Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 24. august 2015

Susan Cain Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast

Ma ju ütlesin, ja siin ka. tahaks öelda.
Susan Cain  kinnitab mu hüpoteesi, et inimkond on muutunud.
Moraali ja väärtuste asemele on tulnud ego ja müük. Iseloomu ühiskonnast on saanud isiksuse ühiskond. Ja nagu pool maailma, saame me taas kõiges halvas süüdistada Ameerikat....
Aga ehk see muutus polegi nii halb.

Ma olen samas blogis varasemalt kirjutanud, et igasugu testid ajavad mu hulluks. Sama ka selles raamatus olevaga. No kuidas vastata küsimusele " Inimesed ütlevad mulle, et ma olen hea kuulaja". Jah ma kuulan, aga millise hinnaga. Ja kas on täna üldse võimalik võtta indikaatoriks " armastab lugeda", siis pole ju varsti ükski laps introvertne:) Ma arvan, et suur osa vanematest on täna rahul, kui nende lapsel on mingigi huvi, olgu siis heegeldamine või tromboonimäng. Aga kuidas toetada ja rõõmustada lapse üle, kes elab arvutis. Ja ei programmeeri või kujunda, vaid lihtsalt tšätib ja vaatab. Tarbib.

Seda raamatut alustades avastasin, et ma tegelikult ei suuda ümbritsevaid inimesi ekstra/introdeks jagada. Mulle tundub, et enamik on minuga võrreldes ekstraverdid, sest defineerin inimesi nende suhtlemisoskuse järgi. Kuna ma olen kehv suhtleja, siis olen ma introvert.
Cain, aga, toob oma raamatus järjest ja järjest näiteid introvertidest, kes ... võtsid telefonikõne, saatsid kirja võõrale inimesele, ajasid oma idee huvides kokku kamba inimesi, .. ja siis jätkus koosolemine särava ja mõnusa vestlusega... Daa?? Introverdid??
Mingil hetkel sain aru, et ta räägib ju ameeriklastest.

Cain toob raamatus näiteks asiaadid. Nii viitena sellele, kuidas keskkond ja kultuur mõjutavad, kui ka selles kontekstis, et ühiskond muutub.

Kui ma mõtlen Eestile, siis tekib huvitav vastuolu. Võrreldes ameeriklastega oleme me rahvana kindlasti introvertsemad. Aga mulle tundub, et ka nõukaaeg nõudis pigem  ekstraverte. Kogu see ühiskondliku töö koormus, laagrid, kokkutulekud, konkureerimine, võistlused...
samas.
Lugedes Susani parameetreid, sain aru, et meil on täna Eestis introvertidele mõeldud kool (nagu ilmselt ka teistes PISA tipuriikides), mis tegelikult on ju nõukaaja pärand.
Ja see, mille poole on suunatud uus moodne kool, kõik see tingel- tangel ja rühmatööd, on mõeldud ekstravertidele. Et kui Ameerika üritab rahvast suunata märkama introverte, siis meie teeme pingutusi ekstravertsuse kasvatamise ning populariseerimise suunas. Kui raamatus toodud eeldus ja uuringute tulemused on õiged, siis on temperamenditüüp suuresti kaasa sündinud. Ehk siis... kas me ei tee oma lastele karuteenet?
Sama riigina. Kas me ei mängi maha oma edueeliseid. Meie tehnoloogiahullus, tasakaalus eelarve kinnisidee, ettevaatlikus naabri suhtes ja muud introvertsed omadused on andnud meile meie tänase edu.
Ehk me peaksime seda hoopis võimendama?

Ma tegelikult ei tea, kas ma ise olen introvert või ekstravert.
Ma räägin kõva selge häälega kiiresti. Mõtlen, arvan ja tegutsen kiiresti. Ma ei märka detaile, puudub mälu ning tähelepanu ja mul on korraga mitu asja käsil. Ma olen materiaalne, kärsitu ning mulle meeldib rääkida ( kui keegi vaid kuulaks). Mul pole midagi tähelepanu keskpunktis olemise vastu.

Ja samas kirjutan ma seda blogi, loen palju. Vihkan loba ja jumaldan üksi töötamist ning süvitsi minemist.
Ma olin ma see laps, kes samal ajal kui teised bussi tagaistmel hüppasid, vaatas keskendunul ja sügavmõttelisel pilgul aknast välja. Kui malevas hakati võrku mängima või köit vedama, hakkas mul alati " näpp valutama". Kui komandeeringus olles tahab keegi hull meid ööseks pittu vedada, siis on mul alati " vaja arvutis tööd teha". Igasugu tobedatel meeskonnakoolitustel olen ma reaalselt jonninud ning keeldunud puude otsa ronimast ja veennud juhendajat, et köite vahelt läbi ronimine ei paranda mitte kuidagi mu meeskonnatöö oskusi ning ma tunnen end piisavalt hästi, mistõttu totrad mängud ei arenda mu isiksust mitte kuidagi ( jah, mul on täna väga-väga piinlik).

Selle testi põhjal olen ma keskel. Ambivert. Aga tegelikult ilmselt ikkagi introvert. Ja on sellel päeva lõpuks üldse vahet?
Ja kui ma ka pole introvert, on see ikkagi suurepärane ettekääne keeldumaks nõmedatest ja igavatest tegevustest,

Kui ma aga midagi kindlasti olen, siis selle raamatu põhjal " enesejälgija" (self- monitor). Niimoodi kontektsiväliselt kõlab see termin  veidralt, Lihtsas eesti keeles on see paindlik, kohanemisvõimeline teeskleja:). See oli vist esimene test maailmas, mille ma läbisin kõhkluste ja kahtlusteta;)
Cain lahkab ka mu lemmikteemat- kui palju me peaksime jääma iseendaks ning kas kohanemine on teesklemine. Eks iga inimene leiab enese jaoks ise vastuse. Mulle meeldis Susani oma:
Mõnikord on abi sellest, kui ekstravertsust teeselda.
Vaikne jõuab alati olla.

Peamine põhjus, miks see raamat mulle nii väga meeldis: see on üks väheseid laiatarbe psühholoogia raamatuid, mis ei pane inimesi kastidesse, ei lahterda, ei vaata asju must- valgena.
Susan Cain on täpselt minu inimene: ta kahtleb, kõhkleb, näeb valikuid, alternatiive, tutvustab erinevaid konkureerivaid teooriaid ja kõige lõpuks nendib, et reegel on see, et reegleid pole. Kõik sõltub. On isiku ja olukorra debatt.

Soovitan seda raamatut lugeda kõigil õpetajatel, kasvatajatel ja lapsevanematel . Mina kasvatasin oma last selle raamatu soovituste valguses täiesti valesti. Aga ehk teil läheb õnneks:)
Ning kõik introverdid,  kes te vahel kahtlete oma nö normaalsuses. Lugege.
Cain on välja noppinud maailmaklassi näited ja vajaliku statistika, et tõestada: tegelikud tegijad on introverdid:)


5 kommentaari :

  1. Mina pean end ka pigem introverdiks ja teen mõttes pai kui suures seltskonnas suudan paljudega õhtu jooksul vabalt suhelda. VAnasti oli see välistatud, ma olen nö kohanenud, vist. Aga see tavaliselt juhtub vaid väga tuttavate inimestega, seltskonnas, kus ma end hästi ja koduselt tunnen. Kus mul lastakse olla mina ise. Päris võõras seltskonnas ei tea, vahel õnnestub aga vahel mitte. Uue kamba puhul on jälle see eelis, et keegi ei tea su tausta. Mind see teadmine vahel kammitseb, sest paljud seavad sind raami ja siis sa oled seal terve elu, piltlikult öeldes. Kui välja rabeled ja üritad oma tegelikku mina paista lasta, siis oled "nii palju muutunud". *Muig*
    Raamatu vastu tekkis huvi, peaks ka plaani võtma, tänan!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See muutumise idee intrigeerib mind väga. Selle raamatu põhjal saan aru, et psühholoogias on lausa eraldi koolkonnad. Ühed usuvad, et inimene sünnib kellegina ja nii jääb. Natuke on võimalik nurki lihvida ja kohanduda.
      Ning teised ütlevad et kaasasündinud pagasi osakaal on ca 20% ja kõik muu on su enda kätes.

      Ma oleksin väga kurb, kui keegi ütleks mulle, et olen samasugune kui olin 15 aastasena. Ma usun inimeste õppimisvõimesse.

      Kustuta
    2. Ma olen ühel koolitusel käinud, kus oli baasiks just see, et sa sünnid siia ilma teatud domineerivate eeldustega ja elus õpid keskkonnamõjude tulemusena omale peale tõmbama erinevaid nn "kihte" aga kriisisituatsioonis avaldub siiski su tegelik mina ja seda ei saa kuigivõrd muuta, nn põhiolemust siis.

      Ma olen üldiselt skepitiline selliste teooriate suhtes aga vot see mudel mulle meeldis.
      DISC nimeks, netis on selle kohta palju kirjutatud. Puhtalt ühte tüüpi esineb harva aga domineeriva joone alusel saab määrata küll, mis suunda inimene kaldub. DISC tähendab siis vastavalt dominance, influence, steadiness, conscientiousness. https://www.discprofile.com/what-is-disc/overview/
      Koolituse käigus saime nn instrumendid, kuidas määrata nt läbirääkimistele mineva meeskonna koosseisu. See oli jube põnev ja me ikka pikalt mängisime neid mudeleid läbi enne raskeid kõnelusi. Muidugi toimis kui teist osapoolt natukene teadsid aga ka pelgalt mõne vihje alusel koosoleku alguses võõrastega sai juba natukene aimu, mis suunas kokkusaamist mõjutada annaks (käepigistus, teatud źestid, lauseeihitus, kehahoiak jne).

      Teooria kohaselt vajab vastava tüübi esindaja teatud tüüpi lahendusi. Kes jumaldab koosolekul kirjalikku ppt, kes tahab ainult jutustada (I) ja saadab kõik lingid-materjalid kuu peale; kes soovib materjale kirjalikult ette ja tuleb kohale põhjalikult ettevalmistatuna (S) ja ainult esitab küsimusi, kes kasutab autoriaarset stiili ja esineb lühilausetega "mina vormis" (D) jne. Hästi mänguline ja põnev koolitus, mina sain enda kohta palju teada.

      Eestis teeb DISCi meeskonnakoolitusi Indrek Rahi ja kui ma muidu olen ka pigem skeptiline ja ei armasta sellist trianglit, siis seda teemat ma nautisin!

      Kustuta
    3. Ah, ma tegelikult tahtsin lisada kommentaari muutumise teemasse ka. Mul on vahel tunne, et ma olen ikka mina. Muutunud on pigem minu reaktsioonid ja käitumine väljapoole. Sisimas ma ei tunne, et ma oleksin hoopis teistsugune kui 10 või 20a tagasi. Pigem see konflikt, mis on olnud sissepoole käitumise ja väljapoole käitumise vahel on rohkem tasakaalus ja unisoonne kui nii sobib öelda. Ja miks ma selleni olen jõudnud, on tingitud sellest, et ma veedan hetkel väga palju aega meeskonnaga, kes laseb mul olla mina ise. Ma ikka armastan mõtelda, et töö on küll kohati jube aga inimesed on suurepärased. Just sellised, kes mõjutavad sind sellises suunas, et neid "kihte", mida ma enne mainisin, tuleb omavahel olles harva peale tõmmata. Kui on aru saada, mida ma mõtlen.

      Kustuta
  2. "Igasugu tobedatel meeskonnakoolitustel olen ma reaalselt jonninud ning keeldunud puude otsa ronimast ja veennud juhendajat, et köite vahelt läbi ronimine ei paranda mitte kuidagi mu meeskonnatöö oskusi ning ma tunnen end piisavalt hästi, mistõttu totrad mängud ei arenda mu isiksust mitte kuidagi"
    Naersin südamest ja ühtlasi hingasin suurima kergendustundega, sest mõtlesin kõik need aastad, et ma olen ainus jonnipunn, kes meeskonnatöö koolitusi tobedaks peab ega taha a) neis üldse osaleda ja b) harjutusi kaasa teha ning c) kahtleb harjutuse ja oodatava tulemuse omavahelises kausaalses seoses.
    Lisaks, usun minagi inimeste õppimisvõimesse ja kohandumisvõimesse. Ma olen näiteks aastatega introvertsemaks muutunud. Aktiiv-suhtlus tundub järjest enam tüütu koormana. Ajastul, mis propageerib suuresti ekstravertseid omadusi ja isegi idealiseerib neid, ei ole see just meeldiv tähelepanek olnud.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!