2023 aasta. Kokkuvõte.

Mõelda. 4 aastat tagasi käisin ma Iisraelis. Ja Moskvas. Kolm aastat tagasi oli koroona. Ikka uskumatu, kui kiiresti aeg läheb ning kuidas kõik me ümber muutub.
Kaks eelmist aastat tundus mulle, et pidur on peal. Nagu lubas muudatusi, aga miski takistas. 2023 lükkas universum jala pidurilt paremale ja vajutas sügavalt põhja. 

No oli see alles aasta.

Ma olen end siiani pidanud päris heaks multitaaskijaks. Kuid nüüd, nelja ametikoha ja ühiskondlike kohustuste vahel zonglöörides tunnen, kuidas aju kärssab. Ma ei suuda enam taustaks kuulata muusikat ning olen hakanud isegi banaani ja šokolaadi sööma. Kaks kuud veel ja siis.. Oota. Eiju?
Mõni nädal tagasi istusin Tenerife hommikusöögilauas, kui helistas mu kooli-ülemus. Meil siin jäi raha üle, kas tahaksid veel ühes projektis osaleda? 
Jaa, muidugi. Vastas mulk minus. Neelasin suusoleva võileivatüki alla ja uurisin, et mis projektis.
Vaataksime selle õppekava üle ja teeksime parandused..
No ikka. Kuidas saaks sellisest pakkumisest keelduda, eks. Ise olen need kohustused endale võtnud. Vastastikusel nõusolekul, kui parafraseerida klassikuid.

Mu motiiv polnud tegelikult raha. Lootus oli, et tänaseks päevaks on tekkinud rutiin, Ja et on selgus, millisega neist neljast suunast tahaksin ma jätkata. 
Rutiin ei ole tekkinud. Ja ma ei tea endiselt, kelleks ma tahan saada. 
Aga ma olen siiralt tänulik selle võimaluse eest.

Miljonid elu jooksul läbitud koolitused ja õppetunnid tõestavad, et ma pole õppimisvõimeline.  Selle aasta põhjal võin tänulikult tõdeda, et midagi on siiski külge jäänud. Kõige valusam õppetund on olnud ilmselt teadmine, et ... iga amet vajab teadmisi, kogemusi, praktikat. Polegi nii lihtne, kui paistab.

Vanakooli tee

Palju on kogunenud põnevaid segusid ja purusid. 

Mul on isegi fänsi teekann. Panen teepuru spetsiaalsesse sõelaga kopsikusse ja kannu valmis. 

Vee keema.

Ja midagi tuleb vahele. 

Hõikan mehele, et kallaku vesi peale. 

Mõne aja pärast lähen kööki. Teekopsik kannus. Kann kraanikausis. Ja kraanist kenasti külma vett täis lastud....

Kinoteater ja me kõik jääme vanaks

Mitte religiooniõpetust ei vaja meie lapsed ( ja vanemad), vaid meediaga suhtlemise õpet. Kuidas on võimalik inimesel, kel on nii pikk meediakarjäär, Urmas Orul, teha nii loll otsus- keelata ära üks saade?! 
Selline tunne, et äkki tegi hoopis meelega, et saab ettekäände-rahva tungival nõudmisel- nõukogu koosseis üle vaadata või siis rohkem kuulajaid ja vaatajaid tänu kaasnevale meediakärale..?

Irooniline, et Kinoteater tegi ise täpselt sedasama, mida nad osati kritiseerisid: kolm keskeas meest avaldamas audio-VISUAALSES meedias mitteprofessionaalset ARVAMUST isegi mitte eesti meediaruumis tavapärases dialoogi-, vaid monoloogivormis. Ilusa nimega kutsutakse seda vist diskussiooniks ühiskonnas.
Marca kirjutas uuringust, mis on saanud liiga vähe tähelepanu. Kõikidel neil poistel on emad. Nad käivad koolides ja poodides, mille üle 100 inimeselisi kollektiive juhivad peamiselt naised. Aga poliitikasse, uuringu põhjal, naised ei sobi. Miks? Äkki just sellepärast, et meie meedias on liiga vähe naisi. Noori. Venelasi.
Seega, ma olen Kinoteatri sõnumiga nõus, aga vorm on vale. Ja eesmärk samuti. 

Objektiivuse huvides peab märkima, et ETV saated on meediapäeviku andmetel edetabelite tipus. Miks? Sest nad on suunatud sihtrühmale. Me võime pea peal seista ja tuua 15-aastaseid saatejuhte. Meediatarbimine on muutunud.

Kuri lõng ja julge kass

 Ostsin sokkide parandamiseks lõnga. Viskasin vihu voodile, sokkide juurde, et meelest ei läheks. Sööme köögis ja kuulen, kuidas kass lärmab. Selgus, et lõngakera oli  kinnituspaberi katki rebinud, kassi reeturlikult rünnanud ning kassile kallale tungides teda lausa teise tuppa jälitanud.  

Harutasin kassi lahti. Panin lõnga turvalisuse huvides kilekotti. Mõni aeg hiljem taas võitlushääled. Lõng oli kotist välja tunginud ja vaene kass võitles elu nimel.

Teate neid nunnusid lugusid, kuidas kass lõngakeraga mängib. Ärge uskuge.

2023 raamatud

Ei, ei ole liiga vara :)
2023 raamatuaastat iseloomustavad kolm märksõna.
1.  Selle aasta keskmine hinne on nii kõrge, sest....ma lugesin peamiselt soovitatud raamatuid. Aitäh Marca, Tilda, Mae, Tavainimene ja kõik teised, kes te kirjutate haaravaid arvustusi.

2. ma lugesin üle pika-pika aja erialast kirjandust

3. kuna seda va erialast oli niimitutuhat, siis pöördusin nõu küsimiseks AI poole. Seega, minu esimene Ai poolt soovitatud raamat, mis oli väga-väga hea. Sheena Iyengar The Art of Choosing. Soovitan! 

Kuigi mulle endale tundus, et mul polnud lõppeval aastal üldse aega, siis raamatuid ja lehekülgi tuli rohkem kui mullu.

Mida ma esile tõstaks ja soovitaks?
D.Rogdgers ja R.Wolf Püha lehma  ja Õnnepalu Mandala kohta olen kirjutanud lausa postitused ja need olid head.

Autorina Lars Mytting, eks.
Naljakal kombel tulid selle aasta raamatud kuidagi gruppidena. Ma ei tee eelnevalt eeltööd, et millest jutt käib. Aasta teises pooles lugesin järjest lugusid ajaloost. 15-17 sajandi Norrast Islandile ja seejärel Inglismaale. Kuigi tegemist oli juturaamatutega, on ikkagi väga huvitav kui erinevad olid toona erinevate riikide olme, usud ja uskumused. 

Siis kahe naismõrvari lood. Alias Grace Atwoodilt Kanadast  ja Kenti Matmisriitused Islandist. Viimane meeldis rohkem just selle tausta ja konteksti tõttu.

Aasta esimeses pooles olid järjest lood kummalistest inimestest. Braithwaite " Minu õde, sarimõrvar", Jackson "We have always lived in the Castle" ja Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas"- meisterlikult konstrueeritud lood üllatavate puäntidega. Väga kvaliteetne meelelahutus.

Kankimäki "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" jõudis minuni väga õigel ajal. Ma täiesti siiralt ei saa aru, miks sai rahvusvaheliseks bestselleriks Söö, palveta jne, mitte see raamat.  

Aga rohkem ei soovita, nagu öeldud, kõik väga head, proffide poolt soovitatud :)

Mul on sellest soovitusnimekirjast veel mõned lugemata. Aga hakkasin mõtlema, et võtaks 2024 hoopis ette vanad raamatud. Need, mis on mu kodus riiulitel ja mida ma pole ammu-ammu enam kätte võtnud. Eks näis, kas õnnestub.

Tenerife, Puerto de la Cruz. Minu versioon

Oleks paremini ajastanud, oleks taas saanud blogijate reisikirja. Kristallkuu ja Emmeliina jõudsid ette. 

Aga siis minu pisipuhkus. Arvuti ja telefoniga.

Huvitav tähelepanek Tallinna Lennujaamas. Võileiva hind ja külastajate arv kohvikus on pöördvõrdelises seoses.

Reisiesindaja, kes meid lennukilt transfeerile saatis oskas öelda vaid kaks asja. Esiteks, hoitagu oma asju, sest vargaid on palju ning ekskursioone soovitas guugeldada.. selgus, et kogu lennukist oli meid vaid kolm, kes sõitsid "külma" põhja. Teised läksid lõunasse. 

Esimene mulje oli negatiivne. Ajavahe 2 tundi!!! Kõige veidram on toit. Toit on rikkalik, ilus ja värviline. Aga täiesti maitsetu. Magusalaud on ülimalt ahvatlev. Aga söödamatult magus. Ühesõnaga, ülimalt halb kokk. Sellist kogemust ei mäletagi. Ja kummalisel kombel ka väljas süües ei sattunud head kohad.

Õpetamisest. 60% tehtud.

60% tehtud. Ja väike paus.
Ma usun siiralt, et pole olemas halbu õpilasi, vaid on halvad õpetajad. Ja see, kuidas ma hakkama saan on küsimus minust. Naljakas on taaskord see, kuidas teooria saab praktikaks. Päriselt ka, see mis meid häirib, ongi meie ise. Mind häirivad asjad, mis ma ise samuti teen ja olen.
Kindlasti olen saanud õppetunni, et ülehindasin selle ameti lihtsust. Järjest ja järjest on olnud juhtumid, kus oleks vaja kogemust. 

No näiteks.
Ühele seletasin 15 minutit, miks ta peaks tegema turuuuringu. (St see on kodune töö, mida nad peavad tegema, aga ta ei saanud aru uuringute mõttest.) Ükskõik kuidas ma - vajadused, konkurents jne jne.. aaga, vastab ta. Nad ju tulevad mu poodi ja ise ütlevad, mida nad tahavad. Mina: selleks, et nad tuleks ka edaspidi ja positiivselt üllatuks, küsidki, mida nad veel tahavad. Tema jälle oma… lõpuks andsime mõlemad alla. Ei saanud aru ja mina ei osanud. Järgmisel tunnil tuli perfektse uuringuhüpoteesiga. Ma kahtlustan, et keegi kodus aitas, aga see selleks. Ja kui jõudsime konkurentsiteemadeni, siis hakkas jälle... minul pole ühtegi konkurenti.. Sellised hetked panevad mind pead vastu seina taguma. (no kadedaks teeb ka, tahaks ka nii, et pole konkurentsi... ja pole vaja teada, mida klient tahab). Kuidas aidata kedagi, kes ei taha abi?

Tegime turuuuringu raames 5 miksi meetodi. Pooled tegid valesti. Ok, näitasin uuesti- kas saite aru- jaaa!!. Järgmises loegus oli ostupuu, jälle sama seltskond tegi valesti. Hommikul klikkis-see on ju sama loogika, algoritmiline mõtlemine. Oleks-poleks. Oleks võinud võtta aja maha ja hakata nullist uuesti seda tegema. kuna erinevalt muust teooriast on see praktiline ja reaalselt vajalik. Õnneks on aega. Aga oleks olnud kogemus, oleksin ilmselt kohe reageerinud.

Ja siis ajavad närvi need seletajad (nagu ma ise olen). Idee poolest on nad head ja huvitavad, kogemused ning näited. Aga mul läheb kuulates meelest, kuhu ma jäin. Ilmselt kogemus aitaks järjel püsida. 

Ja siis ma ei saa hakkama nendega, kes vastavad nn valesti ( nagu ma ise olen :)) Karma. Ma saan selle küll kokku võtta, et näe 1 inimene arvas nii, aga suur osa reageerib tegelikult naa, ja jutu illustreerimiseks on vaja mustvalgeid näiteid; aga ikkagi on järg käest ja loogika vale.