Rääkisid mulle pikki lugusid sellest, mida kõike head nad tollal tegid ning saatsid kuhjaga sooje tervitusi.
Mul oli see tunne meelest läinud. Kuidas olla tütarlaps heast perekonnast. Saada tähelepanu, kiitust ja tunnustust mitte enese vaid oma vanemate tegude eest.
Ja mitte ainult minul, vaid ka mu abikaasal ning tuhandetel põlvkonnakaaslastel väikelinnast on vanemate nimi ja teod avanud ( ja vahel ehk ka sulgenud) päris mitu-mitu-mitu ust. Ilmselt on see nii tänaseni kehtiv väikestes kohtades.
Kõik see eelnev pole oluline. Oluline on see mõte, mis mul hiljem tekkis: milline on minu pärandus järeltulijatele? Kes ma olen ja mida olen mina andnud kogukonnale ning mind ümbritsevatele inimestele?
Jah, rohkem on juurde tekkinud ameteid, mis on anonüümsed. Ning väikses linnas või külas on kordades kergem silma paista kui suures linnas.
On ameteid, mis oma loomult on avalikumad ja seotud rohkemate inimestega- arst, õpetaja.. Me tundsime ka elektrivõrkude direktorit ja parteikomitee sekretäri. Aga väikelinna tutvuste ühiskonnas oli eluliselt vajalik tunda-teada ka parimat torumeest, juuksurit, tordiküpsetajat...
Vanemate ning vanemate õdede-vendade pärand ja patud olid vahel karjuvalt ebaõiglased, kuid see sotsiaalne kontroll edastas ühe väga väärtusliku sõnumi: iga su tegu on nähtav, kõik tööd on vajalikud ja neid väärikalt tehes pälvid lugupidamise. Lisaks sõnum järjepidavusest ning vastutusest, et õigustada või siis ümber lükata oma vanemate pärand.
Enamik täiskasvanutest ei unista kuulsusest. Aga pole vist inimest, kes ei tahaks saada tunnustust ja lugupidamist.
Suures linnas silma paistmiseks on vaja oluliselt rohkem. On vaja meediat ja meedia aitab neid, kes on väga-väga erilised. Lihtne jääb varju.
Ja mulle tundub, et suure linna anonüümsus on üheks põhjuseks meie muutunud väärtushinnangutes.
Ehk on linnastumine, anonüümsus ja suurem privaatsus see, miks meie lapsed ei taha enam õppida lihtsaid ameteid ja miks on tekkinud suhtumine- tehtagu korda, siis tulen mina (tagasi)?
Milline on minu pärandus?
See on sul üks tõsiselt hea mõttekoht praegu, pean tunnistama.
VastaKustutaÜks asi on jah ametiga seonduv, ent samuti ka meie üleüldine käitumine ja väärtushinnangud. Väiksemas kohas sa tead, et iga su sõna ja tegu saavad tallele pandud, ikka on keegi, kes jääb mäletama ja hiljem meenutama. Suures linnas ja suurema anonüümsuse keskkonnas ma ei teagi, kuidas sellega päriselt on...Ah, võib-olla meie lastest saavad üldse maailmakodanikud, kelle elu pillutab nii eri paikadesse, et nad ei kohtugi enam selle tädi Maaliga, kes mäletab nende isa ja ema ja seda kui toredad inimesed nad olid.
Eespool olevale põlvkonnale oleme ikka kellegi poeg või tütar. Üksikutel õnnestub seda peapeale keerata, et see on selle ema või isa.
VastaKustutaAga asjad kipuvad tõepoolest liikuma maailmakodanike suunas. Sünnikodu, sünnikoht muutub üha rohkem ajutiseks peatuspaigaks.