Indigoaalane 10

Täna 10 aastat tagasi tegin ma oma esimese blogipostituse.

Kõik on sama ja kõik on muutunud.
2009 oli kohalike valimiste aasta, võitis Keskerakond, ja ma olin väga kurb.
Tulevikutrende tabades olen ma kirjutanud lausa kolm(!) postitust Martin/Mart Helmest...:)

Ma lugesin palju raamatuid, reisisin sel aastal väga palju.
Aga suurim muutus on see, et toona juhtus minuga ja mind ümbritsevate inimestega kogu aeg midagi.

Ma tõesti ei tea, ega saa aru. Miks ma täna enam ei näe või ei märka või lihtsalt maailm ongi rahulikum ja ettearvatum. Mina ise ju ka 10 aastat vanem:)

Aga head lood on :) isegi imestan, et ma nende autor olen. Naljakal kombel oli ka toona liberaalse valitsuse ajal teemaks religiooniõpe ning meedia muretses kondoomita seksi üle. Õhus oli koolireform ja igal sügisel ja kevadel tõstatus eliitkoolide teema

Ma olen seda mõtet ka varem jaganud, aga tundub, et meil, inimestel, ongi mingi teatud arv lugusid. Esimesed kolm aastat kirjutasin ma pea iga kolme päeva tagant. Siis jõud pisut rauges. Ja alates aastast 2016 pean nentima, et kõik on öeldud. Midagi uut pole lisada... :)
Ma mingeid pidulikke lõpetamisi ei korralda. Leiba see blogi ei küsi, ja mine tea, ehk tuleb taas see aeg mu elus, kui on midagi öelda.

Minu blogi sai alguse täiesti pragmaatilisest soovist. Olles mitu aastat kõikvõimalikel koolitustel kuulanud seda, kuda web2 meid õnnelikuks teeb, otsustasin ise järgi proovida.
Paari kuuga oli selged skeemid, kuidas tekib blogtree ja blogspoti TOP. Tõdemus, et loetava blogi pidamine on täiskohaga töö. Ning seda tuleb turustada nagu iga toodet- atraktiivne pakend, mahlakas sisu, stabiilne kvaliteet ja järjepidevus; kuni püsilugejate leidmiseni intrigeeriv pealkiri ning õigel kellaajal avaldamine õigele sihtgrupile. Lisaks 24/7 online, et laskuda diskussiooni... Ehk siis korporatiivblogi pidamine saab toimuda ainult mitmetel-setmetel tingimustel. Eesti ei ole Ameerika.

Nimi tuli samuti juhuslikult. Ma lugesin mingit teooriat indigolastest- ja mõtlesin, et vau, mina see ju olengi. Kas just sinise auraga, aga mu mõtteviis on täpselt sama. Kuna ma üsna ammu pole enam laps, siis tuletasin sest blogi nime.

Eksperiment sai läbi ja blogi jäi. Lihtsalt. Ilma kommertseesmärgita. Ilma üldse eesmärgita.
Osati täidab mälu ja päeviku aset- mis juhtus, mida lugesin, kuhu reisisin. Väga mõnus on täna meenutada ja lugeda.
Kindlasti on blogil sotsiaalne roll. Ma mäletan, kui ma esimesel aastal nägin, et mu postitust loeb 38 inimest. Vau, mõtlesin, see on ju terve klassitäis, milline vastutus!!
Nüüd ei pane 500 mind isegi kulmu kergitama (miks seekord nii vähe :)??), aga suurenenud number tekitas samas filtri. Enesetsensuuri, kui soovite. Ma ei tohi rääkida oma tööst. Ma ei taha jagada oma eraelu. Internet ei ole anonüümne. Iga avaldatud sõna on vastutus.

Blogi on mind õpetanud. Toona töötasin ma ingliskeelses keskkonnas ja üritasin teadlikult oma sõnavara taas-eestistada. Suurim õppetund on olnud, kuidas  kirjalik tekst võib olla eksitav, petlik ja valesti mõistetav. Vahel tahaks lausa karjuda- mitte seda ma ei mõelnud!!! Ma loodan, et iga järgnev postitus on mind õpetanud end paremini ja selgemini väljendama.

Mulle meeldib, et on püsikommenteerijad. Et on teiste blogijate postitused, mis peegeldavad minu mõtteid ja arendavad neid edasi. Numbrite järgi loeb mu blogi terve hulk inimesi, keda ma ei tea ega tunne.
Aga kui kusagil süüdatakse tähed, ju siis neid on kellelegi vaja...

Rohkem kui korra olen mõelnud, et peaks tegema lisaks veel mõne blogi. Sellise, kus ma saaks ainult vinguda ja hädaldada, kui raske on elu ja kuidas keegi mind ei armasta :) Ja siis sellise, kus ma saan filtrita välja öelda kõik mida ma arvan. Huvitav, kas enne tuleks hullumaja või kapo?

Aga mõtteks on need jäänud. Sest mida aasta edasi, seda rohkem ma usun, et halba pole vaja jäädvustada ning talletada. Mu mälestused koosnevad kirjapandust, ja las ma mäletan pigem häid asju.

See blogi on üks osa minust. Üks minu minadest. Ja las olla siis ühest paremast minast..

Tänan, et olete mu mõtteid lugenud. Tänan, et olete kommenteerinud. Tänan, et pole pahaks pannud, kui ma pole kommentaaridele vastanud.

Sünnipäevakingiks pakun taas lugemiseks esimese blogiaasta hitte. Mitte midagi  ei ole muutunud...:)

1. Laps eliitkooli või mitte
taevale tänu, et mu laps ei käi enam koolis. Päriselt ja tõsiselt.
Mu laps sai vanaaegse klassikalise hariduse ja omades filoloogidiplomit töötab nüüd IT arendajana.. Mu enda lugu on sama " loogiline".
Kas me oleksime olnud õnnelikumad ning samade võimaluste ja valikutega, kui me oleksime saanud rohkem puhata ja mängida, kui oleks saanud valida aineid ja varakult spetsialiseeruda, kiviaegse tuupimise asemel teha projekte ja meeskonnatööd...? Ei tea. Ja ei saa mitte kunagi teada.
See postitus on tänaseni aktuaalne. Kui kahtled, siis loe. Eliitkoolidest olen ma kirjutanud rohkemgi. Pane otsingusse ja loe, kui huvitab.
Selline oli minu kogemus.

2. Rongaisadest
teema, millest ma ei tea õnneks mitte midagi. Aga õiendada võib ikka :)

3. Kondoomita seksi juttu
Taas väga aktuaalne teema. Abordivastastel pole vaja jalgratast leiutada. 10 aastat tagasi tehti uuring ja selgus, et meil on mölakaid mehi ja naiivseid naisi. M.O.T.T:

4. Poisist sirgub mees ja tüdrukust inimene?
Tänase konservatiivse valitsuse kontekstis vist esimene postitus, mille sisu pole varsti enam aktuaalne.

5. Kas leevike võib olla ülekaaluline?
oo.. toiduteemat ma armastan!!! Sel esimesel aastal polnud mus veel piisavalt kirge ja fanatismi. Selline pehme algus.

6. Trans-meedia-ajupesu
Kõikidele süvariigi fännidele. Jah, teil on õigus. Tõepoolest meedia manipuleerib ja valetab :)

7. Pensionist. Sammastest. Valikust.
Lapates vanu postitusi ei uskunud ma oma silmi. Kas tõepoolest MITTE midagi ei muutu siin maailmas??

Et oleks teada: mul on teine sammas.

8. Heathcliffi blogi eksnaisest ja hukkunud pojast.
Minu enda hinnangul üks mu paremaid postitusi, kus mul on õnnestunud väljendada seda, mida ma mõtlen. Tavaliselt kipub mõte segaseks jääma... :)

9- Kui mul oleks 3 miljardit eurot.
Mu unistused ei ole muutunud. Küll, aga küsin ma õigustatult- miks nii vähe.Ma tahaks teha veel rohkem.
Üks mu uus unistus on koduloomade st mitte ainult koerad ja kassid, aga ka lambad, lehmad ja sead, vanadekodu. Et need, kes on oma elu andnud munemisele ja piimaandmisele, saaksid enne surma hinge tõmmata ja rahus aasadel kepsutada.

10. Parem kaks isa kui üks tädi.
Ma arvan endiselt nii, et lastekasvatus on liigselt naiste poole kaldu. Tüdrukud ja poisid vajavad kasvamiseks rohkem mehi.

Palju õnne ja aitäh !!