Kummastav kuidas ajalugu kordub paroodiana. 1941 aastal on Moskva lapsed Ukrainas. Õudusest jahmunud, näevad, kuidas fašistid pommitavad tsiviilobjekte, väikesi lapsi. Me ei andesta, ega unusta iial, tõotavad. Autor saab Stalini preemia. Miljonid pioneerid loevad. Tollased tegelased -lapsed oleksid täna u 90. Ja on unustanud...
Ennetades võimalikku tekkivat küsimust vastan, et miks ma sellist kirjandust üldse loen.
Teismelisena ma neelasin raamatuid. Mul oli siis ( ja on siiani) lihtne primitiivne maitse. Mulle meeldivad rõõmsad, lootusrikkad lood. Ja tookord just endavanustest lastest, noortest. Mul on ostetud ilmselt kõik tol perioodil ilmunud noorteraamatud. Tollele ajastule vastavalt lugesime koolis väga palju vene kirjandust. Klassikat ka. aga ka Polevoid, Solohhovi jne.
Vasjoki avastasin enda jaoks ilmselt lihtsalt raamatukogus surfates ja lugemist otsides. Ja mulle meeldis see raamat tookord niiväga, et hiljem, antikvariaadis seda nähes, ostsin endale 2 esimest saada olevat osa.
Ma tahan praegu lihtsat kerget lugemist, ja seepärast proovisin nüüd üle väga pika aja. Nojah. Lugu on endiselt hea ja haarav, aga sellist punapropagandat ma tegelikult ei mäletanud
Püüdsin sõnastada tollase kirjanduse kaudu saadud ja edastatavad väärtused. Ja tegelikult pole need mitte ainult vene omad. Hiljuti lugesin ka Prantsuse ja Rootsi ja Saksamaa (Ida, muidugi) autoreid. Suures plaanis on sealne sama. Aeg oligi selline.
Kui palju sellest mulle külge jäi? Allolevatest on täna kümnepalliskaalal " jah" umbes pooled. Ja 100% "ei" 3 väidet. Midagi jääb külge, midagi mitte. Millest see sõltub? Miks me oleme millelegi nii vastuvõtlikud ja midagi jookseb lihtsalt mööda külgi maha?
- distsipliin on kõige olulisem
- patriotism. Kodumaad peab armastama ja olema selle nimel valmis surema
- töökasvatus. Lapsed peavad vanemaid ( loomulikult tasuta) aitama
- naised võivad teha kõiki töid. Tüdrukuid, naisi ja eriti emasid peab austama, lugupidavalt kohtlema
- (naised võivad küll teha kõiki töid. Ja olla eriti insenerid), aga naiste kohus on kodune majapidamine ja lapsed
- eriti väärikas amet on olla insener, aga austust väärib iga lihtne töö. ( majahoidjad, kojamehed, treialid, vedurijuhid jne)
- inimesed peavad olema varanduslikult võrdsed. Neil, kel on rohkem, tuleb see ära võtta
- Taunitavad olmadused on- liigkasuvõtmine, valetamine, riigi tagant varastamine, teiste arvelt rikastumine
- eakaid peab austama
- nõrk olla on häbiasi
- lastel on omad tegemised. Vanematel omad. Aga side vanematega on tihe ja tugev. Räägitakse muredest ja rõõmudest.
- Jääda igas olukorras rahulikuks . Kontrollida emotsioone
- vastutuse võtmine oma tegude eest
Ja siin tsitaadid raamatust. Loe ja imesta :) Välja antud 1949, aga tegevus toimub 1940 ja sealt edasi. Lugege. Eriti, mis puudutab laste kasvatamist. Nii said meist inimesed... :)
***
Asi ei seisa selles, pojuke, kes milline on. Füüsiline jõud on siin üks, aga tahtejõud- hoopis teine (kontekst- kangelased, kes võitlesid valgesoomlaste vastu)
***
Meil on nii.. üldse/.. /vene inimene loeb haavu pärast lahingut.
***
Isa oli täna viina võtnud.." ütles ta sosinal, " tuli tasasena.. istus siin kogu aeg ja seletas mulle: treial olen ma, auväärne ja päritoluga.. Iialgi pole ma oma kutset reetnud ja abikaasa on mul lugupeetud naisterahvas ning lapsi on mul seitse tükki...
***
(Riik andis meile toetust- võta pojake suuskade jaoks) " Ei, ei võta../.../ Suusad- see on vallatus. Kui tahan saan niigi" (raha peab jääma noorematele lastele)
***
"Peaasi on distsipliin. /../ harjuta neile juba nüüd sisse". "Täpselt! Lastele ei tohi mingil tingimusel omavoli anda!"
***
Kolja, pisaraist tursunud, vaatas tuttavat nägu ja kalleid vaevumärgatavaid kurrukesi... Stalini silmad naeratasid talle isalikult... Kolja surus oma põse vastu portreed...
****
Hästi kasvatatakse teid! Valjuses... Eeskujuga...»
****
" Kas manitsemine aitas?" rõõmustas Odintsov. "Häbistamine aitas!" vastas vanaema.
****
Kui Stalin praegu Vasjok Trubatšovi näeks, taipaks ta kohe, et Vasjok ei ole süüdi, et tema klassi seina- lehes nime maha ei kriipsutanud.
***
Valja Stepanova heitis pilgu tumedasse vette ja võttis kingad jalast. „Kui tarvis, siis tarvis," ütles ta tasa, käsku oodates.
****
"Kui tavaline meister täidab vahetuse jooksul normi sajaprotsendiliselt, annab, ütleme, viis paari jalatseid, siis kui mitu paari jalatseid teeb stahaanovlane, kes on täitnud normi kahesaja viiekümne protsendiliselt?"
„See küsimus on aritmeetikast," sattus Trubatšov segadusse.
„See küsimus on tegelikust elust," vastas Russakovi isa.
***
(Lapsed kirjeldavad õpetajat) «Ta on alati niisugune! Üks-kaks! Ja et kõik oleks tema tahtmist mööda. Ja mida ta klassis teeb! Kirjutad lohakalt või teed tindipleki ja annad vihiku talle ära, siis ta otse punastab üleni: "Sa ei pea minust lugu! Oma tööd hindad, minu oma aga mitte!» Ja siis läheb lahti! Noh, aga kui midagi hästi teed, siis oled sa tal esimene inimene. Hakkab rõõmust isegi naerma, ja kogu klass ta järel!
***
Religiooni sa ei maininud. Ka see oli raamatutes sees. Religioossed inimesed ei ole ilmtingimata läbinisti halvad, aga see seondub alati negatiivsega - rumalusega, tagurlusega, sümpaatiaga endiste riigikordade vastu.
VastaKustutaKuid hea kirjanik on hea kirjanik ja hea lugu kõnetab inimest igas keskkonnas.
jah, tõsi. Religiooni osas on sul õigus. Läks meelest.
KustutaUkrainast. Ma arvan, et mitte ei ole unustanud, vaid vastupidi, maksavad omast arust nüüd kätte. Läänestunud rahvakild meie riigi servas, natside ja NATO mõju all! Pommitame neid natuke, et nad ümber mõtleks ja õigele teele tagasi saaks.
VastaKustutaOn väljend "mõistust sisse peksma", mu arust just seda praegu tahetakse teha.
kas ainult ? tahavad ikka pool riiki endale saada ....
KustutaKummaline, et meil nii erinevad lugemisharjumused ehkki mitte nii suure vanusevahega ... minu kahjuks. Lugesin ka nii palju kui jaksasin, ehkki kodus olid riiulid ääreni täis käisin raamatukogus lisa noolimas. Sisuliselt ainus zhanr, mida keeldusin kätte võtmast olid vene autorite noortelood, sest need vastuvõetamatut oktoobrilapse, pioneeri, komsomoli jura täis. Tegelt ei istunud üldse klassikaline laste ja noortekirjandus - v.a. mõni üksik lugu. No Karlssoni ja Viplala lugesin ja Viieteisaastane kapten. Põhisarjad olid ikka "Seiklusjutte maalt ja merelt" ja "Maailm ja mõnda". Sõjateema oli põnev aga vastuvõetav kirjandus loomulikult keelatud, sõpradega omavahel salamisi jagasime nii soome kui eestikeelset.
VastaKustutano ja vaat, mis sust sai :) ülejooksik, imperialistide ja kapitalistide pooldaja :) tundub, siiski, et mingit mõju see kirjandus avaldab.
Kustuta( see oli nali, eks ju sa said aru?)
:D Mis nali, sulatõsi ju. Kirjasõnal on vägev jõud, eriti kui uskuda!
KustutaMulle meenub raamat seiklusjuttude sarjast, armeenlase Vahtang Ananjani "Pantrikuru vangid", mis omal ajal korduvalt sai loetud. Selles oli põnevust, aga selles oli ka kõik see muu. Patriotism ja propaganda. Päris hästi mäletan. Vasjok Trubatšovi ma lugenud ei ole, aga "Pantrikuru vangid" võtaks küll uuesti kätte, viimati lugesin kuskil nõukaaja lõpul. Kõrvale (järjekorda) võtaks Goldingu "Kärbeste jumal", ligilähedane aeg ja teatud mõttes sarnane situatsioon.
VastaKustutaSellised mõtted siin tekkisid sinu postitust lugedes.
Pantrikuru vangid on Vasjok Trubatšoki kõrval ikka väga leebe propagandaga lugu. Mulle ka Pantrikuru meeldis ja vanemate pööningul raamatuid tuhnides leidsin ning tõin oma riiulissegi. Nagu ka Aino ja muna :)
KustutaGolding on ikka õuduskirjandus nende nõukogude jutustuste kõrval.
KustutaMinu soovitus lugemiseks on aga "Sööklaplokk".
https://www.goodreads.com/review/show/3102440970
Pantrikuru vangid! jaa, tänan, et meelde tuletasid. Ma ise kaalusin 2 kaptenit :) :)
KustutaGolding on minu jaoks liiga julm., nõustun Kauriga ( ja tänan soovituse eest). Korra lugesin, aga vist enam ei tahaks. VT raamatus kaitsevad pioneerid hobuseid ja päästavad koera. Neid nimetan ma headeks lasteks :) :)
"Pantrikuru vangidest" on selgelt tunda, et sula-ajal kirjutatud - negatiivne taustategelane on kolhoosiesimees, kelle ohvriks on repressioonide ajal langenud ühe lapse isa.
Kustutakunagi kommisin iseenda pool selle rmt kohta.
Kustutalink haihtus: https://notsumaja.wordpress.com/2020/03/23/olmeloba-ja-ajakohast-meelelahutust/#comment-11615
KustutaMa pean häbiga tunnistama, et "Pedagoogiline poeem" on siiani üks lemmikraamatutest :D. Kõiksugu rohkem ja vähem kangelaslikest pioneeridest sai ka lapsepõlves üksjagu loetud (ja sinna kõrvale esimese vabariigi ajal välja antud kirjandust, isegi gooti kirja õppisin huvi pärast enne kooliminekut lugema :D).
KustutaLugesin vist, erilist muljet ei jätnud. Ainus moment mida mäletan, üks tegelane oli kurd, oli või?
Kustutaaus robinsonaad, ainult robinsone on terve käputäis.
KustutaMäletan Pantrikurust mingit rahvuste teemat, ehk oligi kurd, igatahes selle olin unustanud. Ja veel mingi isa-poja suhted ühisomandisse või eraomandisse, ähmaselt on meeles. Usun, et raamat on mul kuskil kapis isegi olemas, võiks meelde tuletada.
KustutaVasjoki ja tema sõprade lugu, üritasin eile kuuldemängu kuulata, aga jäin üsna kähku magama. Mõni päev proovin uuesti, ehk õnnestub paremini.
Aga täna laenutasin raamatukogust "Sööklaploki" (aitäh soovitamast), raamatukogu töötaja andis hinnangu, et ulme. Nojah, kui pioneeride seas peidavad ennast vampiirid ;). Ma olen ise ka kunagi pioneer olnud, aga komsomoli astuda isa ei lubanud.
Kas keegi eestikeelset ja eestimeelset noortekirjandust ei mäleta: "Nimed marmortahvlil", "Välgumärgi kasvandikud", ... neid ju hulgaliselt ehkki omal ajal mitte nii lihtne kätte saada.
VastaKustuta