Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 7. oktoober 2013

Kuhu kadus rõõm

Mingid teemad on õhus.
Ma ei tea, kas ma olen pessimist või optimist või hoopis ratsionaalne pragmaatik, kes pole kaotanud lootust.

Kuid mõnikord, kui ma vaatan ülemusega sama graafikut, kus mina näen eelmise aastaga võrreldes 8% tõusu ja tema eelmise kuuga võrreldes -0,1 % langust. Tahaks küll röökida. Inimesed, miks te olete nii negatiivsed?!

Kui vanainimesi suudan ma veel mõista.  Sa oled haige ja väsinud ja oma panuse andnud ja miks pagana pärast pead sa oma kodust välja kolima, et kusagil võõras kohas närutada. Siis noored? Mis on lahti meie noortega?
Mäletan, et kui mu laps kooli läks, siis pidasime klassijuhatajaga pikki debatte teemal- miks peavad vanemad ja õpetaja lastele üritusi korraldama. Miks nad ise ei tee. Ei saanud mina aru. Sest meie ju tegime.
Mis on nende 30 aastaga juhtunud?
Kas me peame vaatama peeglisse. Meie, minu põlvkond? Meie oleme oma lapsed ära rikkunud, aga miks ja kuidas? Millal?

 Avan Postimehe ja loen taas ühe noore inimese hala. Kullakene, mida SINA ise oled selleks teinud, et Eestis oleks parem elu. Kas sa korraldasid meeleavalduse ja käisid seal ka ise kohal, või  vingusid ainult netis. Kas sa oled kogunud enda ümber mõttekaaslased, loonud erakonna või MTÜ ja püüdnud oma maailmaparandusettepanekuid viia valitsuse tasemele. Kes peab tegema sinu elu paremaks?


Näitleja korraldab tuuri, et rääkida nõmedusest poliitikas. Rahvas möirgab naerdes kaasa. Ja siis ma loen Emori või Saarpolli või mõne teise uuringu tulemusi ja seesama rahvas toetab neidsamu "nõmedaid" erakondi. Miks? Miks?
Kuidas saab midagi muutuda, kui me midagi ise ei muuda. Ja kui me oleme kõigega rahul, siis miks me vingume.
Ja kui midagi on hästi, miks me ei suuda siis kasvõi 5 minutit olla selle üle rõõmsad. Miks me peame kohe otsima midagi halba sinna tasakaaluks kõrvale. Alati saab ju paremini, saab küll. Aga vahel tahaks olla lihtsalt rõõmus.

Kui rong sõidab minu kohal üle viadukti. Või kui ma komistan parema jalaga. Või on mõni teine soovide täitumise olukord. Siis ma soovin positiivsust. Ja rõõmu. Kõigile.

Vabandust, Selline emotsionaalne hetk.

5 kommentaari :

  1. Mnjah. Iroonia ongi selles, et see sama näitleja, ühelt poolt annab mõista, et kari idioote on Toompeal...teisalt jälle inteka lõppu lisab, et valima peab!
    Et, kui viimased 20 aastat pole see valimine midagi aidanud, siis miks peaks see nüüd korraga midagi lahendama? Ei hakka siinkohal tooma näidet, kuidas ükskõik millise koalitsiooni mitte kuuluva partei valimine on mõttetu, aga siiski...kas kõik need kuulsad ja kummalised, kes rahvale iga kord enne valimisi südamele panevad, et VALI VALI VALI - OMETI VALI! ka hetkeks mõtlevad, mida see valimine tegelikkuses tähendab - endaga kaasa toob (toonud on). Kui veidi ajusid kasutada, siis need, kes on valimas käinud pigem ei tohi vinguda, sest nemad on ju antud tegelased valinud - kelledega nüüd rahul ei olda. Kas pole mitte nii?
    Igatahes, eks demagoogia jääb demagoogiaks, kui palju ka nende sõnade ja tähendustega ei mängiks.
    Sama on ka meeleavalduste kohta - lihtne ja otsene küsimus, mida on need suured NO99'ed, savisaare vastased 100 000 häält, teeme ärad, jääkoopad...ja tegelikult minnes tagasi lausa Respublikaanideni välja (tänane IRL) - olid ju nemad need, kes tegid puust ja punaseks, et pole vahet, keda valid...tulemus on sama.
    Ja nii ma istun, vaatan ja imestan, et endiselt on nn targad, haritud, andekad ja vähema andekad iga kord enne valimisi nagu linnud traadil ja siristavad, kuidas mitte valides tuleb kommunism, punaarmee jms. Kuidas on taolistel inimestel jultumust midagi taolist korrutada. Ja veelgi enam, kuidas on ajusid omaval inimesel hakkamist ja tahet neid aastakümneid valida?
    Mõistan, et need kõik on demokraatliku keskkonna reeglid, aga mis siis? Kas neid peaks pimesi järgima no matter what?
    Lahendusi Eestile.
    Eesti suurim, ja ainus pluss on selles, et siit võib ära minna :)
    Et tulla siis, kui siinmail asjalikke ajudega inimesi on vähemalt 50+1
    Hetkel aga, ausalt, ei anna keegi sulle ordenit selle eest, et hullumajas oma aega veedad.


    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muidu: see tshikk (triin-nirti, onju) muide korraldas küll meelavalduse. Selle ACTA-oma. Mitte küll üksi, aga täiesti aktiivselt. Ja EEsti Interneti KOgukonna-nimelises mtü-s on ka ja püüab netivabaduse eest seista.

      ma täpselt ei tea, kas see nüüd annab talle õiguse viriseda su meelest, aga mõtsin, et peaks vist mainima õigluse huvides =)

      + tõsi ta on, et tal on netiteemaline aktiivsus, aga virin puudutab Eesti elu laiemalt.
      Teisalt - kas peab üks inimene suutma kas või püüda muuta kogu riiki, iga valdkonda, mis häirib?

      Kustuta
    2. anonüümne- ma olen kõigega nõus v.a.alt kolmas lause. Mulle väga meeldiks, kui noored inimesed ei lahkuks vaid kihutaksid vanad korrumpeerunud ätid kohtadelt ja võtaksid ise võimu üle. Ja teeksid oma Eesti.

      VVN.
      tead, see oli selline emotsionaalne hetk, kõik mu ümber nägid korraga ainult halba ja viskas üle:)
      Tegelikult tunnustan ma sedagi, et Nirti võttis kätte, kirjutas ja avaldas arvamust. Nii peabki.
      Ja väikesest saab alguse suur...:)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!