Aga ma ei saa.
Aju tegeleb nn ellujäämisega. Hetkega just praegu ja täna.
Probleemidest ei saa ja tegelikult ka ei tahagi mõelda. Need tunduvat olevat täiesti teises elus ja maailmas. Kohatud ja tühised ja ebaolulised.
Ei taha, et selle praeguse hetke ilusa roosa mulli sisse tuleks mingid teise elu jamad.
Inimesed lähevad, et õppida iseennast tundma ja avastada midagi uut.
Mu pea on täiesti tühi. Ma ei tea mida ma tahan. Ma ei tea millest ma unistan. Ma ei tea mis mulle meeldib. Ma ei oma arvamust mitte millegi kohta. Ükskõik.
Või see ongi vastus? Ma olen nii eriline ja nii mittekeegi. Puhas leht. Täiesti tühi.
Tohoh, juba puhkus läbi, et argielus ellujäämine sisse sõidab?
VastaKustutaAga muidu- ma tunnen jätkuvalt sama, mis sina.
Lootsin, et käin aasta pärast palverännakul ära ja küll siis saan kõik teada. Aga kui sa väidad, et isegi üksi matkateel kõmpimine ja Kreeka ei aita oma unistusi ja uusi sihte üles leida (kadestan sinu üksi kulgemise rõõmu ja julgust), siis minul on ka plaanid otsas..
Läbi jah;(
Kustutaeks inimesed on erinevad, ehk Sa leiad oma sisemise mina ja kutsumuse nagu naksti:)
ma nüüd lihtsalt mõtlen. et ka selleks, et ennast leida. uusi sihte ja unistusi otsida. ka selleks ei pea esmalt enda jaoks välja raalima, mis on sinu jaoks üldse elu, kui sellise eesmärk/mõte. kui see vastus on käes, siis on ehk lihtsam juba sihte ja unistusi seada. või? panen puusse?
VastaKustutaSee on pgana hea soovitus, aga kust ma seda tean, mida ma tahan? Kui ma seda teaksin, siis ma seda ju teeksin ja ei juurdleks elu mõtte üle:)
KustutaNatuke v-o norides, aga samas ka mitte - täielikus tühjuses ei hulbiks "ei taha" :) Kõik, kes leiavad, midagi uut, midagi järgmist pelgalt jätkavad sama raja järgmist kilomeetrit. Tühjus oleks ilus ja võimas. Ka mul vahest tekib taoline tunne, aga siiani on alati ka minul seal see "ei taha" ikkagi sees. See sama väikene "ei taha" annabki märku, et see tühjus on näiline, hetkeline. See on tore, aga mitte lahendus. Nii nagu lahendus ei ole ka uus siht. Selle postituse peale meenus lapsepõlve lemmik multikas - "Ei lind ega loom" film nahkhiirest, kes peale suurt proovimist kõigiga sobituda ütles - tra-lalalaa - ja ongi ilma teieta parem ning läks ära pimedasse koopasse.
VastaKustutaTulles veel tagasi esimese otsa juurde. Mina isiklikult hindan taolisi hetki väga, sest mulle tundub, et see on nagu olematu samm olematu sihi suunas.