Hindamisest

Postkasti potsatas kiri koolitusinfoga. Lugesin: enesekindluse koolitus, ja rõõmustasin- täpselt mulle! Uuesti lugedes selgus, et lugesin valesti, tegemist on siiski eneseväljenduskoolitusega. Olin rõõmus edasi, sest ka sellega on mul kõvasti probleeme. Kas tõesti on tulemas päev, kui inimesed saavad lõpuks minust aru?!
Saatsin sooviavalduse ära ja jäin otama. Ootan ootan, koolituse aeg läheneb, aga mitte mingit vastust. Ju mind siis ei valitud, leppisin.Aga no ka eitava vastuse oleks ju võinud saata...

ühel päeval kõne, me pole saanud teie vastust, et kas osalete või mitte.. ?!?  vestluse käigus tuli välja, et olin kogemata andnud vigase meiliaadressi.. niipalju siis enese väljendamisest... 

aadress lubati õigeks parandada ja info uuesti saata. Aga endiselt ei jõudnud minuni mitte ühtegi kirja. Ma olin telefoni teel peamised vastused kätte saanud, seega ei hakanud rohkem torkima, aga natuke oli ikka kõhe tunne. Äkki sain valesti aru? Äkki midagi muutus?  ..

läksin siiski kohale, kõik oli, nagu peab.. aga selgus. Et tegelikult oli tegemist. Avaliku esinemise koolitusega..

no ega seegi mööda külge maha jookse.

teooriaga vaheldumisi esitasime erinevaid kõnesid- nii ette valmistatult kui ette valmistamata, seejärel toimus esinemise analüüsimine.
Siinkohal pean end tänama, et mul on blogi. Aeg, mis teistel kulus mõtlemisele- mida rääkida, sain kulutada rahulikult, kuidas....

Koolituse vau efektiks osutus, aga, tagasisidestamine.

Ma ei talu kriitikat. Mulle on elu jooksul mitu korda öeldud, et ma pole õpetatav.. Isegi, kui ma välja ei näita, sisemiselt solvun. Negatiivne kriitika tekitab minus trotsi, tahtmise käega lüüa. Positiivne piinlikust. Sellepärast meeldivad mulle hinded. Need on objektiivsed külmad numbrid, ilma kellegi (suvalise) personaalse ning subjektiivse hinnanguta. Esimeseks tagasisideks olin moraalselt valmis. Lubasin endale, et seekord ei jonni, vaidle, õigusta...

Aga seda polnudki vaja.

Ärge küsige, miks.

Mu kolleeg rääkis, et peale laste kodust väljakolimist ta enam tööpäeva õhtutel süüa ei tee. Mul on siiamaani sees, et ma pean vähemalt kord päevas tegema sooja sööki. Isegi kui ma olen üksi kodus. Ma olen varemgi sellest kirjutanud, aga üksinda elades ma sureks ilmselt nälga või läheks hiiglapaksuks.. 
No näiteks üks päev, mees oli komandeeringus. Kõht läks tühjaks. Panin vett ja tatrahelbeid mikrosse. Jäi väheks. Siis tegin tomatileiva. Ilma võita, sest või oli ju külmikus ja kõva. Siis tundus, et valku ju ei saanudki. Sõin ühe jäätise. Õhtuks sõin viinamarju. Ja siis ütles minu sisemine ema- vaja on sooja toitu. Keetsin spagette. Juustu polnud. Spagette sai natuke vähe. Sõin veel natuke viinamarju. Ja paar mandariini. Lõpuks võtsin sprotid tomatkastmes ja sõin need ka ära. #tervisliktoitumine #käigeMuSõnadeJärgi

Nkks on tulemas üks üritus ja sellega seoses uuriti, kas on lauljaid. Et esineks. Meid tuli kokku mingi 20. Täpselt üheks korraks. Nüüd on igas proovis olnud mingi valim. Mina ja Kersti oleme korduvad, teised pidevalt muutuvad. Arumaeisaa, kui raske on öelda konkreetne ei. Võiet, ma olen haige. Või et, ma täna olen tööl vmt. 
Aga mitte sellest ei tahtnud. 2022 kokkuvõttes pean sellest rohkem kirjutama, aga tundub et aasta märksõna on- "mida õpid noores eas, ja kui sa seda pidevalt ei harjuta, siis see ei seisagi sul peas"..
Selgus, et sellest, et oled 30 aastat tagasi pidevalt laulnud ja pilli mänginud polegi kasu. Mul on tunnise proovi lõpuks hääl ära. Ja õhku pole. Õudne. 
Füsioteraapias selgus, et sellest, et ma 30 aastat tagasi käisin 5 korda nädalas trennis pole taas midagi kasu. Ma ei suuda neid harjutusi teha. Õudne.
Õudne on illusioonide purunemine. Arvad, et oled milleski käpp ja siis selgub, et .. ei olegi. 

Tõotus #aastanaiskodukaitses

Ma andsin eile tõotuse. 

Selline elu on olnud, et ega ma väga palju kusagil midagi tõotanud pole. Ma olen kuulunud kolme organisatsiooni-  olnud oktoobrilaps ja pioneer ja komnoor. Aga neist kolmest mäletan vaid keskmise tõotust. Esimene ja kolmas läksid kuidagi möödaminnes ja jooksvalt. Kindlasti võis olla mingi tseremoonia, aga kahjuks ilmselt siis mitte piisavalt pidulik, et seda mäletada. Pioneeritõotus on siiani peas.
(ma meelega ei guugeldanud, vaid kirjutan peast. Kes tahab, võib vigu parandada ( ja kui hea harjutus suurte ja väikeste algustähtede harjutamiseks :) :))

Mina,.., astudes  Vladimir Ilits Lenini nimelise üleliidulise pioneeriorganisatsiooni liikmeks tõotan pühalikult oma seltsimeeste ees. Palavalt armastada oma kodumaad. Elada, õppida, töötada ja võidelda nii, nagu õpetas suur Lenin, nagu õpetab Kommunistlik partei. Täita alati Nõukogude Liidu  pioneeride seadusi .Alati valmis!

Allolev pilt ei ole meie klassi pioneeriksastumisest, vaid natuke hiljem tehtud, kui astusime RSK liikmeteks, Lihtsalt sobib hästi konteksti. Ning ajaleht Säde tegi sellest loo :) 

Huvitav, kui kaua peaks ühte tõotust pidama. Kas ka nüüd, kui ma enam liige ole, peaksin käituma endiselt Lenini õpetuste järgi? Kaitsma nõrgemaid. Olema hoolitsev, tark ja hea. Võtma lapsi sülle ning silitama hellalt pead? Või tühistab järgmine etapp eelmise?

Ja nüüd siis naiskodukaitse. Ma olen olnud liige umbes pool aastat.  Oma toonastest kõhklustest  kirjutasin siin.  Päris ausalt, väga palju on siiani segane. Enda jaoks olen praegu sõnastanud, et naiskodukaitse on (rahu ajal) nagu klubi, millel on kaks nn haru.
Esimene, üritused- alates kontserdipiletitest kuni ellujäämislaagriteni. Teiseks õppimine. Alates eneseväljenduskursustest kuni lasketreeninguteni. 

Esmaabi memo #aastanaiskodukaitses

• 
  taga enda ohutus 
• kõneta
• raputa
• valu
• kas hingab (kontrolli mõne aja pärast uuesti)
• ava hingamisteed
• kui EI 
• 112
• suur verejooks sulgeda
• kas on AED kusagil. Karju appi, et oleks rohkem abilisi
• 30 massaaz+ 2SS ( tuljak)
• LAPSED 5 SS, seejärel 15+2
• kui JAH
• PRILLID!
• kui on tn seljavigastus. ei liiguta, hingamisteed vabad
• suur verejooks kiiresti sulgeda
• hingab korinal
• külili /valib ise mugava asendi/ õhku (atakid, allergia- st põletikule jahe)
• soe alla ja peale 
• ainus ravim, mida sina tohid anda on Epi.
• hingab normaalselt
• tõsta paariks sekundiks jalad kõrgemale- kui lihtsalt minestus, siis toibub kohe
• hingamisteed- külili v valib ise
• soe alla ja peale
• 112

• võõral ei pea SS tegema, siis ainult massaaz, kuni keegi üle võtab või hakkab hingama
• lastel kahe sõrmega või pöidlaga. Kindlasti alustada SS
• ei PUHU, vaid hinga
• joon nibust nibuni

suur verejooks

• rõhkside sobib alati (va muidugi lahtine luumurd, jm terve mõistus)
• haava kohal hakka tegema keerde. fiks paremini ja on ka paksem
• jänkukõrvad- üks side pealaele rippuma, teisega paar tiiru ümber pea, seejärel ümber kõrvade
• veritsev koht võimalusel kõrgemal 
• sokiasend, soe alla ja peale, rahustamine. Veritsevat kohta võib jahutada

diabeetikud. Enne kui midagi manustad, kontrolli. Seisund ei teki järsku. Kui ei tea, taga ainult hingamisteed + 112. Mee määrimine igemetele on ok mõlemal puhul, kuna hüperglük korral ei muuda see enam midagi.

• HÜPOglükeemia- MADAL, nälg, kuiv, tasakaal- anna magusat
• HÜPERglükeemia, KÕRGE, soe, atsetoon, kutsu kiirabi, Taga hingamisteed, 

põletus

• jahuta(vesi)
• geel( kui on. Mitte midagi muud ei tohi kasutada)
• puhas side
• EMO

rästik

• rahu, ei liiguta, lamama
• jahuta, 112

infarkt/valu rinnus + insult

• 0 energiakulu, pikali või mugav asend (isegi rääkida ei tohiks)
• kiiresti 112
• rahusta, insuldi puhul kata soojalt

võõrkeha

• ettepoole kummargil köhida
• 5 lööki abaluude vahele ( max kummargil hoia inimest)
• kui ei aita, ainult siis Heimlich

alajahtumine

• TEADVUSEL 
• võib anda sooja jooki ( mitte alkoholi)
• eemalda märjad riided
• pane müts pähe
• kata KEHA ( eraldades jäsemed) tekkide või termolinaga
• parim soojendus- KEHAsoojus
• liiguta võimalikult vähe, VÄLDI jäsemete kõrgemale tõstmist
• ÄRA hõõru, ega kasuta otsest kuumust

Ellujäämistarkused

suhkur + kaaliumpermanganaat 1:1

Kuidas teha tuld.

• vatitupsule u veerand kaaliumpermanganaati. Kalla peale poole vähem glütseriini. Oota ca 2 min
• purusta karamellkomm, kalla peale kaaliumpermanganaati ( vahekorras 1:1) ja hõõru kiirendamiseks puupulgaga
• patarei mõlemad klemmid ühenda kokku keeratud peenikese fooliumiga (nätsupaber), foolium läheb kuumaks ja süütab vatitupsu
• keera vatt või puuvillane riba tihedaks tupsuks. pane kahe laua vahele kruusa/liiva, et oleks suurem hõõrdumine ja hõõru kaht lauatükki omahavahel. (parim lepp, sarapuu, mänd)
• süütepulk ( hädaabi karbis)
• saab ka läätse ja mobiiliakuga (kumbki eraldi), aga pole ise proovinud
• tule kandmiseks- puuseen
  
  

Kaaliumpermanganaat sobib ka vee puhastamiseks. Tilguta vette
( kergelt roosakas), lase seista

filter

Kuidas saada seepi

• pane tuhk veega seisma. u 3-4 tunni pärast tekib veepinnale kollakas leelisekiht nn vedelseep.
• sobib pesta ka lihtsalt leelisega sttuhaga või liivaga
  
  

Filter

• turbasammal, süsi, sammal, liiv, kruus
• vett võib keeta plastpudelis, jahutab piisavalt ning plastik ei sula ära.
• Majapidamispaberist tihe nn voolik. Must vesi kõrgemale.Teine vooliku ots allapoole nõusse. Võtab aega.
• kuna seisev vesi (kanistris) rikneb, siis muretse endale LifeStraw. Suudab läbi filtreerida 3 t vett, ja juua võib sõna otses mõttes lombist
• Big bubbles small troubles ja vastupidi. 
• SODIS meetod. Läbipaistev pet pudel, horisontaalselt päikese käes (UV) 6 tundi 
• https://www.delfi.ee/artikkel/120428306/ellujaamisinstruktor-kui-kraanist-enam-vett-ei-tule-tee-esimese-asjana-wc-poti-loputuskast-tuhjaks

Õues ööbimine

• tõeline elupäästja- sääsevõrk. Keemia tegelikult ei aita. Katsu end füüsiliselt katta

• 

  filter, mis tegelikult aitab  

  ehita varjualune ja vooderda seest- väljast kuuseokste, osjadega, asemeks samuti. Kui on prügikotte, siis plastik on halb soojusjuht + tuulekaitse
• prügikoti sisse kuuseoksi või kuiva heina- sobib nii tekiks, kui magamiskotiks
• cotton kills. Puuvillasega hakkab külm. Vali kas villane või kaasaegne sünteetika
• rõivad on tekiks, mitte seljas. On soojem
• termotekk peale
• peaaegu kõikidel külmetasid jalad- varbad. Tasub panna nt prügikotti
• ja tegelikult. Ei aita kuused ega termotekid, aitab ainult teise inimese soojus, leia sõber, kes kaissu võtab

Hädaabipakk

• paiguta sellisesse metallkarpi, milles kannatab ka vett keeta
• kompass
• vile ja peegel
• nuga, luisk, multitööriist

  

  üleelamiskarp

• traatsaag
• sidumistraat, nöör, 
• pliiats
• õngekomplekt
• õmbluskomplekt, haaknõelad
• süütepulk, piirituspabletid
• tampoonid
• teeküünlad 8 tunnised
• led-lamp
• termokile
• vihmakeep, 250 l prügikotid
• kondoomid ( vee transpordiks, isoleerimiseks jne)
• veepuhastustablett vm analood life straw nt
• sool, puljongikuubikud
• karamelle
• plaastreid, piirituslapid, skalpelliterad

Paar matkatarkust, mida ma varem ei teadnud:

• sipelgad armastavad lõunat- lõuna suunas on pesa lauge või siis on pesa ehitatud objektist lõuna poole
• päikesekell. Üks rusikas = üks tund. Ma olen eluaeg kasutanud metsas liikudes päikest, aga seda nippi ma ei teadnud, et metsa minnes ja umbes teades, kaua oled, on nn tulevane päikese asukoht võimalik välja mõõta

  

  kaev

• ca 1 m sügavusel on Eestis alati + 5 kraadi.

Kuidas töötab Kompass:

• pikem serv liikumise suunas st nool on õiges suunas
• Suunanooled kompassiplaadil peavad näitama liikumissuunda;(noole suunas)
• keera nõelakapslit nii, et kapsli põhjal olevad jooned ja nõelavärav ühtiksid KAARDI põhjasuunaga;
• hoia kompass tasapinnas ja pööra end aeglaselt, kuni kompassinõela punane otsik asub nõelaväravas. 
• Liikumissuuna nooled (kompassi pikem serv) näitavad õiget liikumissuunda. Jälgi, et kompassinõela punane ots asuks kogu liikumise vältel nõelaväravas.
• enne ida ( x telg), siis põhi ( y telg, üles)
• asimuut:
• nool objekti suunas ( kuhu tahad liikuda9
• skaala keera nii, et põhi= värav.

autor: Leena Tammets

Ritsikult:
No ja kaardis-kompassis lasen lastel programmi lõpuosas teha puulehekompassi, mis elevust tekitab. Võtad veetaldriku, paned puu või taime lehe sinna ujuma (soovitavalt kaselehe kujuga) ja sinna peale nõela, mida oled enne vastu juukseid hõõrunud, et seda magnetiseerida. Tõepoolest, nõel lehel näitab kenasti põhja-lõunasuuna kätte.

ESMAABI 

SÖÖDAVAD TAIMED

Võimust #aastanaiskodukaitses

pildi tegi Gea

Tead, mis on Naiskodukaitses kõige keerulisemad küsimused? Esiteks, mida selga panna. Ja teiseks, kuhu minemata jätta.

Esimene on täiesti ilma naljata. Mul on kodus erineva soojus- ja veekindlusastmes riideid küll ja veel. Aga need on punased, oranzid, neoonrohelised jne. Esiteks on teemaks, et sa võiksid võimalikult vähe maastikult nähtav olla. Teiseks määrdumine. Ja see pole mitte ainult suusoojaks, vaid päriselt. Sel korral suutis üks tüdruk nt.oma uude jopesse relvaga augu tekitada. 

Meie saime kaitseliidu välivormi. See pluus on mingi puuvill. Aga kuna lubati ca 5 kraadi, siis mõtlesin end haigeks, mida sinna alla panna, mis pole nt kollase kraega.. Lõpuks ostsingi ( väga hea) uue musta termojaki. Kalliks läheb see hobi..:)

Ja teine. Mul potsatab iga päev postkasti uusi ja uusi kutseid.  Ma tean nüüd, et miks ma ei jõua eluga nn rahuloluni. Ma vaimustun asjadest, milleks mul pole annet, oskusi, eeldusi, võimeid. Ja need, milleks kõike eelnevat on, tunduvad lihtsalt nii igavad, et ei viitsi. On see tavaline keskeakriis? Tõestada endale, et ma ikkagi veel olen ja saan hakkama?  Või on see hirm.. et ühel päeval saab maailm otsa ja kõike tuleks veel proovida…
Hei, tulge metsa kustutamist õppima! Loomulikult! Lasketiiru appi ja enne saab ise proovida? Muidugi! Ajalooseminar? eee.. ehk teine kord.
Ja siis sain kirja, et kuna ma kirjutasin sõduri BVÕ kohta, et liiga lebo oli, ehk soovin proovida jaoülema ametit. Loomulikult! kellele ei meeldiks kamandada.
Ning alles eelbriifingul sain aru, millele ma tegelikult jah ütlesin. Mind valdas paanika. Päriselt.

Paljudel inimestel on elu nagu lossis. Astud esikust esimesse tuppa, see viib järgmisse, sealt veel edasi. Vahel on see lineaar ka vertikaalne, viies järjest kõrgemale ning uhkemasse kohta.
Minu elu on nagu tavamaja. Ma astun esikust tuppa. Siis tagasi esikusse, et astuda järgmisse tuppa. Tagasi esikusse.. jne. Üks sündmus/kohtumine/tegevus ei vii järgmiseni. Ma olen alati taas jälle nn alguspunktis. Ja neid tubasid pole eriti palju. Aasta lõpus ootab mind taas tuba “töö saab otsa, mida edasi”. Ammu pole käinud toas “jätame maha kõik suhtlusvõrgustikud ja alustame nullist”. Varasemalt juhtus seda sagedamini.

Samblasuppi #aastanaiskodukaitses

Vahelduseks on päris hea tunda end targana. Okei, paar asja olid uued ka, aga mind ennastki üllatas, kui paljusid taimi- tarkusi ma tean. Tõsi, mitmete puhul  ei mäleta enam nime. Ja kui siis öeldakse, siis tead.. just. Täpselt, see see oligi. Nagu iga asi, vajab see harjutamist ja praktiseerimist.
Ning kui on päris elu, siis telefonis on ju tänapäeval google lens ( tasumata reklaam), mis aitab tuvastada.

Käisin söödavate metsataimede koolitusel.
Lõuna-Eestis öeldi selle kohta- aitab nälga petta, täidab aga ei toida. St enamike taimede puhul on energiakulu nende kogumiseks- töötlemiseks suurem, kui saadav toiteväärtus.  Aga igasugune teadmine on kasulik ja mitte kunagi ei tea, millal seda teadmist vaja võib minna.

Metsataimedest saab peamiselt vett, vitamiine, süsivesikuid, kiud-, park- ja ballastaineid, mis tavapärase toitumise korral on kõhu korrashoidmiseks hädavajalikud, aga liigtarvitamisel annavad vastupidise efekti :)

Seega, kiiret ( ja ka aeglaselt imenduvat) ellujäämiseks vajalikku energiat metsast leiab. Kõige keerulisem on metsas rasvade ja valkudega. Sügisel on abiks pähklid, kui veab, et leiad hernepõllu, siis sealt saab taimset valku. Ja ehk kunagi õpime ka putukaid sööma.. :)
Nipet-näpet saab ka seentest.
Valke on seentes vaid 2-6%. Valguvaesem osa on jalg, ning mida vanemaks seen saab, seda vähem temas valke on. Kõige valgurikkamad on puravikud, šampinjonid, sirmikud ja mürklid.
Rasvu on seentes väga vähe, ainult 0,2-0,7%. Rasvarikkaimad on puravikud, kuuseriisikad ja külmaseened. Süsivesikuid leidub ainult 1-3%. Tärklise asemel sisaldavad seened glükogeeni, mida organism omastab paremini. See-eest vett on seentes palju (84-93%). 

Katel või kaevik? #aastanaiskodukaitses

Selle postituse tegemiseks pean ma eelnevalt natuke selgitama tausta. Kui sind heietused ei huvita, siis jäta vahele. Ma panin tänapäeva osa alguse boldi. Leiad ülesse.

 Kaheksakümnendate teises pooles, astudes keskkooli, olid meil paljudel suured unistused. " Kerge südamega läksime/.../ kõikide oma imevahvate elukutsetega üheksandasse klassi. Seal aga, kohe õppetöö alguses, kärpis klassijuhataja kriidiga ... tulevikumaailma kitsukeseks ja mahutas selle ainult kolme sõnasse..."  st meil läks paremini, meie unistused jagati viide ametisse: kokandus, müüja, lasteaednik, õmblemine või masinakiri. ( mäletate, mis raamatust on see tstitaat?) Hoolimata (või vastupidi just hoolides?) omandatavast süvaõppega keskharidusest oli nõukogude koolilapsele ette nähtud keskkooli lõpuks saada ka kutseharidus. Selle nimi oli ÕTK. Õppetootmiskombinaat.

Mina valisin kokanduse. Miks? Ma ei tea.  Tundus lihtsalt põnev. 

Kord nädalas veetsime terve päeva õppides eriala teoreetilist osa, muuhulgas näiteks ka masinaehitust ja tehes praktikat Viljandi restoranis Vikerkaar. Praktika oli loomulikult huvitav- ilmselgelt ju tavaline koolilaps restoranikööki ei satu. Me olime abiks köögis, tehes abitöid ja vahel vedas: meid saadeti tööle pagari- ja kondiitritsehhi, kus saime abiks olla oluliselt rohkem. Meile usaldati näiteks sefiiri  ja lehttaigna torude tegemine, lubati tordipõhju poolitada ja mune puruks koksida. Väga äge oli.

Aga huvitav oli ka teooria. Meie õpetajaks oli Ene Puust, kes kire ja entusiasmiga õpetas meile ajal, kui poed oli tühjad mis tühjad, toidutegemise põhialuseid. Mind on alati huvitanud küsimus- miks. Ja Ene andis meile vastused.  Mitte- tee nii või tee naa, aga tee sellepärast, et..

Sellest ajast sain ka teadmise, et kõik pole kuld jne. Ma poleks iial arvanud, et tegelikult on koka-kondiitritöö füüsiliselt NII raske. Päev otsa kuuma pliidi ääres või külmkambris, kõht lõhnadest täis, avastades õhtul, et sa pole päev otsa tegelikult midagi söönud. Juuksed peavad olema kaetud ja hoolimata sellest lähed õhtul koju, lõhnates kui kõrbenud küüslauk, grillkana või parimal juhul vanillikreem. Et töötad siis, kui teised puhkavad, nädavahetustel, õhtuti.Et sul ei tohi olla küüned lakitud, et ehted on keelatud. Et vajalik on pidev arstlik kontroll. Kui siin koroona kontekstis vinguti vaktsineerimisnõude üle, siis toidukäitlejalt ei küsi keegi, kas tahad lasta end röntgenist läbi lasta ja verd jagada.

Kuidas panna naised vabatahtlikult distsipliinile alluma #aastanaiskodukaitses

Lilleke rohus 

Eellugu on selline. See õppus pidi toimuma vahetult peale üht üritust, mille puhul ma eelnevate kogemuste  tõttu juba teadsin, et olen pärast seda kurnatud ja väsinud ja ei suuda sammugi astuda. Ning mingil põhjusel oli vaja eelnev digikoolitus ja test sooritada väga palju varem, ajal, mil mul oli väga kiire. Tunnistan ausalt, ma osaliselt spikerdasin. Seega, registreerisin, aga kõhklus oli hinges, kas see on ikka hea mõte.

Koolituse osa ajasin korda, ma õpin ju endale. Paar nädalat enne õppust võtsin ja panin iga päev mõttes relva kokku-lahti. Orienteerusin kaardi ja kompassiga magamistoast külmkapini. Ning igal hommikul õues käies spellisin parkivate autode numbreid nato tähestikus. (ebaproportsionaalselt palju on meil Bravo ja Mike autosid :))
Üritus läks jalgade mõttes hästi. Kogemused ja varasemad nipid aitasid, lisaks olid mul ülihead jalatsid. Aga. Ma lõikasin kääridega. Kääridega !!! oma sõrmeotsa nimoodi pooleks, et verd lahmas ja ma pidin lausa medpunkti minema. Loomulikult andke mulle nüüd relv...:)

Päev enne õppust. Olid jalad okei, ise olin ootuspäraselt kurnatud ja väsinud. Näpp valutas ja oli sisse pakitud. Ilm oli täielik gavno. Ja kohapeal selgus,et meid oli üle saja inimese.. ohkasin ja kirusin, et olin end reganud.

Aga. Päike tuli välja. Meid jagati väiksemateks gruppideks ja taaskord mul vedas inimestega. Lisaks leidsin lõpuks ometi ka ühe tuttava. St. Tema mäletas mind ülikooliajast. Ja ma tunnistasin selle rõõmuga õigeks. Ning 10 tuhande sammu kokkusaamisega oli päris keeruline.. :)

Jälle targem #aastanaiskodukaitses

Relvakursuse läbiviija oli tõeline.. sõjamees. Kõik filmidest nähtud klišeed, mis olla saavad. Kõlava selge häälega, natuke haukuva kõneviisiga, marsib edasi tagasi. Kasutab vormi " Töötab!", mitte tööta või töötage.
Vahele poliitiliselt mitte väga korrektne ja väga eesti jutt ning vandesõnad.... Nii et ma pööritasin ikka mitu korda silmi ja vahetasin pinginaabriga pilke. 

Ma pean järgmisel korral küsima, sest iga kord tekib mul küsimus, kuidas nende instruktorite poole pöörduda. Nad tutvustavad end perekonnanimepidi, mis mul kohe meelest läheb. Ja ei ütle ju- õpetaja, instruktor... Kas õige on sina või teie?
Ma olen praegu kasutanud vormelit- härra/proua või lugupeetud komandör, mis neid alati naerma ajab, ju siis pole õige.

Samas, kogu selle matšoliku suhtumise juures oli väga empaatiline. Selge, konkreetne, rahulik. Puust ette ja punaseks. Rumalaid küsimusi pole ( " Küsib!"  "Vaatab siia!" " Proovib!"). Ideaalne õpetaja.
Ma ei või teid agiteerida ja üle tulema kutsuda.. ja loomulikult, see mida te tagalas teete on äärmiselt vajalik, sõduril peab olema kõht täis, muidu ei jõua võidelda, aga.. aga tulge hoopis kaitseliitu.
Näha oli, et mehel on kogemused. Relvaga naine pole mingi õieke. Meie enda  grupis oli viis, kel eelnevalt kokkupuude sport- või jahirelvaga.

Mina kaitsen teid #aastanaiskodukaitses

Olen jälle natuke targem.

Kas teie olete varem tulekustutit kasutanud? Mina polnud ja nüüd olen. 
Mõnevõrra üllatav oli, et tulekustuti on nii raske- ca 6 kg. Hiljem, kasutades, saad aru, et tegelikult pole hullu. Kuna sisu jagub ca 20 sekundiks ning adrenaliin on reeglina laes, siis seda raskust pole tunda, see pole oluline. Minu jaoks oli kõige suuremaks hirmuks splindi eemaldamine, kuna mina ja peenmehaanika... seepärast palusin, et saaksin paaril korral olla esimene ja seda reaalselt proovida.

Esimene splint... juhtus olema rubriigist " tavaliselt nii ei ole", ehk siis täpselt midagi minu jaoks :) splindi kättesaamiseks tuli plomm katki rebida. Ja tõsi, kõik ülejäänud tulid lups ja lups välja.

Seega, eemaldad splindi, suunad vooliku õigesse kohta ja vajutad päästiku alla. Lihtne.
Keeruliseks muutis see, et iga kustuti- pulber, vaht, CO2 käitus erinevalt, joasurve oli erinev.  Seetõttu oli mitte-esimesena juba lihtsam, nägid, kui kaugel peaks tulekoldest olema, et nn  pihta saada.

Õppetund see, et tuld ei tohi karta, tuleb minna nii lähedale kui võimalik ja nii kaugele, et oleks piisavalt ohutu.

Ja, üks asi veel.. õues võta üks hetk ja vaata, kustpidi tuul puhub:) vastu tuult ei tarvitse olla väga hea mõte.

Ma olen nüüd valmis #aastanaiskodukaitses

Ma tahan Eestit kaitsta. Ma tahan õppida Eestit kaitsma.

Täna saatsin avalduse Naiskodukaitsega liitumiseks.

Mul on viimasest militaar- sõjalise-pioneeri- Põuavälgu õppest liiga mitu aastat möödas. Esmaabi- koolitusi on regulaarselt olnud, aga tõsi, et kui kellelgi hakkaks paha, siis üliveendunult ma ei tegutseks.

See otsus ei tulnud kergelt. Ma panen enda jaoks kirja kõhklused ja kahtlused, et hiljem vaadata, palju neist reaalselt täppi läksid.

Kui ma mõtlen sellele organisatsiooni peale, siis tuleb mulle silme ette pr.AE. Ma füüsiliselt kardan naisi ( ja mehi), kes, laenates Reeda väljendit, ütlevad Kuidas Asi On. Kardan neid, kes räägivad vahetpidamata, kas siis kõrge pineva või pehme ja leebe ühtlase häälega. Kas ma suudan konflikte vältida ja rahulikuks jääda.
Ma keeldun osalemast igasugustel religioossetel riitustel a la õnnistamised. 
Mul on tõsiseid probleeme distpliini, reeglite ja autoriteetidele allumisega.

Ja mul on siiani psühhotrauma paraadide, rivistuste, vormide jms osas. NKK äpp ( mis on super hea, lae palun alla!!) nimi, "Ole valmis", tekitab mus mõõduka hüsteeria, sest oma eelmises elus pidin ma vastama sellele "Alati valmis!"... Ja kõik see eelnev on üks põhjustest, miks ma tahan liituda. Et ükski Eesti laps ei peaks seda kunagi enam tegema.