#jutujaht Sinnani on maad. Kaksteist. Miili.

Loo inspiratsiooniks on maaelu saade "Siin me oleme" 13. september 2021 ETV. Ja täname Kaamost kutsumast ning algatamast

****

Telekast tuli mingi saade salalastest. Mu pilku kõitis hoopis see keskkond, kus saade toimus. Suured rohelised puud, mis heitsid inimeste nägudele kummalist heiklevat valgust. Ma küll väga enam ei mäleta elu enne õpilaagrit, mida mu vanemad nimetasid internaadiks, aga mäletan, et puud olid teistsugused. Püramiidtammed. Elupuud.  Kõrged, sirged. Mingid pöösad olid ka. Ja kirsid. Tol ajal olid kõikide linnavalitsuste lemmikpuudeks kirsid.

Kapuutsi kandev, seljaga kaamera poole istuv moonutatud häälega inimene rääkis reporterile: "see on ühe elustiili hävitamine. Me oleme harjunud... meie talus on sajandeid lapsed väljas murul jooksnud... Kui ametnikud tulevad, siis paneme traktori maja ees käima.., et laste hääli varjata"
"Kas te saate aru, et te olete kurjategija...," nõudis reporter. "Ma ei leia teie signaali? Kas te olete ikka vaktsineeritud?.."
"Jah," pomises küsitletav, "meil siin maal on halb levi..."
Valgepäised lokkis peaga lapsed jooksid murul edasi-tagasi. Kui veider, mõtlesin. Huvitav mis tunne see on. Muru. Puud heidavad varju. See söök, mida lastele pakuti oli kummaline. Tundus .. maeitea... kollane.

Tervisametnik seletas enesekindlalt: "Te ju saate aru, et alla 12- aastased lapsed on nagu pommid, nakkusekandjad. Terviserisk kogu täiskasvanud elanikkonnale.  Kõik 4- 12 aastased tuleb viivitamatult isoleerida ning salalaste lähikontaktsed tuleb lihtsalt hävitada. See tähendab meie hävitame, aga kulud katab lähisugulane või isik ise.".  
Lülitasin netflixile. 

Kaksteist, hõigati ja luugist lükati sisse steriilses pakendis toit. Ma ei viitsinud sööklasse minna. Sõin täna toas. Kui naljakas, mõtlesin. Mu nimi on Kaksteist ja ma saan homme kaksteist. Homme saadetakse mind vaktsineerima, siis on karantiin ja siis koju. Kaheksa aastat saab läbi. Mul oli meeletu hirm. Mitte vaktsineerimise ees, sellest oli meile palju räägitud. Vaid kojumineku ees. Kui me peame terve päeva koos olema? Millest me räägime?  Nad on ju mingid .. vanad inimesed. Ja ma pean minema kuhugi? Kooli? Väljas on külm, vihma sajab ja... 

Meil on lubatud vanematega neti teel piiranguteta suhelda. Aga viimastel aastatel, olid need suhtlemised jäänud kuidagi.. soiku  Meil polnud millestki rääkida. Vanemad ütlesid, et mu nimi on Miili.  Kuidas läheb? Mida koolis õppisite? Kuidas tervis? Normaalselt. Ei midagi. Hästi.
Kuidas siis teil läheb? Mis vanaema teeb? Teie olete terved? Vahel hakkas ema pikemalt seletama midagi poliitikast ja elust seal väljas ja nii.. igav. See tekitas kuidagi piinliku ning kohmetu olukorra.  Nad olid minu jaoks võõrad inimesed. 47, 3 ja 999 olid mu sõbrad.  Nemad olid minu pere. Okei, 3 on napakas, poisid ongi tobedad, aga ikkagi....
siin oli kõik .. tuttav. Süüa anti, päeval olid koolitunnid, tundi andsid robotid või näidati midagi ekraanilt.  Õhtuti olid peod, sai trenni teha. Tõsi, kuna mitte ühtegi täiskasvanut meiega lähikontakti ei lubatud, siis jälgisid meid igal pool kaamerad ja ruumides sõitsid ringi robotid, kes võisid päris valusa säraka anda, kui midagi valesti tegid.  Sisehoovis sai jalutada ja nn värsket õhku hingata. Ma ei tea, miks seda oluliseks peeti, sest see oli tüütu.  Märg, niiske. Külm. Betoonplatsil ei kannatanud isegi joosta või palli mängida. Ma eelistaksin iga kell sellele netis olemist.   

Ja homme on see kõik läbi. Möödas. Kurgus nööris. Mu silmi valgusid pisarad. Surusin oma nina Kaisupingviini, see ju lubatakse kaasa võtta, eks? Kaksteist, kutsusin end korrale, ei hakka nutma. Mäletad, mida psühholoogirobot ütles. See on seiklus. See on uus algus. See peab olema põnev.

Kolm nädalat hiljem.

Ma olen nüüd kodus.  Ja mu nimi on nüüd ametlikult Miili. Kuigi, vahel, igatsen ma oma teise nime, Kaksteist, järele. Mu vanemad on kolinud maale. Ja siin kasvavad needsamad suured varjuandvad rohelised puud. Ja meil on saladus. Salalapsed. Mul on õde ja vend. Vend on alles neljane. Õde kaheksane. 
Vanematega polegi nii hull, nad on täitsa normaalsed. Hull on see, et ma olen kogu aeg väsinud. Ema väidab, et see on sellest, et ma pole harjunud nii paljude emotsioonide, värvide, lõhnade, helidega.. Esialgu oli väga hull käia õues.- fogo. Lagedus, tühjus, puud. See tekitas mus kabuhirmu, nüüd hakkan harjuma, aga käin ikka, igaks juhuks, seinaääripidi. Ja päris kummaline on, kui võtan salaja kommi, näiteks, et siis ei kosta ruuporist hääl " Kaksteist, keelatud tegevus. Karistuspunkt." või et kui sakutan oma nooremat venda, no vahel ajab hinge täis, siis ei sõida mu juurde robot ja mitte keegi ei anna mulle elektrilööki. Hull on see, et siin elavad sääsed ja ma olen punasetäpiline, mul on kohutav allergia. Lisaks on mul kohutav nohu ja ma köhin. Mis natuke on hea ka, sest tänu minule saavad vanemad nüüd väikeste jaoks osta legaalseid ravimeid. Ja naabritele ka.  Neid salalapsi on siin päris mitu. Pärast seda telesaadet on kontrollid muutunud väga sagedasteks ja me peame ilmselt põgenema. Lätti. See on ohtlik. Sest meil on eesti tüvi. Mingi kole mutatsioon, mis ei alluvat vaktsiinidele.  Ja lastel pole ju dokumente. 

Kaks nädalat hiljem. 

Elame telgis. Eikellegimaal.  Eesti piirist on umbes 19 kilomeetrit. Isa ütleb, et see on vana Liivimaa. Tulek oli päris .. seiklus. Matkasime pimedas metsas, lätlased tulistasid õhku, prozektorid valgustasid maad, droonid lendasid meie peade kohal ja koerad haukusid.  Nagu mõnes filmis. Saime Eesti piirist üle, aga Läti piirivalve ei lase meid riiki sisse. Nii ongi kahe piiri vahele tekkinud telklinnak. Meid on siin umbes sadakond, aga iga päev tuleb inimesi juurde. Üks ema rääkis, kuidas ta tagajärjetult üritas oma last vaktsineerida, aga ei õnnestunud, sest salalaps. Punase Risti inimesed saadavad meile droonidega ja Starshippidega toitu ja ravimeid. Eesti meid tagasi ei lase ja Läti sisse ei võta. Eesti laseks minu ja vanemad riiki tagasi, kuna meie signaal näitab, et oleme vaktsineeritud. Aga vanemad ei ole nõus väikeseid ära andma

Ma räägin neile, et õppelaagrites polegi elu nii hirmus, aga nad ei taha sellest mitte midagi kuulda. 
Samas mulle täitsa meeldib siin. Niipalju, kui emal ja isal aega on, nad sunnivad mind õppima. Eile, näiteks, rääkisime päev otsa kujundlikust mõtlemisest.. nagu päriselt? Aga muidu on vabadus. teeme lõket ja telkide vahel on hea luurekat mängida. Kuna ma olen vaktsineeritud, siis on hea lihtne vee all ujuda ja jõepõhjast karpe ning vähke püüda. Siin on mul tekkinud uued söbrad. Keegi neist pole iialgi õppelaagris olnud, ma olen siin nagu mingi kangelane, või kuulsus. Mind käiakse vaatamas ja imetlemas ja ma olen vist mingi sada korda pidanud rääkima, et kuidas seal oli. Ehh..tüütu!! Tegelikult, täitsa meeldib.  Poisid on ka siin imelikud, aga noh, Kevin, eriti mitte... Ja mu õde on nii armas.  Vend ka.  Kinkisin oma Kaisupingviini vennale. Tal on seda rohkem vaja. Mina olen juba suur.

Kaks aastat hiljem.

Eile kuulutati välja Liivimaa Vabariik. Kõik on hästi.

*****  ** loo kontekst: koroona alguses puudus lastele vaktsiin. Ning kuna lapsed põdesid ( esimest koroona tüve) üldjuhul kergelt ning ilma sümptomiteta, siis peeti neid vanema-ealistele ohtlikuks viirusekandajateks.