Viis (kevadist) hetke

Täpsuline maailm täis naeru

Elisabet viskas mind meemiga. Ma olen natuke ajagraafikust maas, sry.

Hetk 1
Käisin konverentsil. Kohtusin üle pika aja kolme väga hea tuttavaga. Kõik töötud. Nn põlesid läbi ja andsid ise avalduse.
Segane tunne oli.
Kadedus, et mina pole piisavalt julge, et teha otsustav samm ja astuda tundmatusse.
Kurbus, et Eesti on nii väike. Kui tegutsed pikalt ühel alal, tead ja tunned kõiki siis saad aru, et kohti kuhu tahaks tööle minna, tegelikult väga polegi.
Neil on korralik cv, reaalselt ette näidata tulemused... võiks olla iga tööandja unistus. Aga ei ole.

Heameel, et ma olen olnud nii arg ja tropp ja töökoht olemas.

Ja kahetsus, et mul pole siiani tulnud geniaalset äriideed. Nende naistega läheks ma luurele.

Hetk 2 
Konverentsil oli igavamaid ja lõbusamaid ettekandeid. Aga päeva lõpuks tekib.. eufooria. keegi näitab näppu ja naerad.
teate seda tunnet ? Mida rohkem üritad tõsine olla, seda rohkem ajab naerma. Ümbritsevad inimesed vaatavad sind kurja pilguga, aga see on kohutavalt naljakas. Ja niimoodi me naersime ja naersime...

Istutades oleme me õnnelikud. Fakt.

Hetk 3
Iga päev räägin ma oma tomatite ja tillide ja salatitega juttu.

Ma olen mitu aastat kasvatanud rõdul potis tomateid.
Eelmisel aastal panin ka taimed ise seemnest kasvama. Ja kõik õnnestus! Minu suureks kurbuseks isegi liiga hästi- ma sain terve tomatimetsa ja pidin pooled ära viskama. Aga kuidas sa seda teed, ikkagi elavad hinged...
Sel aastal olin targem ja panin täpselt 4 seemet, et ma ei peaks ülejäänud taimi ära viskama.
Praegu on kuidagi eriti kiire kasvuaeg.
Nagu Nukitsamehe filmis sa võid kõrval istuda ja vaadata kuidas taimed sirguvad. 

Ilmselt just see teeb meid taimede juures õnenlikuks, me näeme tulemust. Kohe ja praegu.

Hetk 4
Üks mu metsarada pakub enese- st kraaviületust. 
Huvitav, et siinkohal ei tähenda.. mida õpid noores eas bla bla bla mitte midagi.
Noorena turnisin poomil kui kitseke, nüüd tekitab meetrine purre hirmu. 
Suvel, kui vett on vähem, saab purret vältida. Ma lihtsalt hüppan üle kraavi. Mõni kord olen nii tubli, et kõnnin kinnisilmi üle.
Praegu on vett palju. Põrnitsesin purret ja nagu polnud päris purdeületamise päev.
Vaatasin ringi. Mättad tundusid kõrged ja kuivad.
Otsustasin valida turvalisema tee
Minna ringi. Mitte otse.
Hüppasin elegantselt mättale .. ja maandusin mülkasse.
Olin jalgupidi külmas rabavees.
Olukord oli nii absurdne, et niimoodi, jalad märjad. Ihuüksi metsas naersin nagu napakas.
Karudel ja rebastel on veel kaua millest rääkida...
Niipalju siis turvalistest valikutest.

Hetk 5

Ärkasin hommikul. Päike paistis tuppa. Kass pikutas mu kõhu peal ja mürises kui pisike traktor .. prrŕrr..Köögist tuli kohvilõhna. Mees valmistas karku trotsides hommikusööki.
Päeval helistas kolleeg.
Ta on meil selline " päikesekiireke" , pessimist suure algustähega, kes suudab igas heas asjas näha natukegi halba.
Ma saatsin sulle kell pool üheksa sõnumi ja sa pole vastanud.
Kullake, ma ärkan nädalavahetustel kell pool üksteist.. naeran mina. Rääkisin talle konverentsimuljeid.. ja suutsin ka tema naerma ajada.
Mets valendas ülastest. Keegi põletas kusagil prahti. Linnud röökisid. Ja üle mu pea lendasid haned... gruu gruuu

Elu on lill. Aga võiks olla veel parem lill

Ostsin kodu kõrvalt kalaautost Valeri käest- mida seekord prouale-  värske latika ( tänan retsepti eest !) ja Jelenalt maasikaid 2.99 kilo.
Ma saan eesti keelest aru küll, ütles Lena. Ära räägi vene keeles. Teisi ostjaid pole ma annan sulle maasikad alumisest kastist. Mul on neli erinevat värvi kotid. Sulle panen sinise, sobib jopega.

Õhtul tuli tütar läbi.

Vaatasin aknast oma miljardivaadet, mille peegelduv päike kuldseks oli värvinud.
Ja üritasin meenutada. Miks ma tahan siit ära kolida. Miks ma tahan uut töökohta.
Kui elu on lill, siis minu elu on lemmik- lemmik.lemmiklill maikelluke.
Aga mina tahan oma teist lemmiklille roosi. Roosa " Sonja".
Üks blogija kirjutas, et kuna laps kipub unistama kuulsusest, siis peab tegelema probleemiga.
Probleemiga?
Ma arvan, et lapsed peavad unistama. Kuulsusest, rikkusest, armastustest, vabadusest ja paremast maailmast.
Ja suured peavad ka.
Ma jumaldan oma piibeleheelu. Aga ainuüksi see, et ma oskan ja suudan unistada roosist. Teeb elu rikkamaks

Annan meemi ka edasi kirjutajatele, kellest ma (liiga) vähe tean. Kuduv koeraomanik,  Mäemamma, sest tema viimased postitused on olnud nii salapärased.  Ja intrigeeriv Morgie.

Kui aega saate, siis kirjutage:)