Kõik algas juba pühapäeval.
Mees sõitis nädalaks minema.
Käisin juuksuris. Nende salong asub hoones, kus on ka kino. Arutasime, et viimati tehtud valged salgud oli väga hea mõte. Hall mõjub loomulikumalt ja muudab kogupildi pigem värvikamaks, kui riivab silma.
Ja siis rääkisime Barbiest. Ning ühtäkki märkasin, kuidas kogu keskus räägib mulle uuest filmist.
Siis hakkas järjest tulema. Raadios rääkis, kuidas Mattel läks Aquaga Barbie Girl laulu pärast kohtusse. Ning et sel korral oli ta targem. Etteruttavalt võib öelda, et film oli tõeline Product placement ja Mattel oli kohe päris kindlasti aru saanud, et All publicity is good publicity.
Sotsiaalmeedia voos ilmusid järjest tuttavate postitustesed. Check-in Barbie. Spotify soovitas mulle filmi ametlikku play-listi, mis läks repeati peale.
Sain pakiautomaadist oma tellitud kingad kätte. Olin nädalajagu tagasi, olles läbi käinud nii Rocca kui ka Ülemiste, täiesti masenduses. Kas tõesti- isegi kui ma tahaksin, ei saa ma enam kunagi kanda kingi, Sest need ei mahu mulle jalga. Kas ma peangi nüüd igavesti elama pärismaailmas? Jõudsin tookord koju ja Suur Vend saatis mulle kohe reklaami. Ära nuta. On olemas selline mõiste nagu wide. Guugeldasin, ja oligi . Tellisin Asosest esialgu kõige odavamad variandid. Igaks juhuks. Et äkki ka see pole lahendus. Ja nüüd sain need kingad kätte- istuvad kui valatud. Mul on nüüd 10 cm kõrguse kontsaga kuldsed kingad. Ja natuke madalamad atlas-valged.
Ja siis tuli- kõll. Swedbank saatis mulle smsi, millega teatas, et paneb mu kaardi kinni. Helistasin, suhtlesin ja selgus, et olen kusagil vajutanud ok lubadusele võtta mu kontolt kordustellimus. Tänasin panka, et nad hoolitsevad ja valvavad. Üheltpoolt õnnelik, et oma rahast ilma ei jäänud. Teiselt poolt on nüüd siis kaart kinni. Seniks, kui jõuab uus kaart. Pole mul raha. Ja meest ka mitte. Siia sobiks kirjutada, et Barbi ilma Kenita on rahata. Aga mina olen ju Säästu-Barbie.
Kiitsin ennast varude tekitamise eest. Sest selgus, et tegelikult on raha.
Enne magamaminekut otsustasin, et proovin Reeda šokolaadimoosi. Mul vaarikaid polnud, aga oli üsna närtsinud mureleid. Moos tuli maitsev ja tõesti, lubatult hea aroomiga. Aga kuna mu murelid olid heledad, siis väljanägemine pole just maailma apetiitseim.
Läksin magama. Vedelesin poolt tunnikest voodis. Ja sain aru, et olen erk nagu nirk. Peas vasardas Dua Lipa Dance the Night. Tõusin üles. Panin jalga oma kuldsed kingad ja tantsisin korda kolm selle läbi . Täiesti juhuslikult on mul roosa öösärk. Und oli peale seda veel vähem. Vaatasin sajandat korda " Põgenevat pruuti". Sel hetkel tegin otsuse, et pean Barbiet vaatama minema.
Mingi kell kolm läksin lõpuks voodisse.
Ja ärkasin seepeale, et kass hüppas süüa nõudes voodisse. Vaatasin äratuskella, mis näitas pool üksteist. Seinakell oli üheksa. Tänasin kassi, et ta mind lõunani magada ei lasknud ja saatust, et ma sel hommikul kuhugi aja peal minema ei pidanud, Tööpäev ju. Selgus, et kella patareid olid tühjad.
Öösel saadetud sõnumile oli üks sõber ettevaatlikult vastanud, et .. ee, kas sa arvustusi pole lugenud?! Teine, ilmselt sama pime ja kodutöö tegemata, oli nõus kaasa tulema.
Minul oli ka kodutöö tegemata. Arvustusi ma lugenud polnud. Ainus, mida teadsin, et see pole laste film.
Ja film oli imeline!! Vaimukas. Irooniline. Mis mulle kõige kõige rohkem meeldis, oskus enese üle naerda. Just sellises maailmas, kus eneseiroonia on sellisel tasemel, ma tahaksingi elada.
Ma ei imestaks, kui see hakkab ka oscareid noppima. Kvaliteetset meelelahutust pole kunagi liiga palju,. meeldis poliitiliselt korrektne mittepoliitkorrektsus ( natuke Kontori ja Borati stiilis), Kõrvalt vaadates on lausa uskumatu, kui tõsiselt me võtame igasugust jama. Kohati oleks tahtnud püsti tõustes aplodeerida ja bravo hüüda.
Kui pisut kriitikat teha, siis situatsioonikoomikat oli piisavalt, aga ühiskondlikku mõõdet oleks võinud olla rohkem.
Kurvastav äratundmine, et me elame oma mullides- naised, uskudes naiivselt, et me oleme oma feminismiga jõudnud kusagile. Ning selle kõrval mull, kus usutakse, et me olemegi suutnud nad (naised) ära petta.
Ning lõpp, et mullile ehitati lihtsalt tugevamad seinad. Tegelikult tahame me kõik ju tasakaalu. See sõnum oleks võinud olla tugevam. Aga nagu ikka. Naised muretsevad seepärast, et kõikidel oleks hea. Et oluline on olla inimene. Muutuma peab tüdrukute nukumaailm, mitte meeste pärismaailm. Mõni Ken oleks võinud samasuguse avalduse teha.
Barbie kui nähtus, on muidugi täiesti omaette teema. Heleroosad nobelistid. Ma pole kindel, et naised ilma meeste surveta elaks sellist elu. Ma olen feminist, aga see ei ole minu maailm.
Aga film on ikkagi hea. Lootus peab jääma.
Ma lähen loen nüüd, mida Ritsik arvas. *Praiming ehk praimimine (eesti keeles kasutatakse ka sõna "kruntimine", inglise keeles priming) on mälunähtus, kus tegu muutub hõlpsamaks seetõttu, et objekt, millele tegu on suunatud, on varem esinenud
Mul pole selle filmi nägemise kogemust, aga leidsin T. Youngi arvustuse, millest mõned katked siinkohal ära tooksin. Kasutasin abi maakeelde tõlkimisel, sestap on tekst veidi konarlik. "See film on suviseks kassahitiks maskeerunud soolise võrdõiguslikkuse seminar. Kõige tüütum on see, kuidas Matteli üle- kes annab enne avalööki suure vikerkaarevärvilise logoga märku, et ta toetab filmi - pidevalt nalja heidetakse.
VastaKustutaÜks teine asjatundja - Kriitikajoodik - lükkas filmi tagasi kui "114 minutit pahatahtlikku, kibedat, õelat, peaaegu hullumeelset vihkamist meeste ja kõige suhtes, mis on nendega isegi ähmaselt seotud."
See on omamoodi enesepiitsutamine - viis karistada patu eest, mis on seotud kaubamärgiga, mis oli minevikus ebapiisavalt "ärkvel".
Barbie puhul, mis tuli esmakordselt müügile 1959. aastal, on see kuritegu, et ta on liiga valge ja liiga peenike, mis väidetavalt tekitab eneseviha tsunami teismeliste tüdrukute seas, kes ei vasta Ameerika stereotüübile. See ülistus naiste mõjuvõimu suurendamisele on Mattelit juhtivate titaanide palve andestuse saamiseks, kuid ma kahtlustan, et see on järjekordne juhtum "Go woke, go broke".
Translated with www.DeepL.com/Translator (free version)