Lehman Brothers

Mees helistas ja ütles, et ta on juba all ja ootab. Loomulikult tabas mind paanika. Kas kingad või saapad? Ja oma kümnete kingade hulgast valisin just need. 

Kõnnime teatri poole, Ja tald tuli alt ära...

Õnneks jõuame me alati varem. Seega jooksime Solarisse ja ostsin uued kingad. Selline tähenduslik algus etendusele, mis rääkis kapitalismi ajaloost. 

Etendus oli suurepärane. Neli tundi möödusid lennates. Vaheajad tulid ootamatult. Sai nutta ja naerda. Iga kord, kui lava kujundus muutus, ohkad vaimustusest, kuidas nappide vahenditega on  loodud terve maailm. Imeline! Olgu siin nimetatud ka tegijad Laura Pählapuu, Kärt Ojavee, Priidu Adlas, Aljyona Movko, Lauri Kaldoja ja Üüve-Lydia Toompere.Ja muusikaline  taust. Elav muusika. Ainult selle pärast tasub vaatama ja kuulama minna.  Trio Joel Remmel, Heigo Remmel ja Ahto Abner. Super. 

Minu usk Eesti teatrisse taastati.

Ma pole teisi arvustusi lugenud,  Aga kuna tegemist oli biograafiaga, siis sisule on raske midagi ette heita, kuidas sa ikka teiste inimeste elu kritiseerid. 

Aga huvitav oli jälgida eetilisest vaatepunktist. Kuidas ja millal tekib muutus ning vajaduste rahuldamine, maailma muutmine paremaks ja igapäevase leiva teenimine muutub vajaduste tekitamiseks ja ahnuseks. Ja see kõik on nii orgaaniline ja loogiline, et kui lähtuda Naomi Kleini hüpoteesist, et maailma hukkaminekus on süüdi suurkorporatsioonide ahnus, siis mina küll ei oska märgata seda piiri, kust maalt peaks olema kõik. Ärge enam rikastuge. 

Mulle tundub, et selline ring. Muudame elu lihtsamaks ja paremaks ning rahuldame vajadusi kuniks ahnus ajab upakile, Seejärel jagame kaardid ümber ja alustame uuesti kuniks järgmise pauguni... Ongi normaalne.

Kui mitte muud, siis see etendus kinnitas teadmist, et eduks on vaja kolme komponenti. Tahet. Siis nii, nagu ka Gladwell oma raamatus  tõestas, võimaluste akent. Ja isegi kui on olemas soov ja võimalused, siis vaja on ka inimest. Isiksust. Seda, et sul on olemas teatud iseloomuomadused, vaimsed ja füüsilised võimed. 

Nende meeste elukäigust tuli väga hästi välja see, kui oluline on isiklik karma ja isiksus.

Selle etenduse kontekstis on huvitav ja hirmutav kõrvalt vaadata järjekordse majanduskriisi teket. Tootmised koliti Aasiasse, tuumajaamad pandi kinni. Brexit. Võõrtööliste piiramine. Nakkusohu tõttu katkenud komponentide tarne. Nakkusohu tõttu töötamine poole koormusega. Nakkuse või lähikontaktsete tõttu tootmise peatumine. Laev jäi kanalisse kinni. Nõudluse alahindamine. Norra elektrijaama remont. Kindlasti unustasin  midagi.

Ükshaaval kõik pisikesed nüansid. Kuid need killud kumuleeruvad suureks. Maailm pöörleb ja mitte midagi teha ei saa...

Päevakajalisel teemal ka. Ma elan ilmselgelt paralleelmaailmas kuna ma siiralt ei saa aru, mille vastu inimesed protestivad.  Mind ei piira täna mitte miski ega keegi.  Ainus häiriv komponent on maski meelespidamine, et neil harvadel juhtudel, kui ma siseruumidesse sattun, siis saaksin end kaitsta.

Täna sattusin metsas rasvatihaste koosolekule. Terve parv oli koos. Raagus mets oli täis varakevadist sädinat. Mu tihaste keele oskus on pisut roostes, kuid tundus, et kõneks oli linnas rakendatav trahv lindude toitmise eest. Ja ma olen tihastega nõus. Ilmselgelt rikub see kõiki tihaste põhiseaduslikke õigusi.

Ps. Kas keegi on suutnud välja guugeldada. Millal ja mis vaktsiini on saanud haiglasse sattunud inimesed?