Kus kohalikud söövad?

Soovitage kohvikut, kus juua tass kohvi lennukilt tulnud välismaalasega.

Parkimine tasuta.

Indigoaalane 15

 Mu blogi sai eile 15 aastaseks. Otsisin üles 10. sünnipäevaks kirjutatu.. ja midagi pole lisada.

Kas teie arenete /olete arenenud aja jooksul? ( õige vastus oleks siinkohal, ei. Et mind lohutada). Sest mina ilmselgelt ei arene. Needsamad paar teemat/probleemi/väljakutset mu elus korduvad ja korduvad ja korduvad. Mingil helgemal hetkel sõnastan ma (taaskord) probleemi ja kirjeldan (taaskord)lahendusteid. Aga mitte midagi ei muutu.

Blogi abiga näen, et olen endiselt samas punktis. Ma ei tea endiselt, kelleks tahan saada. Ma ei tea endiselt kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi. Ma ei tea endiselt kuidas muuta  maailma ja muutuda ise.

Kunagi leidsin selle kirjeldamiseks isegi kena metafoori- nagu oleks karussellil ja maha ei saa.

Su iseloom on sinu saatus. Sinu valikud on sinu saatus. Isegi, kui elu pakub imelisi valikuid ning kuhjaga õnnestumisi.

Kukkus nüüd natuke pessimistlikult välja. Palju õnne ikkagi mulle ja suur tänu teile, kes te endiselt loete ning kommenteerite! Tegelikult on kõik hästi :)

Vaimsest tervisest

See oleks nagu nakkuslik. 
Tulin reisilt  eelduslikult väljapuhanud ja reibas. 
Käisime mälumängul ja saime üliväärtusliku kolmanda koha. Pesin aknad, märgates, et päike on aknalaudadele kõvasti liiga teinud. Ohkasin ja kasutades vana-head sajanditepikkust toimivat nippi. Paludes meest kannataja häälega, et ta tooks vajalikud vahendid.. eks ma siis nädalavahetusel teen ja lihvin ja värvin. Toimis, nagu tavaliselt. Mees lihvis, värvis.
Käisin ühel peol.
Nädalavahetusel käisin pika päeva abiks toitlustamas.

Lugesin Maarja positust ja klikkasin sellele testile.  Kõik lapsepõlvega seonduv oli "ei". Täiskasvanu asjadest olid mingid moodulid 100% "jah", teised 100% "ei". Ma ei tea, mis järeldust sellest tegema peaks. Algav dementsus? Võimalus rõõmustada, et vähemalt lapsena olin normaalne?

Ju siis see diagnoos pole. Aga üks sundmõte ja ärevus on muutunud taas väljakannatamatuks. (Ma säästan teid, sest " varja maailma eest oma pisaraid jne.)Leidsin, et mul on alles jäänud üks pakk xanaxit.
Laulukoorini oli aega. Ma peaksin kodust välja minema kell 17.15.  Kell kolm neelasin ühe tableti ja minutit kümme hiljem tundsin, et kui ma kohe pikali ei heida, siis suren. Ärkasin kell... 19.

Mis on neis ad-des ja Mg-s sellist, mis mind silmapilkselt uinutab? Müstika.

Igaks juhuks kinnitan, et eelnev pole mõeldud mitte kellelgi vaimse tervise probleemide pisendamiseks. Lihtsalt minul on nii.

Mis mul seljas oli

Palun siis lugejate soovil. Aga endalgi hiljem hea teada.

Alustuseks sooviksin tervitada kõikide lennukompaniide juhtkonnas istuvaid mehi, kelle meelest 8 kg - arvuti (oli töö jaoks vajalik) = 40 x 55 cm on okei. Ma kahjuks ei leia üles intervjuud Ryanairi (?) juhiga, kelle ideaalmaailmas peaks inimesed reisima üldse kaks kätt taskus.

Tõsi, ka mu tark õde oli hämmingus- sa lähed Itaaliasse!! miks sa üldse midagi kaasa võtad, mine esimesse poodi ja osta, mis vaja.

Segadust tekitas ilm. Nagu norrakad lubasid, siis esimesel päeval kallas. Esimeses majutuskohas, viisaka inimesena võtsin tossud jalast ning astusin sokkidega otse kempsu põrandal olevasse lompi. Katuseaken oli lahti jäänud... Esimesel ja viimasel päeval oli 20 ringis, seega mantel kulus ära. Aga kui vihma poleks olnud, poleks kaasa tassinud. Mulle meeldis kommentaaridesse jäetud mõte kampsun + keep (mis mahuks taskusse).

Firenzes sain aru, et olin taaskord (loomulikult)üle mõelnud, enamik olid teksades.
Natuke fänsima luuki oleks saanud smart casualiga- tekstiilist kvaliteetsed (viigi)püksid või siis villane jakk teksadele.

Toskaana päikese all, Firenze reis

Itaalia on olnud mu unistus niikaua, kui ma ennast mäletan. Ja eriti Firenze, tänu mu lapsepõlve lemmikraamatule. Ma olen Firenzes käinud, aga mitte olnud. Seetõttu valmistusin seekordseks blogijate suvereisiks eriti põhjalikult. Lugesin uuesti läbi  Browni Inferno ja Mayesi Toskaana päikese all ja sajandat korda Michelangelo,

Misjärel selgus, et... polnud väga hea mõte. Esimesest sain lisaks aa, aga Dante ka ju teema, teisest.. oot, aga etruskid ju ka. ning kolmandast, Medicid!. :) Tuleb veel kord minna (meelsasti).

Tegelikkuses kujunes see reis aju(st) vabaks. Tõeline puhkus. Sinus on tõeline rahu. Sa ei tea mis kell ja kuupäev on. Ma ei vaadanud kaarti, tegin suht vähe pilte. Mul oli vapustav kartmatu autojuht, kes rallis käänulistel spiraalteedel nagu Tänak. Ma ei tea ka poolte külakeste nimesid, kus me käisime (san Gimignano, Siena, Colle Val dÈlsa, Sicelles ööbisime). Istusin turvaliselt kõrvalistmel. Nautisin. Kuulasin, kuidas pääsukesed vidiitavad ja käod kukuvad. Kuidas moonid, itaalia liiliad, kõrbe võililled ja kroon-magusristikud õitsevad (siinkohal täname taas google lensi ja loodame, et tõlkisin õigesti :)). Viinamarjaväljad, oliivisalud, küpressid, tuhandeaastased müürid ja sillutised. Palju torne. Liiga palju torne. Ja maitseid.

Ma ei teinud märkmeid. Järgnev ei ole reisikiri. On lihtsalt emotsioonid ja mälestused.  

Olen Itaalias käinud ligi  korda kümme, aga esimest korda märkasin, et siin on teistsugused pistikud. peenemad pressis sisse, aga eurootsik vajas adapterit. Õnneks oli täiesti olemas.

Ma olengi turist ja ma ei ela siin

Kui erinevad on inimesed. Üks kirjutab - ma ei taha välja näha nagu turist. Teine, tahaks näha kohalike elu.

Eks me reisime erinevatel motiividel. 

Aga soovist, minna kaugele selleks, et elada kohalikega sama elu, ma aru ei saa. Kõikide linnade giidid kinnitavad sama. Vanalinnas on suurem osa kinnisvarast rendipinnad. Sest vanalinnas on kallis, lärmakas ja palav. Seal pole üsna sageli koole, poode ja töökohti. Kohalikud elavad ( nagu ka meil) elurajoonides Mina olen keskmine inimene ja kui keegi tahaks elada minu, kui kohaliku elu, siis see oleks üsna igav. Julgen arvata, et suurem osa inimesi elab sarnaselt. Hommikul üles, töö, pere. Armastame, tülitseme, lepime, muretseme... Üldjuhul ei midagi sellist, mille pärast peaks lendama kusagile kaugele. No hea küll. Kuningas Charles elu oleks ehk tõesti vaatamist väärt. 

Meie elude põnevamad osad toimuvad siis, kui on vaba aeg. Siis me teeme täpselt seda, mida me näitame ka turistidele. Käime üritustel, metsas, rabas, vanalinnas....Turism on minu jaoks kohaliku elu puhkepäev.

Kui ma juba kulutan raha ja loodusressursse, siis ma tahan näha ja kogeda klišeesid. Seda, miks see koht on oluline. Kuulda selle paiga lugu. Mul puuduvad võimalused ja vahendid olla seal pikalt. Seetõttu soovin ma kontsentraati . Kokkuvõtet. Teil võib siin olla maailma parim Liibanoni restoran, aga ma tahan Hispaanias paellat, Itaalias pizzat.