Kinoteater ja me kõik jääme vanaks

Mitte religiooniõpetust ei vaja meie lapsed ( ja vanemad), vaid meediaga suhtlemise õpet. Kuidas on võimalik inimesel, kel on nii pikk meediakarjäär, Urmas Orul, teha nii loll otsus- keelata ära üks saade?! 
Selline tunne, et äkki tegi hoopis meelega, et saab ettekäände-rahva tungival nõudmisel- nõukogu koosseis üle vaadata või siis rohkem kuulajaid ja vaatajaid tänu kaasnevale meediakärale..?

Irooniline, et Kinoteater tegi ise täpselt sedasama, mida nad osati kritiseerisid: kolm keskeas meest avaldamas audio-VISUAALSES meedias mitteprofessionaalset ARVAMUST isegi mitte eesti meediaruumis tavapärases dialoogi-, vaid monoloogivormis. Ilusa nimega kutsutakse seda vist diskussiooniks ühiskonnas.
Marca kirjutas uuringust, mis on saanud liiga vähe tähelepanu. Kõikidel neil poistel on emad. Nad käivad koolides ja poodides, mille üle 100 inimeselisi kollektiive juhivad peamiselt naised. Aga poliitikasse, uuringu põhjal, naised ei sobi. Miks? Äkki just sellepärast, et meie meedias on liiga vähe naisi. Noori. Venelasi.
Seega, ma olen Kinoteatri sõnumiga nõus, aga vorm on vale. Ja eesmärk samuti. 

Objektiivuse huvides peab märkima, et ETV saated on meediapäeviku andmetel edetabelite tipus. Miks? Sest nad on suunatud sihtrühmale. Me võime pea peal seista ja tuua 15-aastaseid saatejuhte. Meediatarbimine on muutunud.

Ja võibolla ei jooksegi see piir vanust pidi. Tarbijad-kuulajad-vaatajad on erinevad. Mina, näiteks, esindan seda segmenti, kes vaatab-kuulab lineaarmeediat. 

Mingi uuring tegi selgeks, et me teeme päevas ca 60 otsust, millele lisanduvad alamotsused. Mul ei ole energiat ja tahtmist otsida. Ma tahan, et eksperdid ( ja ETV hankeosakond teeb tõeliselt head tööd, filmid-dokid-seriaalid on pärlid) on minu jaoks eelvaliku juba teinud. Ja ma ei pea otsustama, valima. Rutiin annab turvatunde. Kellegi jaoks on rutiiniks spordisaal või kirik või pühapäevased lõunasöögid. Minu jaoks on igal nädalavahetusel kell 11-14 raadiosaated. Ma pole kindel, et viitsin Olukorrast riigist hakata kuulama podcastist. Sest ei viitsi. Ajad on teised ja ma ei pea eluliselt mitte ühtegi saadet vaatama/kuulama, sest info ja meelelahutus tuleb sisse uksest ja aknast,

Üks vanaks jäämise tunnus on usutavasti see, et kõik kordub. Mulle tundub, et ma taas kordan ennast. Meil ei ole noori. Meil ei ole ega tule juurde õpetajaid, arste, õdesid, hooldajaid, keevitajaid, programmeerijaid... sest Eesti demograafiline reaalsus on kõrge tüvega kuusepuu.
Täna on nn võimul meie võitjate põlvkond. Ja kas saab seda neile pahaks panna. Ma olen kunagi välja noppinud Eesti rikaste edetabeli sünniaastad. See on meie tänane päev.

Samal ajal on naljakas, et endiselt, teise käega toimub vanuseline diskrimineerimine. Just mu endine kolleeg jäeti kõrvale põhjusel, et ta on " liiga vana(52)". 

Minu selle aasta "jõulukontserdiks" oli Fix. Mingil põhjusel polnud Fix siis, kui ma noor olin radaril. Oli hoopis Karavan.  Imeline kontsert oli ja ma sain taas  tõdeda, et mulle meeldib mitmehäälne laul, Ja et Priit Pihlap ja Vello Toomemets kuuluvad vaieldamatult Eesti popiklassika heliloojate tippu. Kui midagi ette heita, siis sellist kontserti peaks kuulama püsti seistes. et saaks kaasa elada. 
Ja siis tuli lavale Valter Soosalu . Ning siis hakkad märkama. et üks on kepiga, et teine pisut segaduses, et kolmanda hääl ei kanna enam nii hästi. Ja et laulude tempo on pisut aeglasem, kui vanasti.

Aga nad on head vormis. 
Seesama ERR näitas hiljuti Ainulaadset aastakäiku, kus 1953 aasta eakaaslased istusid laua taga. Täiesti erinevad. Geenid? Elustiil?

Täna hommikul üritasin isale (80) seletada, kuidas meiliga saata jõulukaarti. 10 minutit üritasin, siis ütles isa, et ta ise pusib edasi. Ja paar minutit hiljem saatis mulle kaardi, kõik hästi.

Ehk ei jookse meie tolerantsi ja austamise piir mitte vanust pidi, vaid hakkamasaamist pidi?

Siis üks inimene(76), kes kurdab, et lapsed ja lapselapsed tahavad jõuluks külla tulla. Kas sa soovid, et nad ei tuleks, küsin. Mõtleb pisut ja vastab, südamest ja ausalt- ei taha jah.
Sellel lool on rohkem peatükke, aga las olla...Ma ei tea, kas see on see koht kus pead astuma üle tahtest ja sundima, sest tegelikult ta ju tahab, aga ei viitsi. 
Või austama teise inimese soovi. Ja mul  on empaatiaprobleem, ja ma lihtsalt ei saa aru, kui raske on olla vana. Et sul ongi surmahirm, väsimus, minnalaskmine. Siit ja sealt valutab. Hästi ei kuule ja silmad väsivad. Ja sa ei tahagi mitte midagi. Ja kõik need ( meedia) positiivsed näited on anomaalia ja erandid.

Kui oled vana, siis tahadki rahus.. telekat vaadata.

ning Kinoteater võitleb lahingut, millel pole mõtte. Noored ei taha lineaarmeediat. Vanad tahavad ja ERR pakub eagrupilt sihtgrupile. Ja naised ei pea olema poliitikas ja juhid, sest need on fassaadid ja mängud ning tegelikult muutused ja muutmised toimuvad hoopis kusagil mujal.

Mis selle postituse point oli? Polnudki. Suvalised mõtted.

Ja ma leidsin endale uue profiilipildi. Mis viga nii vananeda, kui AI silub kortsud, vormib kolju ja näo sümmeetriliseks ning lennutab kosmosesse.
Häid jõule.

Ps. Ja kas meie riigi keel on nüüd inglise keel?! ERR, kus on subtiitrid?!