Saatsin sooviavalduse ära ja jäin otama. Ootan ootan, koolituse aeg läheneb, aga mitte mingit vastust. Ju mind siis ei valitud, leppisin.Aga no ka eitava vastuse oleks ju võinud saata...
ühel päeval kõne, me pole saanud teie vastust, et kas osalete või mitte.. ?!? vestluse käigus tuli välja, et olin kogemata andnud vigase meiliaadressi.. niipalju siis enese väljendamisest...
aadress lubati õigeks parandada ja info uuesti saata. Aga endiselt ei jõudnud minuni mitte ühtegi kirja. Ma olin telefoni teel peamised vastused kätte saanud, seega ei hakanud rohkem torkima, aga natuke oli ikka kõhe tunne. Äkki sain valesti aru? Äkki midagi muutus? ..
läksin siiski kohale, kõik oli, nagu peab.. aga selgus. Et tegelikult oli tegemist. Avaliku esinemise koolitusega..
no ega seegi mööda külge maha jookse.
teooriaga vaheldumisi esitasime erinevaid kõnesid- nii ette valmistatult kui ette valmistamata, seejärel toimus esinemise analüüsimine.
Siinkohal pean end tänama, et mul on blogi. Aeg, mis teistel kulus mõtlemisele- mida rääkida, sain kulutada rahulikult, kuidas....
Koolituse vau efektiks osutus, aga, tagasisidestamine.
Ma ei talu kriitikat. Mulle on elu jooksul mitu korda öeldud, et ma pole õpetatav.. Isegi, kui ma välja ei näita, sisemiselt solvun. Negatiivne kriitika tekitab minus trotsi, tahtmise käega lüüa. Positiivne piinlikust. Sellepärast meeldivad mulle hinded. Need on objektiivsed külmad numbrid, ilma kellegi (suvalise) personaalse ning subjektiivse hinnanguta. Esimeseks tagasisideks olin moraalselt valmis. Lubasin endale, et seekord ei jonni, vaidle, õigusta...
Aga seda polnudki vaja.
Meie grupitöö juhendajaks oli Kaido Sipelgas.
Eelmise nädalavahetuse koolitusel oli üheks mooduliks tagasisidestamine. Me harjutasime seda, aga mulle endiselt ei meeldinud, tundsin end ebamugavalt- tegelikult te mind ei tunne, kes te olete, et mulle midagi öelda jne.
Kaido oli nagu õpikust. Peegeldav, aktiivne kuulamine, suunavad miks küsimused, et sa ise sõnastaksid- millega tasuks tulevikus jätkata ja mis tahaks parandamist. Juhul, kui vaja, siis korrektsete minasõnumitena endapoolsed märkused. Grupikaaslaste nn korrigeerimine ja palve ümbersõnastamiseks, et ka nende tagasiside oleks konstruktiivne.
Eelmise nädalavahetusega nagu öö ja päev.
Ja rohkemgi. ESIMEST korda elus nägin ja kogesin päris elus seda, mida olin siiani vaid raamatutest lugenud ning koolitustel õppinud.
Solvumise ning pahameele asemel tekkis positiivne ootus. Teise hindamise ajaks olin juba põnevil. Kas mul õnnestus eelmise korra tagasisidest midagi õppida ning muuta. Kas mul õnnestus oma tugevusi säilitada. Hea meel, et sind on märgatud. Tahtmine pingutada. Rõõm õnnestumistest ja väga rahulik arusaamine puudujääkidest.
Kui midagi selle meetodi kallal norida, siis ehk nagu ikka, liiga paljust võib saada mürk.
Mul pole enam meeles, kust ma seda lugesin. Oli jutt sportlastest, kes ei andnud maksimumi, sest teadsid, et iga trenni lõpus tuleb öelda, mida järgmisel korral muudad ning teed paremini. Kuna lõputult pole võimalik neid nn parandamiskohti leiutada, siis jätadki teadlikult ruumi, ega anna kohe maksimumi.
Meie puhul oli huvitav näha, et need, kes alustasid katastroofiliselt- üks tüdruk puhkes peale esimest esinemist reaalselt nutma, lõpetasid silmnähtavalt paremini.
Samas need, kes esimesel kõnepidamisel olid- vau! mida sa siin üldse teed. vajusid viimaseks esinemiseks natuke ära. Selle nimi on ilmselt soorituspinge?
Enda põhjal kirjeldan seda nii, et- mulle oli antud hästi palju nippe, trikke. Ja kui üritad neid kõiki meeles pidada, siis nn pingutad üle. Liiga palju hakkad end jälgima ja mõtlema sellele, kuidas, mitte enam niipalju kõne sisule.
Ma olen siiani väga skeptiliselt suhtunud kujundavasse hindamisesse. Esimest korda elus kogesin, et jah. See on võimalik, jah see on tulemuslik, kui sind tagasisidestatakse sellisel viisil.
Praegu jookseb teles kaks laulusaadet. Mõlemas esinevad selle valdkonna tippartistid, oma ala professionaalid, keda kommenteerivad või hindavad eksperdid nii jutumärkides, kui ka ilma. Ausalt, ma ei saa aru, miks ei võiks näidata lihtsalt kontserti. Või, kui on vaja mingit võistlusmomenti, las siis hääletab nn rahvas (- ja Jaagup on parem ooperilaulja, kui Elina :) :))
Peale seda koolitust hakkasin mõtlema, et tegelikult võiks neid saateid kasutada laiemale publikule ja minusugustele, konstruktiivse tagasisidestamise ja hindamise õpetamiseks. Kui kõik need eksperdid annaks oma hinnanguid viisil, kuidas Kaido seda tegi, oleks Eesti varsti oluliselt parem koht elamiseks.
Kindlasti pean ma oma avaliku esinemise oskusi veel lihvima, aga peamise mõttena võtsin selt koolituselt kaasa, et ma tahan õppida ja osata anda inimestele tagasisidet nii, nagu andis Kaido. Loodetavasti ükskord suudan seda ..:)
mõned mõtteterad, mida kaasa võtsin
- millist muutust tahan saavutada, 5 miksi ka kõnepidamisel
- paus kaasamiseks
- ruumi nn kaardistamine. Anna igale objektile nimi, et sa ei peaks märkmeid vaatama. Nt. Lamp= nüüd räägin eelarvest; laud= alustan sellest teemast jne
- loeng vs vestlus
- koolitus vs kõne
- näitlikustamine
- vähem on rohkem
- kirjuta oma märkmetesse. Hinga. Naerata. Paus.
- sa nägid videos täitsa ok välja
- kuulajate kaardistamine
Positiivse tagasiside ehk siis kiitmise puhul tekib mul kah sihuke piinlikkuse ja arusaamatuse segatunne. Nagu mida siin kiita on, igaüks suudaks sama hästi teha kui viitsiks. Kriitikat kuulan huviga: objektiivne kriitika targalt inimeselt on suureks abiks, kriitika lihtsalt kriitika pärast iseloomustab kritiseerijat mitte mind. Pealegi enamasti tean väga hästi kas väärin kriitikat või mitte, seega solvuda küll ei oska. Eluaeg olnud selline suhtumine, et kui hästi tehtud pole miskit lisada - nii peabki minema, kui sitasti tean ise aga panen hea meelega kõrva taha õpetlikke kommentaare ja juhtnööre. Hindamise puhul eelistan alati kuiva ja objektiivset numbrilist või protsenti.
VastaKustutaMa oletan, et oled samamoodi põlvkonnast, kus sellist kujundavat hindamist ei tuntud :) igatahes oli see värskendav kogemus, soovitan :)
KustutaKäisin ka hiljuti tagasiside andmise koolitusel. Mõtlesin eile, et mis mul sellest siis meelde jäi? Mitte midagi. Peaks materjalid uuesti läbi sirvima.
VastaKustutaJa siis küsimused:
- kas meie vanuseid inimesi on üldse mõtet koolitada...?
- või on asi lihtsalt minus, kes ma enam infot sisse ei võta...?
- ehk on kõige parem näha lihtsalt head eeskuju (nagu see Kaido) ja teda kasvõi osaliselt imiteerida?
Ei tea, ei tea... :)
ei tohi lootust kaotada, inimene õpib kogu elu jne. Minu viimased koolituskogemused näitavad, et täiskasvanute puhul minnakse üsna julgelt nn avastusõppe teed. St keegi ei loe mingeid tarkusi ette, vaid lastakse endal lahendused välja mõleda ja siis seejärel täiendatakse ja korrigeeritakse
KustutaSoovitan raamatut: "Tagasisidest edasisideni". Ma olen umbes poole peal aga seal kirjutab hästi, milles on tavalise tagasiside häda: minevikusooritust ei saa muuta, seega ei anna sellele keskendumine midagi.
VastaKustutaTänan soovituse eest, uurin järele. Ja see mõte kõlab väga mõistlikult :)
KustutaMa tegin hiljuti intervjuu oma Kanadas sündinud ülemusega, kes on töötanud nii USAs, Euroopas kui ka muidugi Kanadas. Kui ta järjega jõudis siinsete eestlaste panka, kus enamus töötajaid eestlasi (nii Eestist kui siin teist või kolmandat põlve), tunnetas ta hästi tugevalt erinevust teiste rahvastega. Oleme väga enesekriitilised, aga ka kriitilised teiste suhtes. Meie ootused on väga kõrged. Ning me ei jälgi pimesi korraldusi. Mõtleme kaasa, kas ikka iga otsus on õige ja millised võivad tagajärjed olla. Ja me ei "talu" hästi kiitusi :D Väga raske on panna meid enda juures häid omadusi välja tooma, ennast kiitma. Nii et kas tõesti meie rahvuslik eripära :D Ja muidugi pole kõik alati 100% sellised.
VastaKustutaJah, minu kogemused kinnitavad sama.Midagi on meie DNA s teisiti, isegi võrreldes nn saatusekaaslastega Lätist, Leedust.Aga areneme:)
Kustuta