kolmapäev, 12. august 2009

Parem kaks isa kui üks tädi

Homopaaride lapsendamisõigus tõusis päevakorda, kui juhtusin vaatama üht klassipilti. Ikka tõsiselt kurb ja masendav, kui paljudel lastel pole isa. Natuke paremal juhul on neil see isa kusagil mujal ja vähemalt pühapäeviti olemas.
Meie lapsed kasvavad (juba mõnda aega) ainult naiste keskel- peaaegu kõik lasteaiakasvatajad, enamik õpetajaid on naised. Kuna meeste eluiga on lühem kui naistel, siis tõenäosus, et lapsel on pigem vanaema kui vanaisa on suurem... Ja ema on lapsel kindlasti, isa võibolla...
kogu ühiskond on muutunud femiinsemaks, naistekesksemaks. Siia vahele on hea soovitada Jenseni "Unelmate ühiskonda", mis väga hästi (tegemist on küll kümme aastat tagasi kirjutatud teosega) kirjeldab trende ja ühiskondlikke arenguid, kus järjest enam saab oluliseks naiselik mõtteviis ja rohkem väärt on naistele omased suhtlemismallid ja oskused.
Sellega seoses mõtlen, et tegelikult oleks ju väga hea mõte anda homopaaridele lapsendamisõigus. Et nö naiste poolt üleskasvatatud põlvkondadele tekiks vastukaaluks meeste poolt üles kasvatatud lapsed.
Ma olen aru saanud, et meie lastekodudes on väga vähe "heledate lokkidega tüdrukuid", orbe. Enamikel lastest olevat tegelikult vanemad olemas või on lapsed terviserikkega. Mina arvan, et armastavate (kasu)isade seltsis kasvamine on ikkagi oluliselt privaatsem ja mõnusam, kui suures valeperes tädide hoole all? Ma pole ka juhtunud lugema ühtki hinnangut- kuidas potentsiaalsed lapsendatavad ise suhtuksid võimalusse kasvada meespaari hoole all ? Võib-olla see tõrge on ainult meie, täiskasvanute, kiiks ja eelarvamus. Kujutlege Ida-Virumaa liiminuusutajast kaaki, kes ühel ilusal päeval saab KAKS eestikeelset isa. Kes temast hoolivad. Isegi Martin Helme peaks siinkohal tunnistama, et selle vene poisi jaoks oleks see elu võimalus.
Ka heteromehed peaks asjaga päri olema. Kui ühiskond (so naised) näeb, et mees on tõepoolest vastutusvõimeline ja saab hakkama lapse kasvatamisega, küll siis saab olema ka rohkem kohtulahendeid, kus lahutuse korral laps isale kasvatada antakse. Neid otsuseid tegevad naised on ju suuremalt jaolt samuti isata kasvanud tüdrukud, kes teavad (on kogenud), et lapse usaldamine mehe kätte oleks äärmiselt vastututustundetu. Usaldus tekib aga ainult ajaga ja läbi kogemuste. Go, mehed!:)

7 kommentaari :

  1. 100% öelduga nõus.. kahjuks on nõusolijad selges vähemuses :/

    VastaKustuta
  2. Sa kahjuks unustad ära, et homomees ei ole mees vaid kaldub siiski sinna va feminiinsemale poolele.

    VastaKustuta
  3. Olen näinud vähemalt üht dokfilmi, kus homopaar tahab last(isiklikult tehtud). Sellega kaasnesid rasked probleemid - lapse bioloogiline ema ei tahtnud kõrvale jääda edaspidisest elust, bioloogilisel isal tekkisid tunded ka lapse ema vastu, nn kõrvalejäetu ehk siis homopaari teine liige tundis armukadedust. Kõik oli nii keeruline.
    Eestis ma sellist situatsiooni ette ei kujuta (liiga väike ja vähearenenud ük). Kui kunagi antakse välja seadus, et homopaarid võivad abielluda, siis peaks olema ka võimalik laps adopteerida. Kõik sõltub ju lõpuks konkreetsetest inimestest. Tihtipeale ei saa heterod ja bioloogilised vanemadki lapsekasvatamisega hakkama.

    VastaKustuta
  4. Ma ei saa aru siinse kirjutise loogikast. Mina näen ette pandus tule kustutamist veel suurema tulega.

    Selle asemel, et rõhutada abielu tähtsust ning vajadust viia kõik ühiskondlikud rollid tagasi loomulikkuse juurde, pakutakse siin homopaaridele lapsi.

    Kas inimeste loogiline mõtlemine on lõplikult üles ütelnud?

    VastaKustuta
  5. homopaari puhul on ju tegemist (lapse jaoks)kahe võõra onuga, mitte isadega.kusjuures emast on orvukesed siis päris ilma.

    VastaKustuta
  6. Lapse jaoks, keda nagunii keegi muu ei taha, on ka selline vanemapaar parem kui lastekodu. Aga ei saa ju seada tingimust, et neile võib anda lapsed, keda teised ei taha? Kui lubada, siis ikka võrdsetel alustel heteropaaridega.

    Ma ei tunne ühtki pikaajaliselt ja stabiilselt koos elavat homopaari. Mis ei tähenda, et neid ei ole. Kuulnud olen, et paarilisi vahetatakse siiski sagedamini kui heterote puhul. Siit probleem, mis saab lapsest lahkumineku puhul?

    Lapse käest küsimisel, kas ta tahab sellist kodu või ei, hakkab mõte olema võib-olla alates 10-ndast eluaastast. Aga tavaliselt toimub adopteerimine varem. Kui laps hiljem, kas teiste narrimise või muul põhjusel seda peremudelit ei taha, mis siis?

    Mina leian, et variant oleks homopaaril lubada lapsendada sellist last, kelle bioloogiline isa on üks neist. Siis on selles segaduses nii lapsel kui ühiskonnal mingi orientiir. Naissoost homopaar saab ise lapse hankida, kellegi luba küsimata.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!