Nimekiri asjadest, mida piirangute lõppedes peaks tegema

Aga ei viitsi.

1. Iga-aastane hambaarsti visiit. No ei taha. See on nii rõve ja vastik. Ja ma olen ju ainus inimene Eestis, kes käib igal aastal ? Mis juhtuks, kui jätaksin aasta vahele? Ma võin ju täiskasvanud inimesena võtta vastu mittemõistlikke otsuseid?
   
   
2. Kassile ussirohi. Tegelikult kättevõtmise asi. Paraku, mingil veidral kombel jõuan selle kliiniku ukse taha alati siis, kui see on kinni. Ja selgub, et on jälle pühapäev. Ja nagu varasemalt, siis ainult pühapäeviti on nad suletud. 
   
   
3. Uued prillid. Tundub, et mu nägemine on kehvemaks jäänud. Aga ma tõesti ei kujuta ette. Uute raamide leidmine on ka tavatingimustes suur väljakutse. Aga maskiga?? Samas. Äkki mu ülemus otsustab, et me peame tulevikus kuni aegade lõpuni maski kandma. Siis pole ju vahet?
   
   
4. Koduseelik on piinlikus seisus ja teksades on augud. Kahjuks mitte moodsates kohtades. Ja ka uusi tööriideid oleks vaja, kuna mu lipotsaat on otsustanud valida taseme, mis on ca 2 kg kõrgemal, kui mu riidekapi sisu. Aga ehk peaks veel venitama, kuniks 80-dad mööduvad ja kapis olev stiil taas tagasi tuleb? (ja äkki kaal ikkagi langeb?)
   
   
5. Kardinad. Arusaamatul kombel, elades standardprojekti järgi ehitatud majas, millel on standardsed aknad on mul ebastandardsete mõõtudega kardinad. Tuleb kohale minna, lasta lühemaks õmmelda. Jube.
   
   

Televisioon

Masendavalt palju on viimasel ajal teles saateid, mis võiks vabalt olla raadios. Kaks inimest räägivad.

Eriti kurvastavad mind "kontserdiülekanded", mille jooksul lastakse paar laulu ning muu aeg lihtsalt räägitakse.

Millal ja miks võttis televisioon üle raadio funktsiooni ning kaotas suured etenduste ja kontserdite ülekanded internetile? 

#postapokalüptiline Uus normaalsus

Hotell Park. Tõsiselt äge

Ma tahtsin Park hotelli juba ammu tulla. Ennevanasti, kui see kool oli, töötas siin minu ema. 

Nüüd, kui hinnad on sõbralikud, saigi käidud. Rahvast oli üllatavalt rohkelt ja eriti jäi silma palju väikeste lastega peresid.

Negatiivne kõigepealt. Vannituba ma ei viitsi enam isegi kritiseerida. Samad asjad, mis sadades hotellides üle maailma. Nagide asetus, riiulite puudumine, segistid jne. Võimalik, et see oli mõeldud boonusena, aga kuum ja külm vesi vaheldusid üsna suvaliselt, nii et dušši all käimine oli üsna meeleolukas :)

Voodi oli minu jaoks kröömike liiga pehme ja hirmutavalt kõrgel.

Meie toa aknad avanesid sisegaleriisse. St päevavalgus tuli läbi sisegalerii katuseakna. Üks öö oli äge, aga pikemalt ma ei suudaks.

Kui juba Viljandi, siis ka ümber järve.
 Millal nad selle raja nii raskeks tegid?
 Vanasti oli kuidagi... Kergem ?? :)

Aga see selleks. Sain oma uudishimu rahuldatud ja ööbin tulevikus mujal.

Positiivne. Ma ei viitsinud guugelda, kas see ehitis on saanud mõne arhitektuuripreemia. Aga oleks sajaga väärt. Vaimustav !!! Vau ! Ja oma ema klassi ma ei leidnud üles :)

Juba mõjub

hansapangast helistas konsultant, et tahab minuga rääkida. Kuna aeg on selline, et iga suhtlusvõimalus tuleb ära kasutada ja mul oli paar küsimust ka endal, siis nõustusin. Oli abiks küll. Mingil põhjusel jõuavad reklaamid minuni selektiivselt ja paraku just see osa, mida mul vaja pole.
Näiteks sain teada, et saada tulumaksu tagasi, võiks 3. sambasse investeerida kuni 15% brutopalgast.  
Väärtpaberikonto kuuhooldustasu on teatud summani tasuta, aga enda rõõmuks sain teada, et arvestus ei käi mitte inimese järgi, vaid tasu vältimiseks tuleks teha lihtsalt lisaks uus konto. 
Kolmas küsimus oli mul investeerimiskonto osas. Taas asi, mis jõudis minuni liiga hilja, alles siis, kui hakkasin sel aastal oma tulusid deklareerima. Ja küsimus oli, et kas saan ka eelnevad tehingud sinna nn üle kantida. Vastus on, ei saa. Mõistlik on alustada nn nullist, teha uued kontod ja need omavahel siduda.
Lisaks sain info uute fondide kohta, mil madalad haldustasud. 
Ja päris siiralt. Ma üldjuhul ei surfa erinevate ettevõtete kodulehel. Aga niimoodi, kui keegi näpuga näitab ja juhendab, leidsin päris mitu huvitavat ja vajalikku funktsiooni.

Ühesõnaga, jätsin professionaalse ja asjaliku mulje.

ja siis rikkusin kõik ära :)

Konsultant: kas soovite, teeme kohe koos siin selle ja selle asja ära?
Mina ehmunult: Ei, praegu on rahalisteks tehinguteks väga halb aeg.
Konsultant: Miks?
Mina, nagu lapsele: vana kuu on, järgmisel nädalal on õige aeg. (tegevus toimus eelmisel nädalal)

Konsultant: ma vaatan, et teil on väga hästi koostatud laiapõhjaline portfell. Kas keegi nõustab teid?
Mina arusaamatuses: ei, ise teen. Normaalne naiselik instinkt.

Täpselt nii sünnivadki stereotüübid. Ma loodan, et sain hansapanga kontoris vähemalt sellel päeval pisut elevust tekitada :)

****

Ma kuulan vahel Vox Populit. See on saade, kus tigedad vanainimesed helistavad raadiosse ja nõuavad kõige keelamist ja kõikide karistamist. Ma olen sageli mõtisklenud, et mis vanuses muutub inimene napakaks. 

Nüüd siis tean :)

Mis teid naerma ajab?

Ma teen nüüd ühe postituse, millele palun tagasisidet.

Vana tõde, et maailmas pole ühtegi inimest, kellele meeldiks sama muusika, raamatud, filmid...  kui mulle.

Aga nali peaks ju olema universaalne? Ma tahaks teada, et kas teie naljad on minu jaoks naljakad. 

Või ... Olengi nii omamoodi..Lihtsa rafineerimata labase maitsega 😄

Tegelikult ma tean vastust. Leidsin 100 naljakama filmi nimekirja. Ja taas teeb nõutuks :). Seal on väga häid filme nt. Pulp Fiction, Kui Harry kohtas Sallyt jne. Saab naerda, aga maailma naljakamad?

Ja siis on teine äärmus nt Borat, Palja Relvaga, Pohmakas jne. Jah. On naljakad, aga kaks viimast üheplaaniliselt nali nalja pärast, minu jaoks piiri peal ja üle ühe korra vaadata ei viitsi.

Mind on väga lihtne naerma ajada. Mees on mul ka õige võetud, me naerame palju. Aga on asju, mis panevad laginal ja südamest naerma ja just selliseid pean mina parimateks.

Naljakatest raamatutest olen kirjutanud siin.

Filmid. Suur osa on neist vanad, ma tean mis juhtub ja seetõttu naeran esimestest  kaadritest viimasteni.

Viharavi, Valetaja, Enam paremaks minna ei saa, 1+1, Mida naised tahavad, Nabapiiri sangarid, Kukulind, Malev.. Vihmavarjutorge. Ja tegelikult on Prantsuse komöödiaid rohkem, aga kohe ei meenu. Vene komöödiatega sama. Ammu pole näinud, aga Briljantkäsi, Šuriku seeriad, Hüva leili olid mälu järgi ka väga naljakad. 

Vanadest filmidest Tootsie ja Dzässis ainult tüdrukud.

Eesti retro on omaette žanr, seal hakkab mängima lisaks camp element. Mehed ei nuta, Siin me oleme, 

Sõprade seriaal. Tõsi, on nõrgemaid seeriaid. Aga nt see, kus Joey i näeb vastasmajas ilusat tüdrukut ja arvutab välja kus ta elab ning läheb otsima...omg. Mr.Bean ka teatud seeriad. Ja muidugi Kontor.

Suur osa Tujurikkujast ja Riigimehed. Armastus 3 apelsini vastu. 

Miks me läheme paksuks?

Ma ei tea, kas ongi mõtet selles blogis raamatuid soovitada.

Lugemise grupis oli teema: millised kirjanikud teile ei meeldi? Loen, ja muutun järjest nõutumaks. Tammsaare, Kivirähk, Strugatskid, Palahniuk... Ma tundsin end maailma kõige üksikuma inimesena. Unikaalne olla on küll tore, aga üksildane.

Teiseks on see raamat inglise keeles. Ma ei saa aru, miks sellised raamatud, mis peaks olema teismeliste kohustuslik kirjandus, jäetakse tõlkimata. Kuna see raamat on kirjutatud 2016, siis täna on ilmselt ka hilja tõlkima hakata, see valdkond areneb nii kiiresti.

Ja kolmandaks. Tervet raamatut ju ümber ei kirjuta. Ja tuues välja mind kõnetanud momendid, on need kontekstist välja rebitud. Ja ma saan jälle Notsult või Morgielt pahandada :)

Põhjused, miks me oleme järjest rohkem ülekaalulised on ju tegelikult teada, meie esivanematel olid ju samad geenid ja samuti töötav aju, kui meil. Muutunud on keskkond- oluliselt väiksem energiakulu, reklaam, tööstuslik toit, erinev st liiga mitmekülgne isuäratav toit, rafineeritud suhkur ja  jahud, naturaalsete loomsete rasvade asemel kasutame järjest enam töödeldud rafineeritud taimseid jne. Meie keha, aga, on endiselt programmeeritud hankima võimalikult vähese vaevaga maksimaalselt energiat. Ja nii ta läheb.

Mind huvitasid rohkem  kehaga seotud protsessid, ehk siis miks ja mis seda kõike korraldab ja sellele annab raamat osati ka vastuse. Kurb uudis on see, et tegelikult väga paljut me ikkagi ei tea. Edukad loomkatsed ei tarvitse toimida inimestel  ja/või pole neid eetiline inimestel rakendada. Väga paljudel juhtudel on endiselt õhus küsimus, et kumb on põhjus ja kumb tagajärg.

Rakett 69

Inetu pardipoeg

Teate, mis on meie ühiskonnas puudu. Õpetus tüdrukutele, kuidas suhelda poistega ja poistele, kuidas suhelda tüdrukutega.

Kui ma näen ekraanil, kuidas tüdruk nutab, sest tema poolt pakutud õige lahendus lükati aruteluta kõrvale. Ja siis teist tüdrukut, kelle lahenduse kohta ütleb poiss: ole sina nüüd kuss...

Siis.. ma ei oskagi midagi öelda.

See hooaeg on üldse kummaline. Magistrandid ca 22 aastased, võistlevad 16 aastaste lastega...