Kell on pool üks. Öösel. Meie mehed on juba poolteist tundi olnud saunas. Millegipärast on täna juhtunud nii, et roolis on ainult naised. Meid võõrustav värske titemamma on sisuliselt koomas. Üks ema on okupeerinud diivani ja magab rahulikult laps kaisus. Me teised koogutame laua ümber. Kõik jutud on räägitud. Kõht kurguni täis. Magada tahaks.
Otsustan korra majja lüüa. Lähen sauna ja tunnen end tõelise peopidurina: meestel on ülilõbus.
"Kle, ma tahan koju minna, kas tuled ka või jääd siia..?", küsin endaomalt. Mehed hakkavad pilduma vaimukusi teemal kurjad naised jms. "Su laps juba magab. Ja sinu naine on surmani väsinud", üritan südametunnistustele koputada. Õnneks on minu oma piisavalt tark, et teada- kui ta praegu siia jääb, siis kestab pidu hommikuni ning homne päev on raisus; ning piisavalt empaatiavõimega, et mäletada milline väärtus on titeperedele iga unetund.
"Viisteist minutit ja siis sõidan minema", olen konkreetne.
Mehed peavad sõna ja on paari minuti pärast saunast väljas. Ja siis. Avab peremees veel ühe veinipudeli ning kallab sisu kiiresti kohalolijate klaasidesse.
Ainult see klaas veel.
Teeme kella kaheni, siis on täpselt täistund.
No natuke veel, sa ju pead vastu, eks.
Pereema ohkab kergendatult ning kaob teisele korrusele. Laste juurde.
Ma olen vihane, aga ma tean ka seda, et see pole aus. Häid lahendusi sellises situatsioonis polegi- peo pikkus on alati sõltuvalt joobeastmest ja seltskonnast inimestel erinev. Ja teinekord olen mina see, keda koju veetakse. Ja mõnikord jätame autod koju ja tuleme hoopis taksoga. Ja vahel otsustame mõlemad olla kained.
Seda viimast peaks vist tihedamini praktiseerima?
Koju jõuame kell 3.
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!