. Ja peadirektori toon oli taas nagu.. tule ja anna aru, miks selline asi juhtub.

Telefon helises jälle, ülemus, Dajaana- Jessica, palus enda juurde. Helju haaras märkmiku, telefoni, prillitoosi  ja kõmpis ülemuse juurde.

Infoks

 

Lehman Brothers

Mees helistas ja ütles, et ta on juba all ja ootab. Loomulikult tabas mind paanika. Kas kingad või saapad? Ja oma kümnete kingade hulgast valisin just need. 

Kõnnime teatri poole, Ja tald tuli alt ära...

Õnneks jõuame me alati varem. Seega jooksime Solarisse ja ostsin uued kingad. Selline tähenduslik algus etendusele, mis rääkis kapitalismi ajaloost. 

Etendus oli suurepärane. Neli tundi möödusid lennates. Vaheajad tulid ootamatult. Sai nutta ja naerda. Iga kord, kui lava kujundus muutus, ohkad vaimustusest, kuidas nappide vahenditega on  loodud terve maailm. Imeline! Olgu siin nimetatud ka tegijad Laura Pählapuu, Kärt Ojavee, Priidu Adlas, Aljyona Movko, Lauri Kaldoja ja Üüve-Lydia Toompere.Ja muusikaline  taust. Elav muusika. Ainult selle pärast tasub vaatama ja kuulama minna.  Trio Joel Remmel, Heigo Remmel ja Ahto Abner. Super. 

Minu usk Eesti teatrisse taastati.

Ma pole teisi arvustusi lugenud,  Aga kuna tegemist oli biograafiaga, siis sisule on raske midagi ette heita, kuidas sa ikka teiste inimeste elu kritiseerid. 

vihmakolmapäev

 Nagu päriselt ka.

trükin mingit meili ja... ühel hetkel hakkavad tähed trükkima-ilmuma paremalt vasakule st tagurpidi. Arvutis ei saa enam otsingut kasutada, sest mõtlemine, kuidas mingi sõna tagurpidi on ... on põnev.

Õnneks on telefon ja guugle.

Soovitus üks- Crtl/Shift ei tööta
Soovitus 2, vaata üle regioon, kõik korras, aga asja ei paranda.

Teen umbes kolm restarti.

Lõpuks helistan meie IT toele. Vaatab, mõtleb, teeb ja toimetab ligi pool tundi. Tulemusteta.

Siis küsib. Millega sa trükid. 
Mul on klaviatuur bluetoothiga, eraldi. Võtan prooviks patareid välja, panen uuesti sisse ja 

voila! töötab

kuidas küll sellised asjad saavad juhtuda?!

Argipäev

Täna öösel oli Tallinnas äike. Müristas ja lõi välku. Päris puhtaks õhku siiski ei löönud.

Kui välja arvata just parandatud teede üleskaevamine, valgusreostuse tekitamine, putukaväila mahaniitmine, ühistranspordi korraldamatus, parkimiskohtade puudus ja arutu juurdeehitamine ning Astangu looduskaitseala ohusolek, siis mu poolest oleks võinud ka Oleg jätkata. Minu suurim ootus on valimislubaduse- kõik Tallinna lasteaedade lõpetajad räägivad piisavalt eesti keelt, et jätkata soovi korral haridust eestikeelses koolis, täitmine. Tehtagu. Või annan järgmisel korral oma hääle vene valimisliidule. Kaua võib.

Aga muus osas on huvitav vaadata. Kõige suurem heameel on mul Katri Raiki edust Narvas. Tal seisab ees pöörane väljakutse, et Narva taas Eesti Vabariiki tuua ja ma loodan siiralt (ja naiivselt ), et vähemalt Reformierakonna ministritel jagub riigimehelikkust talle toeks olla.

Huvitav on, et Haapsalus ei tähendanud puude mahavõtmine mitte midagi, vastupidi. Mererahvas :). Seevastu said Viljandi valitsejad Joala ja puude eest vastava hinde. 
Üldse on näha, et ranniku- ja piiriäärsed rahvad eelistavad kõva kätt ja patriarhaati. Kes sooviks analüüsida, miks :)

Laiast maailmast

Kas nüüd võiks olla minu kord kirjutada sellest kui kohutavalt väsinud ma olen ja kuidas kogu maailm mõtleb täiesti valesti ja ei saa minust aru?

Käisin Saksamaal messil. Iga päev enne minekut oli õhus, et äkki jääb ära. Lükatakse edasi. Aga toimus ja rahvast oli väga palju.
Kõik oli paberivaba. Äpis. Ja loomulikult keeldus esimeses kontrollis äpp avanemast :) digimaailm...
Kõigil pidi loomulikult olema vaktsiinitõend. Kohapeal sai veel lisaks tasuta testida. 
Ja no palun, ei taga see midagi ( me oleme ju kogu aeg seda rääkinud...), eks. 
Ühe firma esindaja sõitis kohale. Sai maandudes kodust sõnumi, et on lähikontaktne. Läks testima ja palun- ongi positiivne, sõitis salaja tagasi.

Need ongi karmid kohad. Esimesel päeval ärkad kell 4, et minna lennukile. Seitsmendal päeval jõuad öösel kell 3 koju. Vahepealsed 5 päeva oled üheksa tundi jalgel, entusiastlikult naeratades, intensiivselt mitmes võõras keeles suheldes, püüdes olla lahke ja rõõmus. Sul pole aega korralikult süüa. Energiapuudusest on külmavärinad. Peale lõunat natuke vana tallinna, või muud, mis kiireid kaloreid ja sooja annab. Kell üheksa õhtul jõuad hotelli, et avada läpakas ja hakata tegema oma päris tööd. Kuidas ilm oli? Pole aimugi. Lähed varahommikul, jõuad õhtul pimedas. Väidetavalt on need üritused nii pikad, sest hotellide ja toitlustuse surve. Ma ei tea. Ehk tõesti. Muud messid on lühemad ja kõik töötab normaalselt.
Ja kõrval boksis näed, et tüübid avavad juba hommikul viinapudeli, terve päev on väikeses vines, õhtul peale sööki lähevad veel kuhugi edasi pidutsema ja hommikul alustavad taas... ma olen ikka nii vanaks jäänud. Saaks vaid 10% sellest energiast endale...

#jutujaht Loodame, et nii siiski ei lähe

Ma loodan, et nii siiski ei lähe.. naeris Liisa, kui olin lõpetanud järjekordse hirmuloo hääletamisega seotud riskidest. . Seisime maanteel ja hääletasime. Auto peatus. Kui Liisa on kaasas, siis peatub alati. Niipea, kui olin end tagaistmele upitanud, kahetsesin.
Mu süda hakkas valutama, halb eelaimus. Auto oli räpane, haises suitsu ja lõhnakuuse järele. Istmevahes olid tühjad purgid ja mingi muu rämps.
Liisa istus ette. Liisa istus alati ette.  

Noo.. kuhu sõit läheb, uuris mees. Lasin Liisal rääkida. Talle kohe meeldib see, ja meestele meeldib Liisaga rääkida.
Lülitasin enda välja, Vaatasin aknast mööduvat maastikku ja mõtlesin omi mõtteid.

Mingil hetkel keeras auto metsavahele. 

Mida? ärkasin, kuhu me sõidame?

Roman peab kodust korra läbi minema, selgitas Liisa. Siis sõidame edasi. 

Ju nad olid vahepeal kokku leppinud. Halb eelaimus süvenes. Tead ju küll kõik need jutud.  Kõik need filmid, kus rumal tüdruk ei märka ohtu ja sammub otse lõksu...Vast on kõik ikka hästi.
Jõudsime maja ette.

Keel(e)test

Demokraatia protsess on konservatiivse situatsiooni hüpoteetiline geniaalne operatsioon ja kompromiss.

Kuidas sa ülalolevat lauset loed?(üritasin rõhumärgid õigetesse kohtadesse saada). Kas:

A) Démokraatia prot'sess on kon'servatiivse sítuatsiooni hüpóteetiline gėniaalne operatsioon ja kom`promiss.

B) Demokráatia protsess' on konservatíivse situatsióoni hüpotéetiline geniáalne operatsioón ja  kompromiss`.

Millest ma ei kirjuta

Ma ei kirjuta sellest, et olen nüüd Notsu soovituse järgi unustanud mõõta aega ja vahemaad ja jooksnud kui hetk tekib. Vist Maarja soovitas, et trenni tehes peab suu kinni olema, muidu läheb lappama. Ja tal on õigus. Ma ei kirjuta, sest keegi ei oska mulle öelda, kust ma siis hapniku saan, kui suu kinni on.

Külajutud

Inimesed ilmselt kardavad taaslukkupanekuid, või igatahes on viimased nädala(vahetuse)d olnud täis igasugu üritusi ja kohtumisi. Kõik ärajäänud peod ja kokkutulekud peetakse ära.

Mõtled, et 2 aastat (või kui kaua meil see koroona kestnud on? )pole aeg ega midagi, 

Aga vähemalt mulle on see küll kaasa toonud hämmastuse, kuidas vahepeal on seisud  ja inimesed muutunud. Tundub, et kui meestel on keskeakriisi lahenduseks uus naine ja Harley Davidson, siis viiekümnestel naistel poliitika. Ma isegi enam ei üllatu, kui järjekordne klassiõde või ekskolleeg teatab, et kandideerib KOV valimistel..  kahju, et ma neile häält ei saa anda.
Tuttav, krooniline köhija, vabanes peale Pfizerit oma köhast. On üks eakaaslase surm, on üks pulmaaastapäev, on mõned lapsesünnid, on paljude laste koolide lõpetamised. Ja kõik, peale minu, ehitavad, remondivad või renoveerivad. . 

Ja näiteks inimesed, keda ma olen siiani pidanud libraalseteks ja avatud paariks. Neist ühega olen lapsest saadik tihedalt suhelnud, ja neist on vahepeal saanud tulised ekrelased. Vaktsiinivastased nagunii. Ja vastu siis vastu, aga üllatav on seesama retoorika, mida ma FBst loen: lambad, valitsuste vandenöu...  irooniline, seejuures on, et nende kooselu on üsna kaugel tava-konservatiivsest traditsioonilisest. Üks paarilistest on laste meediaõpetaja ja teine EL immigrant, (kes muuseas ei oska eesti keelt, kuigi elanud juba 7 aastat. Haa!). Vaatad ja imestad, kuidas on see võimalik, mis on need hoovad, mis panevad inimesi kaitsma ja pooldama vaateid, mis nende endi eluviisi hukka mõistavad.

Jälle targem

Mu paar kuulsusetut kontoriaastat andsid päranduseks väiksel varbal asuva konnasilma. Ligi kaks aastat olen ma seda praavitanud kõikide käsimüügis olevate vahenditega. Ei midagi. Õnneks võimaldab praegune elu käia  tossudega.
Internetist ostsin ekstra pehmed ketsid- ma ise nimetan neid paberist, kuna nii öko, aga tegelikult siis pehmest puuvillast.

Aga isegi sotsiaalse isolatsiooni tingimustes on ette tulnud üritusi, esinemisi, teatrit, kuhu tossuga ei lähe. Ja kingadega on NII valus!!
Kui koroona annab, siis on oktoobris ees üks üritus, kus ma pean neli päeva olema  naeratades jalgadel. 
Kuigi mul on arstidega mingi teema, võtsin end kokku ja panin aja kinni. Nii enam edasi ei saa.

Päev enne arstiaega uurisin oma varbakest ja kõhklesin, et äkki ikkagi aeg tühistada. Ma saan öelda, et olen haige, võimidagi. No kuidas ma lähen sellise tühise teemaga, piinlik ju.

Eelarvamustest ja feminismist.

Ma olen feminist, eks. Kui naisterahvas saab alale, kus naised on alaesindatud, olen ma väga elevil ja ebaõnnestumisi võtan väga isiklikult. 

Aga viimasel ajal on mul tunne, et keegi kusagil koordineerib vandenõud, et aidata meelega püünele  nõrku naisi. Las feilivad, pärast hea parastada- no näed, ei ole naistest asja...

Külm

Praegu on kõige külmem aeg. Veel ei köeta. See aeg aastast, kui saab selga panna kõik kodus olevad kampsunid ja jalga sokid. Ja juua kruuside kaupa teed ning sinna kõrvale külmarohtu.

Muuhulgas arutasime, et tea, kas peale rohepööret keelatakse ka konjak ära? Lätist tooduna võiks ta ju vabalt  fossiilkütuseks liigitada...

#jutujaht Sinnani on maad. Kaksteist. Miili.

Loo inspiratsiooniks on maaelu saade "Siin me oleme" 13. september 2021 ETV. Ja täname Kaamost kutsumast ning algatamast

****

Telekast tuli mingi saade salalastest. Mu pilku kõitis hoopis see keskkond, kus saade toimus. Suured rohelised puud, mis heitsid inimeste nägudele kummalist heiklevat valgust. Ma küll väga enam ei mäleta elu enne õpilaagrit, mida mu vanemad nimetasid internaadiks, aga mäletan, et puud olid teistsugused. Püramiidtammed. Elupuud.  Kõrged, sirged. Mingid pöösad olid ka. Ja kirsid. Tol ajal olid kõikide linnavalitsuste lemmikpuudeks kirsid.

Kapuutsi kandev, seljaga kaamera poole istuv moonutatud häälega inimene rääkis reporterile: "see on ühe elustiili hävitamine. Me oleme harjunud... meie talus on sajandeid lapsed väljas murul jooksnud... Kui ametnikud tulevad, siis paneme traktori maja ees käima.., et laste hääli varjata"
"Kas te saate aru, et te olete kurjategija...," nõudis reporter. "Ma ei leia teie signaali? Kas te olete ikka vaktsineeritud?.."
"Jah," pomises küsitletav, "meil siin maal on halb levi..."
Valgepäised lokkis peaga lapsed jooksid murul edasi-tagasi. Kui veider, mõtlesin. Huvitav mis tunne see on. Muru. Puud heidavad varju. See söök, mida lastele pakuti oli kummaline. Tundus .. maeitea... kollane.

Ajaloo huvides

Käisime Pärnus kahe silla jooksul, mis sel aastal oli millegipärast virtuaalne. Mis oli veider, sest Pärnus koroonat polnud. Kui teater välja arvata, siis hotellis, kahes söögikohas ja pontsikubaaris käis elu nagu eK, ei maske ei teste ei passe.
Ühes pargis nägin venekeelset ekskursioonigruppi. Isegi piirid on lahti?

Mina muidugi ei jooksnud, mulle usaldati eriti vastutusrikas ülesanne viia üheksandale kilomeetrile veepudel. Milles ma täielikult läbi kukkusin. 

Selgus, et vahepeal on ehitatud Pärnusse jõe äärde imeline promenaad. Ikka väga-väga ilus. Väidetavalt on see seal juba mitu aastat, aga mind on taas unustatud informeerida. Kõnnin siis seal jõekaldal ( õunapuud ei õitsenud), ilm oli ilus, päikseline, aga kohutavalt külm. Kindad olid käes- mul on aastaringselt suvejopedel/mantlitel kindad taskus, sest jaanipäeviti on neid tavaliselt vaja, aga ikkagi oli külm. Lõpuks võtsin mantli vöö ja sidusin selle salliks.. parem hakkas. Okei, sellel pole tegelikult mitte mingit seost mu läbikukkumisega. 

Niisiis kõnnin ja imestan, et kilomeetreid pole ju mitte kusagile märgitud. Lõpuks avastan, et asfaldile on maalitud 8, Oo, rõõmustan- kilomeeter veel ja siis tuleb 9. Kõnnin edasi ja mis tuleb? Seitse. Nüüd olin täiesti segaduses. Kas ma kõndisin valele poole? Kas peaksin ikkagi edasi minema, äkki tuleb peale 7-t üheksa? Või siis vaatan ma vale märgistust? Ja tegelikult tahaks hirmsasti ka teise kalda läbi käia. Küsisin ühelt kohalikult tüdrukult. Jaa, ütleb ta, üheksa  jaoks pead tõesti tagasi minema. Aga kuna sealpool oli nagunii stardi/finishipunkt, siis tundus see kuidagi nõder. ja jäin sinna, kus olin.. 
Ja mis selgus. Mitte 9, vaid 6 oli see, kuhu ma pidin minema. Kuidas on suulises kommunikatsioonis võimalik see segi ajada, jääbki mõistatuseks. Mu vaene mees sai nüüd vales kohas juua. Aga püstitas isikliku rekordi. Seega kõik lõppes õnnelikult.

Teatri kohta ei oska suurt midagi kosta. Etendus oli "Arktilised mängud" ja kindlasti on tegemist kultuurisündmusega.  Mäletan, et Ago Andreson ei mänginudki joodikut See üllatas. Ja et oli situatsioonikoomikat. Aga kui küsid, et millest see oli, siis ei oska ma midagi öelda.Teise vaatuse ajal hoidsin silmi sõna otseses mõttes, füüsiliselt, sõrmedega lahti. Nii tikkus uni peale. Soe, pime, rahulik.
Ei ole minust kultuurset inimest.

Koogitegu

No ei ole koogid minu rida. andke  mulle teha supp või praad. Mõnuga. Natuke seda ja rohkem teist. Vahel võib ka untsu minna, aga reeglina aitab ikkagi süüa.

Koogitaigen vajab täpsust ja retsepti juhistest kinnipidamist. Ja ma ei õpi. Need harvad korrad, kui ma kooki teen, on esivanemate tarkused peast pühitud.  Ikka mõtled, et ooo... Aga prooviks seekord nii .

Tegin Kuuse Anne õunakooki, sest mul oli poolpiduseid virsikuid. Ehk siis virsukukooki. Taigen sai pisut vähe seista, aga ju ma hoolin. Virsikud tahtsin kõik ära panna, neid sai terve kuhi. Ja sajandat korda... Minu sisemine hääl karjub ei !! Aga ära kuula mõistust, kalla kõik kuhja. Sest laiali laotatud kook on nii tavaline. 

Ja üllatus üllatus. Virsik jäi kõvaks. Või sulas välja ja muutis taigna nätsuks. Ära ei raatsinud visata. 

Segasin uue taigna, nüüd sellise lollikindla, vanaema õunakoogi. Esimeselt koogilt eemaldasin pealmise kihi, lusikaga kaapisin virsikud kokku ja tõstsin teise koogi sisse. 

Esimese koogi pealmise ja alumise kihi panin uuesti ahju. Hea sai võtta :)

Ja saingi nagu naksti kaks kooki. Topelt küpsetatud virsikutega vanaema õunakoogi. 

Topelt küpsetatud virsikutega vanaema õunakook

Ja virsiku ning õunavaba Kuuse Anne õunakoogi alumise ja pealmise põhja.

virsiku -ning õunavaba Kuuse Anne õunakoogi alumise ja pealmise põhjakook

#jutujaht Jõuavad kohale järgmisel päeval

no proovime siis. Tänan Kaamos :) 

***

Oled sa ikka kindel, et lähed.. Niimoodi, üksinda? Vihma hakkab kohe sadama ja… Sul taskulamp ikka on, nii pime on…?

Jah, olen kindel. Vastasin.

Olingi kindel. Bänd oli mängimise lõpetanud. Elu oli näidanud, et tavaliselt tiksuti siis niisama. Juua ja süüa enam ei jaksa ja hommikul on paha ja magamata tundidest kahju. Minna oli umbes kilomeetrijagu, 10 minutit. See pole midagi.

Jõudsin õuest välja. Ja sain aru, et pime. Et ma ei näe mitte midagi. Juba pikemat aega oli müristanud, taevas oli ilmselt pilves, Ei ühegi tähte, ega kuud. Rõhk surus maadligi. Lubas äikest. Tuul oli tõusnud. Kell oli üle kesköö. Tulles olid kauguses näha mingid majad, aga sealsed elanikud usutavasti ammu magasid. Tänavalampe ses piirkonnas polnud. Ümberringi olid metsad ja põllud. Autosid ei sõitnud teel isegi päeval, kui tulime. Tühjus. Pimedus. Vaikus. Vaid aeg-ajalt müristamine ja tuul.

Head koolide alustamist!

 

Ma pean vist twitterisse üle kolima ( on see veel alles?), jutud lähevad järjest lühemaks.

Mina: Mari, ma sain aru, et lähed tippi õppima?
Sõber ( 10 a minust noorem), kõrvalt: see on nüüd TTÜ
Mari: ei, ma lähen Taltechi õppima.

Ja rohkem polegi lisada :)

Alla-andja

No nii. 3 nädala saavutuseks on siis 250 m jooksu + ca 50 m kõndi + 100 m jooksu. Kella pealt vaatasin, jooksu osa oli mingi alla 2 minuti. Ausõna, aeglasemalt pole lihtsalt võimalik, ma kõnnin ka kiiremini.

Suvine ujumaskäimine oli samuti eneseületamine. Eelkõige külma pärast. Tõsi, seal polnud nn kindlat aega/ distantsi, ujud nii kaua, kuniks külm hakkab või käed ära väsivad (kuigi proffide abiga tegime kindlaks, et tegelikult peaks töötama seljalihas . Aga ju mul see siis puudub). Aga tulemuseks oli rahu. Tõesti, ma pole vist kunagi elus tundnud nii zen tunnet, kui peale ujumist. Mitte, et mul oleks vaja lisaund ja uimasust, aga sellegipoolest.

Ja no ei ole hea tunne. Põlved valutavad, veremaik on suus * ja ahmid suu pärani hapnikku, kui kuivale jäetud kala. Mulle meenub, et kui koolis pidi vahel aja peale jooksma ja keegi ei näinud, siis ma kasutasin liikumiseks galoppi- ja polkasammu, liikusin kiiremini edasi ja keha sai samal ajal puhata :) Äkki pole jooksmine minu keha jaoks ja talle sobib paremini hüplemine ja kulgemine? Aga kõige olulisem küsimus: millal see rahulolu moment tekib ja ma joostes rääkida suudan?

Alternatiividest

 

Ma olen üsna protestimeelne inimene. Aga üldjuhul, ma vähemalt üritan, pakkuda välja ka oma lahenduse.

Ilmselt olen ma peavoolumeedia poolt ajupestud või lõpetanud oma peaga mõtlemise, aga viimasel ajal ma ei saa inimestest aru.

No näiteks. Grupp õpetajaid protesteerib selle vastu, et nad peavad esitama mittevaktsineerituse korral negatiivse testitulemuse. Sest " miks ei saa nagu aasta tagasi, kui meil polnud vaktsiine. Meil piisas maskidest.." ( ja haiglad olid ülekoormatud, majandus lukus ja lapsed distantsõppel). Ei saa aru, kuidas ei saa aru, et mida rohkem on vaktsineerituid, seda turvalisem on neil, kes ei saa süsti teha. Mida rohkem on vaktsineerituid., seda vähem on viirusel kohti, kuhu nn pesa teha. Seda vähem on surmasid. Jah, meid võib tabada uus mutatsioon ja kogu mäng algab algusest. Igasuguseid asju võib juhtuda ja juhtubki.

Sa kardad ja ei usalda vaktsiine? Arusaadav. Ava nüüd kõrvalaknas guugle ja pane otsingusse periood juuni- august. Inglismaa ( Astra Zeneca), Iisrael ( Pfizer) ja Gibraltar. Ja guugelda " vaktsineerimise kõrvaltoimetest tingitud surmad ja rasked haigused". " Koroonasurmad". " Haiglate koormus". Ja kui tohib paluda, siis eelista ametlikke andmekanaleid. 

6 otsustavat kuud 1991

See postitus ilmus esimest korda 2012 aastal. Kuna Vabariik saab 30, siis on kohane uuesti meenutada neid otsustavaid kuid, kui ma lahkusin ENSVst ja saabusin tagasi Eesti Vabariiki. Loe ka Ritsiku , Kuduva koeraomaniku  Tegelinski Tt mälestusi ja kirjuta enda omadest.

Kas sina tead, kus olid sa 1991 aasta suvel, kui sinu kodumaa sai vabaks?
Mina nüüd tean. Kaevusin fotodesse, kultuurikihi sügavustesse ning selgus, et kuigi olen vahepeal mustmiljon korda kolinud, olen usina hamstrikesena siiski säilitanud tollased kirjad ja märkmikud. Uhh, oli see vast õõvastav kogemus. Looja oma heldes armus on nutikalt välja mõelnud, et vanuse kasvades vaimse tervise säilimise huvides inimene unustaks noorpõlve hüsteerilised 24/7 vaevused armastab-ei armasta.
 Ma siiski annan teada, et seksi siit ei leia. Kõik kompromiteeriv on kärbitud. sest teema on Eesti iseseisvus ja no mis on sellel seksiga pistmist, eks?:)

Aga nagu elus ikka, kui sul oleks vaja maikuud, siis selgub, et kirjapanekut vääris aastal 91 hoopis märts ja august. Nii et edasi võib vaid spekuleerida. Ehk ma ikkagi kaitsesin Toompead ning seetõttu polnud märkmeteks aega....:)
(M- on siin loos minu tollane peika ja praegune abikaasa. Sinised lõigud on  raamatust )

Pärnasõda

Sellest, et Haapsalus võeti maha 115 pärna, olete kõik kindlasti kuulnud. Nüüd on sama teema õhus Viljandis. Uuel tänaval tahetakse 12. augustil maha võtta 55 pärna, sest.. muidu ei mahu ära rattateed. 

Sakalast: “UUS LAHENDUS ON HOOLETUM” ütleb Viljandi abilinnapea Kalvi Märtin tänases "Sakalas" ilmunud intervjuus. Sedasi kommenteerib ta käimasolevaid tänavaremonte, mille käigus võetakse käigu pealt maha rohkesti täies elujõus tammi, vahtraid ja pärnasid. Asemele lubatakse istutada väiksemaid ilupuid ja põõsaid, mis küll varju ei anna, aga see-eest pole linnahooldusel vaja lehti riisuda. Neile, kes suurematest puudest tänava ääres puudust tunnevad, soovitab Märtin: “Astuge 50 m kõrvale ja on jälle puud.” Puude mahavõtmist Uuel tänaval põhjendab abilinnapea aga sellega, et kohalik rahvas (NB! mitte linnavalitsus!) ju tahtis rattateed

“…looduskaitsjad on väga vajalik, ent siiski üsna väike ja valjuhäälne seltskond,” Kalvi Märtin, Viljandi abilinnapea.

Mina olen FB gruppides näinud vähemalt kahte valdkonna spetsialisti ettepanekut, millega oleks võimalik säilitada olemasolevad parkimiskohad, puud ning üllatus- tekitada lisaks ka rattatee. Ehk siis küsimus pole vältimatus vajaduses, vaid mõttelaiskuses, väärtustes ja teen, sest saan, suhtumises.

Olukorrast riigis

Nii, mis teemad meil siis hetkel aktuaalsed on

Leedu- Valgevene piiritüli. 
Põgenike teema on tegelikult äärmiselt komplitseeritud ning keeruline.  Fakt on, et rändesurve tugevneb, siin pole isegi mitte midagi arutada. Kui mitte sõdade pärast, siis kliimamuutuste tõttu. Ma olen mõõduka immigratsiooni poolt, aga see peaks toimuma meiepoolsetel tingimustel ja protsessi kontrollides. 
Kui ma loen artiklist 1, et Eesti ca 100 (eelmist) põgenikku on töötud ja ei oska eesti keelt, artiklist nr 2, et otsitakse tikutulega prügiautojuhte brutopalgaga 4000 eurot ja artiklit nr 3, mis räägib Valga kesklinna tühjadest majadest.
Siis ei saa aru, kui keeruline on sajale inimesele intensiiv-keeleõppe korraldamine, kohalike ettevõtjatega ühenduse võtmine ning toetuse maksmine (kasvõi) sotsiaalsete töökohtade tekitamiseks  vähemalt aastaks, et inimesel tekiks mingi suhtlusringkond, arusaamine riigi toimimisest ja reeglitest ning elementaarne keeleoskus.  
Me ei saa ka saja inimesega hakkama, kelle kohta me tegelikult teame. Kes nad on, kus elavad jne. Teoreetiliselt.

Leedu- Valgevene juhtum on muidugi pisut teine teema. Hirmutav on, et tegelikult, päriselt, võivad riigid tegutseda süüdimatult. Ja tegelikult  mitte midagi ei juhtu ja mitte keegi ohvrile appi ei tule. Ja nii on alati olnud. Võta või IIMS, kus läks ikka aega, enne kui  reageeriti ja appi tuldi.
Minu lugupidamine Leedu ja Läti osas on viimaste kuudega märkimisväärselt tõusnud. Julguse pärast, ettevõtlikkuse pärast. Seisukoha võtmise pärast. Ja kui selle hinnaks on rünnak Valgevene poolt ja ehk tulevikus ka Hiina poolt. Siis ma usun, et see on seda väärt. Naljakas on muidugi kohalike reaktsioon. Selle asemel, et põgenikekeskuse juures või pealinnas protestida, oleks vaja praegu vabatahtlikuna piirivalvele appi minna. 

Päris Elu

Heameel näha, et uuema aja keeleõppemetoodika arvestab päris elu vajadustega :)
Kas sa oskad mõne sõna mulgi keeles öelda, küsib reporter poisilt.
Jaa, vastab poiss - jopi.
Mis see tähendab, küsib reporter.
Jope, vastab poiss.

******

Ma olen ka varem pahandanud, et seriaalid eiravad autoriõiguseid. Ma tõsiselt ka, ei saa sellest aru. isegi kui tegemist on vana looga, siis puhtast lugupidamisest autori vastu, oleks ju viisakas kasutatut mainida?
Vaatan Gurtšenkot. Seal mängitakse häirivalt tuttavat valssi. Ja. Loomulikult. Lõputiitrites seda loomulikult pole. 

10 küsimust

Mulle meeldivad väga  sellised küsimustikud,  Tänud Marjule algatamst. 

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?
9, ja  24.aprill 2021

WordPress või Blogspot ja miks?
Ma kasutan mõlemat platvormi ja mõlemad on tänase seisuga halvad. Blogspot eeldab, et kirjutaja ei lisa postitustele pilte- selleks on meil ju Insta, eks. Ja Wordpress eeldab, et ei kirjutata massiivseid tekste, mis vajavad hiljem töötlemist ja redigeerimist. 

Bloggeri pluss on lihtsus.  Saab juurde html koodile ning teha seal muudatusi, täiendusi. Tõsi, mõningaid asju pole võimalik teha: näiteks lisada kommentaaridele " like" nuppu. Miinuspool, nagu öeldud, on piltide paigutuse teema. Jah, ise koodiga mängides saab seda parandada, aga vaikimisi on see üsna vähepakkuv ja primitiivne.

Wordpressi tasuta versioon on lahjem, kui Bloggeri oma. Sama tulemuse saamiseks tuleb juurde maksta. Ja WP on keeruline. Tänaseks ma juba mõikan, aga alguses suutsin ma kogu selles süsteemis ikka täiesti ära eksida ja postitusi kogemata maha kustutada jne. Täna kasutan ma WP tasulist verisooni. Miinus on see, et Google Analyticsiga sidumiseks tuleb veel juurde  maksta (Bloggeris tasuta). Nende oma analüüsipool on tegelikult nõrguke.aga SEO ning jagamise ja promomise võimalused  on suuremad Piltide paigutamise asi on parem, aga uus plokisüsteem on minu jaoks muutnud kirjutamise katsumuseks. WP eelis on võimalus panna eraldi postitused parooli alla.
Ingliskeelses blogiruumis, on WP rohkem eeliseid. On keskkondi, kus Bloggerit üldse ei tunnistata. Ja täiesti vaimustav on WP Readeri kogukond.  Wordpress pakub oma mikromaailma. Sul on Reader, kus sisusse süvenemata saad  vajutada klik-klik- klik... meeldib, jälgin. isegi kommenteerimiseks ei pea teksti läbi lugema.   

Ehk siis kokkuvõtteks. Wordpressi kontaktid on üsna pealiskaudsed.. Sul võib, erinevalt Bloggerist, olla vabalt 1000 jälgijat, 100 laiki, aga 10 visits...:) Blogger on ses mõttes ausam, et ei oota sinult "laiki", vaid ainult reaalset külastamist ja lugemist.  

N.Klein "On Fire. The Burning Case for a Green New Deal"

2003 aastal lugesin Naomi Kleini raamatut No Logo ( ilm 2001). Ilma igasuguse liialduseta võin öelda, et see muutis mu maailmavaadet

Hiljuti mõtisklesin, et tahaks lugeda midagi väga head ja Naomi tuli meelde. Uurisin, ja leidsin sellise raamatu. Selles raamatus on esseed ja kõned aastatest 2015-2019, paljudele on lisatud postscriptum, mis on huvitav- kuidas on asjad pärast seda läinud. Autor vabandab, et enamik näiteid tuleb USAst, Kanadast, Inglismaalt ning Austraaliast, kuna nende riikidega on ta kõige enam seotud.
Keskkonnateema, millest raamat räägib, ei ole niivõrd maailmapilti raputav, kuna see on õhus olnud juba pikemat aega. Aga näited, mida ta toob, andsid vähemalt mulle mõista, et ma elan täiesti teises meediaruumis ( #peavoolumeedia). 
Ma väga austan selliseid inimesi, nagu Naomi Klein. Kes ainult lihtsalt ei sõnasta, kirjelda, targuta, vaid kes reaalselt löövad käed külge, et muuta maailm paremaks. (Loodetavasti kui ma suureks saan, siis saab ka minust selline inimene.)   Naomi ja tema meeskonna poolt algatati Kanadas projekt The Leap, (mis, nagu ma aru sain, tulistati auklikuks), mis on andnud inspiratsiooni Green Deal liikumiseks ja on jõudnud täna reaalselt Euroopa kliimaseaduseks.

Kui sul on plaanis seda raamatut ise lugeda, siis jäta siinkohal pooleli- ma toon päris mitu tsitaati ja näidet ning lisan oma arvamused. 

Üleloomulik

Mul on vanakooli äratuskell. Õhtul tõmbad nupu üles ja hommikul vajutad alla.

Kell heliseb, vajutan kinni. Kass loivab kohale haigutades tahmas näoga, aga hommikuid, mil ta on unine, on ennegi olnud.

Hommikused rutiinid, joon kohvi, kuulan uudised ja lähen ajan mehe üles.

Paari minuti pärast ilmub unine mees. "Kas liiga vara ei ole?", küsib.
Vaatan kella. Kell on 6. Ja on ka teistes tubades 6. Ma ärkasin tund aega varem.

Müstika. On võimalik, et kella liigutades liikus seier natuke paigast. Aga täpselt tund? Neil kordadel, kui pean varem ärkama, kulub minutit kümme, kui suudan nende kriipsukeste järgi õige koha tuvastada.

Teate ju küll neid õudukaid, kui alguses on seinal pilti nihutatud, siis on kadunud kummikud ja hiljem on laps valest soost. Ja siis kui naine muretseb, öeldakse, et ... kuule, sa oled kogu elu linnas elanud, sul polegi kummikuid. Ja pärast selgub, et tegelikult oli naisel õigus ja ta aeti meelega hulluks.

Mees eitab igasugust šantaaži. kass eitab samuti. Aga kui mu järgmised postitused tulevad hullumajast, siis teate. Eta ne son, eta sony. 

Kutsumata külalised

 

Hakkan kapsašarlotkat tegema ja avastan, et mu jahus on mardikad.

Tõsi,  ma pole piinlikult kaua oma kappe tühjendanud. Uhan riiulid ja praod äädikaga üle, vaigistan endas "lapsed nälgivad"  ja alustan kappide tühjendamist.

Saan teada, et vanaaegsed mummulised plekkkarbid ja kaasaegsed klaaspurgid "hermeetilise" kaanega, pole ühtigi hermeetilised. Elu käib igal pool. 

Kui kummaline on ikka putuka elu. Su elu on ainult üks ootamine, et siis elada hetke. Ja ootad kannatlikult oma aega, kui on sobivad tingimused koorumiseks. Ja mitte keegi ei armasta sind...

Ja võid ju arvata, et putukas on mingi tume tegelane. Vale puha. Mu makaronid kihavad, aga sarnases pakendis olevad täisteraspagetid ja riis on vähemalt pealtnäha puhtad. Valges suhkrus käib pidu, aga pruun pole vist olnud piisvalt magus.

Irooniline, et internetis soovitatakse tõrjeks loorberilehti. Minul hullavad mardikad loorberilehe pakis, ju see on mingi vanakooli mardikate hirm.
Võib olla olen naiivne, aga paberpakis ingveri ja soola jätan alles, no ei ole ju võimalik selles elada? Või on?  

Eks see on väikese leibkonna rõõm ja mure, et kõike kulub natuke. Ja sellepärast on mul palju ja erinevaid pakikesi. Kodumaa võib igatahes mu rikkalike varude üle  uhke olla.  Kes võis arvata, et mul on alles herneid, läätsi. Eelmisest koroonaaja potisaia perioodist spelta- ja rukkijahu. Tavalist- ja toortatart. Tangu, hirssi ja tatart. Wokinuudleid ja riisinuudleid. Kinoad ja kuskussi... 

Suvised etiketiküsimused

 

Suvi toob  kaasa huvitavad küsimused.

Oled kontserdil. Jah, on vabas õhus. Jah, on tasuta. Aga mängib instrumentaalmuusika, seega kogu su organism ei tuksu bassiga kaasa, vaid sa pead ka natuke kuulama.
Ja su kõrval istuvad kaks memme, kes kogu aeg mulisevad. Korra pöördud naeratades, ja palud viiskalt vaiksemalt olla. Daamid suudavad minutit kümme vaikida ja .. hakkab jälle. Seejärel saadad kurja pilgu. Taas on lühikeseks ajaks vaikus. Ja kui ansambel alustab Led Zeppelini Taevatreppi, mis on minu meelest üks hingeminevamaid muusikapalasid üldse, on prouadel vaja arutada, kuidas Maila mees joob.

No kuidas inimesi vaigistada?

Ma olen sellest ka varem kirjutanud, et minu vanemad olid sellised hooletud ning meid lubati juba üsna varases nooruses järelvalveta ujuma. Tingimus oli, et järves tuleb ujuda sügavast veest kalda poole ja meres paralleelselt kaldaga.
Mida mulle ei õpetatud, on see, kuidas nõuab ujumisetikett kaasujujatest möödumist? Okei, kui ma näen, et lapsed hulbivad krokodillil või arbuusilõigul, siis hoian ise eemale. Aga kui ujud südamerahus ja siis keegi sööstab risti üle tee? Või ujud südamerahus, aga keegi isa laseb oma lapsel vettehüppeid harrastada. Ootamatult. 

Kas vees kehtib ka parema käe reegel? Ja millises suunas on peatee?