Eesti reisisaadete välismääraja

Üks mu lemmikzanre on reisisaated. ( Ma vaatan ilmselgelt liiga palju telekat). Praegu on neid tohutult. Ja kuna mul pole ressursse, et ise niipalju sõita, kui tahaks, siis on hea vähemalt teisi vaadata. 

Eesti reisisaated kipuvad reisima nagu mina. Et kui juba minna, siis tuleks haarata maksimaalne. Aga mulle meeldivad ka saated, mis on spetsialiseerunud  kitsamale valdkonnale. Näiteks Peeter Vähi pärimuskultuuri- ja Stanley Tucci kulinaariasaated.

Kui kriitikat teha, siis suurim väljakutse on paljudel eksimine ( ka kirjanduses olulise) reegli Näidata, mitte rääkida vastu. Mulle meeldib, kui luuaks-antakse kontekst, faktid, võrdlus Eestiga, aga liiga palju reisijate sisetundeid tapab minu jaoks emotsiooni. Nimetatud põhjusel näiteks Õhinapõhised ja Uhhuuduur mind väga ei kõneta. Liiga palju on minu jaoks teksti-juttu- reisijate muljeid.

Millest ma reisisaadete puhul puudust tunnen, on tänapäev. See, mida ma ise alati giididelt ja kohalikelt välja pressin ( ja neid sellega närvi ajan. Sry, Mar) Milline on koolisüsteem, mida nad arvavad maailma asjadest, mida söövad jne jne. Ma saan aru, et sellise info lisamine ongi väga keeruline. Pole just palju inimesi "tänavalt", kes armastaks, kui neile mikrofon näo ette torgatakse.  Ja kas on olemas " keskmist", eks? Varasemast meenuvad Johannes Tralla  Euroliidu saated. Fookuses oli Euroopa Liit, aga vestlused inimestega olid põnevad. Kuigi. Tõsi. Inimesed olid valitud.

Paremusjärjestust on raske teha, kuna iga saade on erinev. Minu lemmikud on (suvalises järjekorras) Kolm naist karavanis ja Kaks kanget ning Meie aasta...Reisisaate fookuses on üldjuhul kas suhted või sihtkoht või teelolek. Kõigil kolmel on kõik need komponendid olemas.

Kõigi nende puhul on tajutav väga tugev eelnev kodutöö. Samas on säilinud ( või lavastatud) väike spontaansus ja untsuminekud ning äpardused. Võrreldes nt välismaa reisisaadetega- Lumley, Martin Clunes ja keegi vanem härra, kelle nimi mulle ei meenu, mis on tõepoolest väga professionaalsed aga samas tunduvad liiga lavastatud.
Ja nimetatud kolm on  erinevalt paljudest teistest reisiseltskondadest kohal, mitte teel vs näiteks Ziguli- ja 4x4 reisijad. Ning kõigi kolme edufaktoriks on ilmselt ka karakterid.

3 naist on teistega võrreldes käinud pigem nn tavalistes kohtades, mistõttu väljakutse on seda suurem. Kohafaktor on väiksem, aga selle kompenseerivad nad eelarveteemaga st et kuidas reisida väikeste kuludega. Karavan- kitsal piiratud territooriumil, annab lisamõõtme ja võimaluse intriigideks. Kuigi, mida saade edasi, seda vähem tülisid (mis on ju tegelikult hea). Ja Kristel Aaslaid pakub oma eluterve huumori ja optimistliku meelega Kristjan Jõekaldale ikka päris kõva konkurentsi. Viimase saatesarja hea leid oli väike viktoriin.

Kaks kanget on klassika. Nagu juba mainitud ülihea ettevalmistus ja kodutöö ning ägedad sihtkohad. Tõsi, viimati mingil põhjusel mõtlesin endamisi, et huvitav..  kuidas näiteks teismelise jaoks mõjub kaks vanameest vigurdamas ..:) aga minu poolest andku aga minna. Kristjani kostüümid on üks saate rosin ning sõnatud reaktsioonid Teedu tegevusele.. :) On väga head.

Nagu juba kirjutasin, siis kõigi kolme puhul on boonuseks tugevad karakterid. Nii Kristjani ja Teedu ning Tuuli ja Arbo puhul annab tugeva lisaväärtuse nn isiksustevaheline konflikt. Hedonist vs perfektsionist. Asjalik ja tarmukas vs las asjad kulgevad.  Tuuli ja Arbo poisid on muidugi üks suur nunnufaktor ning alanud hooaja lisaväljakutseks- kuidas reisida eksmehega :) Eks  siis näis. Mulle meeldib Tuuli jalad maas suhtumine, avatus ja lõputu lõputu kannatlikkus. Ta jälgib ja võtab teadmiseks. Ning Arbo teistpidi kannatlikkus ja leplikkus ja tohutu südamlikkus. Ma mäletan siiani Iraani episoodi kaamelitega. Pisar tuleb silma. Siiralt.

Kahe kange miinuseks on jõhker tootepaigutus (aga no kusagilt peab ju raha tulema...) ning kui sa ei viitsi kogu sarja vaadata, siis piisab esimesest osast. Selles näidatakse põhimõtteliselt ära kõik, mis edaspidi toimub..

Võsaga Vietnamis on midagi vahepealset. Peeter on vaieldamatult karismaatiline ja rõõmsameelne. Sihtkoht on põnev, aga midagi jääb puudu. Liiga sarnane seltskond?  Liiga vähe ettevalmistust?

Mingist masohhistlikust rõõmust olen ma ära vaadanud ka kõik Üle ja ümber saated. Mis on omaette fenomen. Nad käivad põnevates kohtades, aga see, mida me näeme, on ....teelolek, autoremont ja söömine. Ja mu mees karjatab iga kord, kui Raivo ütleb Muy bien :) Seega mu mees karjub praktiliselt kogu saate :) :) Samas on nad sellised karused toredad eesti mehed. Palju ei seleta. Lihtsalt on. 

Ja nii armas on kõikide püüdlus käia seal, kus "turistid ei käi". Ee.. te ju olete turistid. Ja turistid käivad seal, kus on huvitav ja eriline. Lasnamäe ja Kolga Jaani vaatamiseks ei pea sõitma teise maailma otsa..

Ning teine põnev asi on iga reisisaate erinev definitsioon sõnast "seiklus". Üldjuhul ei tähenda see midagi. 

Omaette žanr on "Läksin reisile võtsin kaamera kaasa ja õnnestus see maha müüa." Ma siia näiteid ei too. Eks igal saatel on oma sihtgrupp. Ja see, et mind ei kõneta, ei tähenda, et on halb.

Millest ma puudust tunnen, on reisisaated nn Eestisse. Päris mitu on sellest, kuidas eestlane kolis välismaale. Ma  tahaksin näha sarja sellest, kuidas välismaalane kolis/reisis Eestisse (või eestlane Narva :) :)).

oehh.. natuke veel. Varsti saab ise reisima..:)