Kus on koera kodu

Ma ei jää kunagi hiljaks. Pigem vastupidi, ma jõuan alati liiga vara.
Aga just sel päeval aeg kuidagi läks ja ühel hetkel oli ta otsas ja ma olin hilinemas.
Sööstsin uksest välja. Ja väljas kohtasin pisikest koera.

Teate küll, selline mängukoer. Hästi populaarne, aga mitte chihuahua, vaid selline karvase näoga.
Nuuskis teine ringi.
Meie majas elab päris mitu sellist koera, mistõttu jäin ukse juurde ootama, et tulija ei peaks võtit otsima. Aga mitte kedagi polnud ega tulnud.
Koeral polnud rihma ja tänav oli inimtühi.
Mis ma nüüd siis tegema peaksin, mõtlesin. Koera uksest sisse laskma? Aga äkki ta ei ela meie majas? Ma ei tunne neid ju nägupidi.
Äkki elab kusagil mujal ja jääb majja lõksu ja mõni väike laps nutab praegu oma silmad suurest kurvastusest peast.
Ma ei saa teda ju tuppa viia, mul on kass. Äkki on koer haige või agressiivne, see poleks mu kassi suhtes aus.
Mul oli väga kiire (lõpuks jäingi hiljaks), seega jätsin nagu on.


Ilm on ju soe, ära ta ei külmu, lohutasin ennast.
Ehk tuleb kohe varsti mõni laps, kes viib ta tuppa ja vanemad siis ütlevad, et olgu.. las jääb.
Aga see jäi painama.
Milline oleks õige käitumine? Helistada munitsipaalpolitseisse. teha pilt ja postitada Facebooki? Küsida infost, kas on olemas mingid koerapüüdjad?

Lubasin endale, et kui ta on veel tagasi tulles alles, siis teen midagi. Ma ei tea mida. Aga midagi.

Koer oli hiljem kadunud, või koju läinud. Aga see teema kummitab mind siiani.

Isegi veel üheksakümnendatest ma mäletan suuri kassikolooniaid. Ja mu lapsepõlve kodu juures oli üks kodutu kuri koer, keda ma kartsin.
Täna. On hulkuv koer ja kass õnneks haruldus. (ma sülitan nüüd kolm korda).
Vahel, harva, ma näen laternapostidel kuulutusi, kus otsitakse kadumaläinud kasse.
Seevastu reisidel, näen ma kodutuid loomi karjades.

Mul on väga väga hea meel, et meie loomad ei ole tänavatel. Mul on väga väga kurb, et Eestis on endiselt vastutustundetuid kassiomanikke, kes lasevad oma loomadel kontrollimatult poegida, mistõttu loomade hoiupaigad on tegelikult pungil loomi täis.
Aga,
Ikkagi on olukord parem kui varem.

Positituse mõte on tegelikult küsida nõu. Mida teha, kui ma kohtan tänaval kodutut kassi või koera.

Ma liidan siia veel ühe teema.

Ma kardan kohutavalt usse. Lausa foobiana.
Haabersti - Nõmme kergliiklustee alal elab väga palju usse.
Vahel nad lähevad keset päist päeva rataste vahelt vingerdades üle asfaldtee. Siiani minu nähes õnnelikult.( kuigi rumalukesed. Võiks ju oodata õhtut). Sageli näen neid metsas. Mina kangestun hirmust. Nemad ka. Ja siis jätkame kumbki oma rada.
Ma kardan neid. Aga ma austan ja saan aru, et see on nende kodu. Meie oleme sissetungijad ja meie asi oleks vaadata jalge ette.

Sel aastal olen ma metsas juba neljal korral näinud vigastatud usse. Nad ei ole risti üle tee vaid tee kõrval. Rästikuid ja nastikuid. Ma tahaks mõelda, et see on juhtunud kogemata. Ratturid sõitsid kogemata üle.
Aga väike vigastatud hing tekitab abitu tunde.Ma tahaks aidata. Aga erinevalt koera loost pole mul ka variante.

Käisin külas. Perenaine kiitis oma tubli kassi. Näitas pilti- kass mügri tapmas. Kass pidavat vareseid varustama pääsupoegade ja hiirtega.
Ja ei. Ma ei ole lastele kirjutanud sellest raamatut. Teinud tänuüritust või hauatseremooniat.
Vihjates ühele kuulsusele ja tema supikukele.


Ja siis ma mõtlen. Koertele on adekvaatne kaasa tunda. Aga ussidele? Linnupoegadele?
Kus algab humanism ja lõppeb loomulik elu ja vastupidi....