2023 aasta. Kokkuvõte.

Mõelda. 4 aastat tagasi käisin ma Iisraelis. Ja Moskvas. Kolm aastat tagasi oli koroona. Ikka uskumatu, kui kiiresti aeg läheb ning kuidas kõik me ümber muutub.
Kaks eelmist aastat tundus mulle, et pidur on peal. Nagu lubas muudatusi, aga miski takistas. 2023 lükkas universum jala pidurilt paremale ja vajutas sügavalt põhja. 

No oli see alles aasta.

Ma olen end siiani pidanud päris heaks multitaaskijaks. Kuid nüüd, nelja ametikoha ja ühiskondlike kohustuste vahel zonglöörides tunnen, kuidas aju kärssab. Ma ei suuda enam taustaks kuulata muusikat ning olen hakanud isegi banaani ja šokolaadi sööma. Kaks kuud veel ja siis.. Oota. Eiju?
Mõni nädal tagasi istusin Tenerife hommikusöögilauas, kui helistas mu kooli-ülemus. Meil siin jäi raha üle, kas tahaksid veel ühes projektis osaleda? 
Jaa, muidugi. Vastas mulk minus. Neelasin suusoleva võileivatüki alla ja uurisin, et mis projektis.
Vaataksime selle õppekava üle ja teeksime parandused..
No ikka. Kuidas saaks sellisest pakkumisest keelduda, eks. Ise olen need kohustused endale võtnud. Vastastikusel nõusolekul, kui parafraseerida klassikuid.

Mu motiiv polnud tegelikult raha. Lootus oli, et tänaseks päevaks on tekkinud rutiin, Ja et on selgus, millisega neist neljast suunast tahaksin ma jätkata. 
Rutiin ei ole tekkinud. Ja ma ei tea endiselt, kelleks ma tahan saada. 
Aga ma olen siiralt tänulik selle võimaluse eest.

Miljonid elu jooksul läbitud koolitused ja õppetunnid tõestavad, et ma pole õppimisvõimeline.  Selle aasta põhjal võin tänulikult tõdeda, et midagi on siiski külge jäänud. Kõige valusam õppetund on olnud ilmselt teadmine, et ... iga amet vajab teadmisi, kogemusi, praktikat. Polegi nii lihtne, kui paistab.

Kõige kaunimaks sündmuseks olid tütre pulmad. Minu elus, tõttöelda, midagi ei muutunud. Tütar on selle väga toreda (ja mis minu jaoks oluline, tugevast ning kokkuhoidvast perest pärit) noormehega juba pikalt koos olnud. Ja sõna otseses mõttes veest ja vasktorudest läbi tulnud. Tore oli osaleda "nagu filmis". Olete ju näinud neid Hollywoodi kaadreid pulmakleidi valimisest. Ja see oligi päriselt nii! Salongi aeg tuleb ette broneerida, personaalne teenindus. Istud pehmel diivanil ( jood šampanjat). Tütar tuleb esimese kleidiga- ei, järgmine.. teisega... kahekümnendaga...hakkab juba looma...:) Nagu filmis. Pidu oli samuti väga äge. 

2023 aasta kõige raskem ülesanne oli tegelikult hoopis. Arenguvestluse pidamine kahe organisatsiooni liikmega.  Võiks arvata, et tore. Inimestele antakse võimalus südamelt ära rääkida, kritiseerida, ettepanekuid teha... Alustasin maikuus. Saatsin meile, helistasin. Pakkusin välja- läbi veebi? saame kokku? helistame? Null vastust. Kindlasti blokeerisid nad mu ära. Ei imestaks, ma ise oleks sama teinud.
Augusti alguses sain lõpuks suure surmaga joone peaaegu alla. Vestleme veebi teel ja palun - leia mulle veel 10 minutit ja digiallkirjasta ning saada mulle tagasi. Luban, et ma ei tülita sind enam mitte iialgi...
Jaa, muidugi! Lõpetame kõne. Ootan 10 minutit. 30 minutit. 
Vannun ja helistan, kirjutan... lõpuks sain tehtud.
Midagi nii keerulist pole ma kogu oma elu jooksul pidanud mitte kunagi tegema.

Hästi tubli olin ka rohelises mõttes. Ma hakkasin lõpuks prügi sorteerima. Ei saa väita, et see oleks automaatne. Mõned asjad tekitavad endiselt peavalu. Mõned olen tuimalt ise ära lahendanud. Näiteks kondid? Kui järele mõelda, siis maa seest leitakse tuhandete aastate vanuseid konte. Järelikult ei ole bioprügi.
Kassigraanulid. Juhendites on kirjas, et see ei ole biojääde. Ja siis oli mingi saade, kus räägiti. Biojäätmed pannakse hunnikusse ja sinna vahele saepuru või liiva... Oot, aga kui te panete vahele saepuru, miks ma siis seda KOHE ei või biojäätmeks liigitada? Niiet minu puru liigub biokasti.
Ühel hommikul oli prügikastide ümbrus prügi täis. Auto polnud mingil põhjusel käinud, kastid ajasid üle. Ja kuna varesed olid kotid lahti nokkinud, siis nägin, mida mu majakaaslased olmeprügisse panevad. Pilt oli ikka väga masendav. Läksin koju ja joonistasin venekeelse plakati.
Palun säästame raha. Vii papp, pakendid, klaas ja metall meie maja kõrval asuvatesse TASUTA kastidesse. Ja maja ees olevasse tasulisse jäta ainult olmeprügi.
Sõnastus oli lihtsam ja visuaalsem. Naabrid teretavad endiselt. Kas midagi muutus. Ei tea. Loota ju võib.

Reisiaasta märksõnaks oli Hispaania. Tenerife ja Andaluusia. Vapustav Piret ja üliarmas ning abivalmis Marju.
Sinna lisaks veel Holland ja Saksamaa. Rohkem tahaks! Ja ootan juba põnevusega kevadet...:)
2023 oli ka AI aasta. ChatGPTst on olnud väga palju abi. Ajalukku läheb ka esimene tema poolt soovitatud raamat.

Ühiskondlikus ja laiemas plaanis võiks selle aasta märksõnaks olla kommunikatsioon. Infoga manipuleerimine, spinnimine.  Tasakaal spontaansuse ja populismi vahel. Tähtsusetute faktide korrutamine seni, kuni need muutuvad tähtsateks. Näiteks kõik valimistega, Kajaga ja valitsusega seotu. Kirsiks tordil Kinoteatri juhtum.  Poliitikaguru ütleb professionaalsel moel välja kõik selle, mida minagi arvan ja mõtlen. Ma ei tea, kas see on sellepärast või pärast seda. Kas me oleksime selles olukorras ka siis, kui peaminister ja valimiste võitja oleks olnud Jüri, Andrus, Martin, Mihhail või keegi viies meesterahvas. 
Ma ei tea, kas Lähis-Idas toimuva võib ka selle alla liigitada. Kindel, aga, et maailm ei ole enam mitte kunagi selline, nagu oli.

Aga.  Ka minu aasta märksõnaks võiks olla kommunikatsioon. Palju-palju oli koolitusi nii klassi ees kui ka klassi sees. Oli palju proovilepanekut ning väljakutseid. Oli palju toredaid inimesi. Oli palju ürituste korraldamist. Valusaid õppetunde (millest ma endiselt ei õpi). Ja rõõmu, kui kõik läheb nii nagu vaja.

(Blogi) kirjutada jõudsin sel aastal vähe, aga see, mis kirja sai leidis palju lugejaid.. peakski vähem kirjutama hakkama? :)  Popimad lood olid 1. Peresidemed 2. Kehast ja positiivsusest 3. Eurovisioon2023 4. Ritsikule nädalamenüü võrdluseks 5. Tallest ja lillest.
Kas märkate mustrit :)..  toit ja ühiskond...

Väga tore ja tempokas aasta oli. 

Aastaks 2024 soovin
Et Ukraina võidaks ja Venemaa laguneks
Et Moldova, Gruusia ja Ukraina võetaks Euroopa Liitu (ära küsi, on vaja). Ja et EL jääks ühtseks ja muutuks tugevamaks.
Et mu elus oleks rohkem pireteid, liise, annikaid, kerstisid, villisid, indrekuid, kes tõmbaks mind mugavustsoonist välja, sunniks pingutama, annaks positiivset eeskuju ning inspiratsiooni.
Et oleks palju toredaid inimesi. Mõnusaid reise.

Tänan, et olete olnud mu blogi lugejad. Soovin teile uueks aastaks palju palju rõõmu, tervist ja finantsvabadust!