Mul oli kaks, väga inimlikku õpetajat. Nad said aru, et ükskõik millist tehnikat kasutada, kukub visatud pall ikka mu jalgeette. Et ma ei saa mingi valemiga üle kõrgushüppelatist ja pikamaajooksu järel ma lihtsalt suren ära.
Seevastu hüppasin ma kaugele, olin väga hea sprinter ja klassi parim akrobaatikas ja aeroobikas.
Aga inimlikkus inimlikkuseks. VTK normid tulid ikkagi täita, kui oli suusaveerand, siis oli vaja suusatada ka siis, kui rohi haljendas, vahetunnid olid endiselt 10 minutit ning igal aastal vastlapäeval, 15 km suusamatkaks oli korraldatud tuisk ja torm. No ja trennid veel ja...
Ja kui keskkooli lõpueksamiks oli kehalise kasvatuse eksam, siis tundsin, et minu norm on nüüd täis. Ja ma tõotasin, et iial, mitte kunagi enam, ma ei spordi. Ma olen andnud oma panuse ja sellest peaks nüüd elu lõpuni piisama.
Sest tants ja pilates ei ole sport.
Ma olen seda tõotust pidanud. Ja aastatega on veendumus süvenenud, Sest sport, see on terve teadus. Ja teadus, see pole minusugustele nõrkadele.
Mu mees avastas mingil hetkel jooksmise. Ja seejärel avastas, et jooksma peaks ümber järvede.
Kõigepealt söök. Ei ole nii et sööd ja siis jooksed. Sööma peab teatud arv tunde varem ja peale jooksu ka kohe ei tohi. Ja mingil põhjusel peab sööma just makarone. Ma pole viitsinud uurida, miks.
Siis on oluline teha trenni. mitte et lihtsalt jooksed. On mingid lõigutrennid ja mingid muud veel. Venitused, soojendused. Üks ta sõber on treeneri eest ja nagu tulemused näitavad, siis väga hea treener.
Pulss peab olema õige. Ma ei suuda isegi tasakesi jalutades rääkida, nemad suudavad seda isegi joostes.
Ja no jooksmine, see on tõsine ja väga ajamahukas ettevõtmine. Mul ei ole selleks lihtsalt aega. Võtta terve päev või õhtu selleks, et ajastada oma tegevused ming tunni sooritamiseks... Ma tahan peale oma 10t kilomeetrit jõuda veel triikida, poes käia, süüa teha, raamatut lugeda, internetis surfata....
No ja siis varustus.
Siinkohal olen ma ühes punktis isegi samal meelel. Mul peavad olema supertossud. Ma kõnnin nädalas ca 55 kilomeetrit. Jalanõud peavad olema väga head.
Olime Viljandis. Mees käis nn õigel ajal söömas. Mina magasin end välja ja läksin siis. Sain söödud. Mõtlesin, mis teha. Kuna mul oli fotokas kaasas, siis mõtlesin, et teeks mõned pildid. Kõnnin ja avastan ühel hetkel, et olen juba poole järve peal. Natuke naljakas tagasi pöörata. Ja kõndisingi lõpuni. Vahepeal tegin pilte, korjasin lilli, vahtisin pilvi. Jõudsin tagasi parajasti, kui oli vaja esimesi jooksjaid ergutada.
Ja nüüd olen ma mitu järve niimoodi ära kõndinud. Vaatan lihtsalt möödaminnes enne jooksude algust raja üle, Vahel ka natuke rohkem, sest kuna ma ei armasta asfaldit, siis lisanduvad kilomeetrid metsaradu otsides. Nopin ära teeäärsed maasikad, teen talle hiljem jagamiseks pilte ja naudin loodust.
Ja nüüd ma mõtlengi.
Kui see, et mu mees läbib mingi distantsi tund ja pisut peale, kõva ettevalmistusega ja õige strateegiaga, on sport.
Siis see, et ma teen sedasama lihtsalt niisama möödaminnes paari tunniga. Kas see on siis ka sport?
Kas peaksin olema ettevaatlik?
Miskipärast tundub, et linnaruumile mõjuks hästi, kui inimesed rahuldaks oma liikumisvajaduse pigem sinu kombel flaneerides.
VastaKustuta(siis väheneks esiteks liiklus stiilis "sõidan autoga spordiklubisse ja käin seal mööda linti" ja teiseks tekiks piisava hulga flaneerijate olemas olles ka surve, et oleks rohkem flaneerimiseks sobivat keskkonda kohe, kui uksest välja astuda.)
just :) sain veel ühe lisaargumendi :)
KustutaJüri Kolk on juba paar aastat eri kohtades sama juttu rääkinud.
KustutaKas sa tahad jalutades saada järjest paremaks? Kedagi mingis aspektis edestada? Kui ei, siis pole sport.
VastaKustutaEi ole sport :) :)
VastaKustuta