Eliitkoolidest, pingetest ja tabelitest

Kui jätta kõrvale, et ajakirjanikud teevad oma tööd (nagu ikka) poole vinnaga- kopeerides riigieksamite tulemused haridusmin lehelt nii nagu see on ja tekitades sellega asjatult pingeid ja lärmi.
Kasutades pealkirjaks eksitavalt "Koolide pingerida", kuigi tegemist on gümnaasiumite riigieksamite tulemustega. Võrreldes võrreldamatut- tavakoole täiskasvanute- ja kutsekoolidega. Ning omistades hinnetele vale kaalu- aluseks peaks olema mitte aritmeetiline, vaid kaalutud keskmine: kui 50 last on suutnud teha füüsika eksami 100 punkti peale, on see kõvem tulemus kui seda suutis teha selle kooli ainus oivik.
Aga muidu mulle need tabelid meeldivad. Mul on hea meel näha, et koolid, millega ma olen praegu seotud on endiselt esiviisikus. Ning väga kurb tõdeda, et koolid, kus ma ise kunagi käisin, on endiselt seal tagumises otsas.

Kui esiviisikukoolides oli konkurss ca 6 inimest kohale, siis nendesse koolidesse pääsesid ca 300 noort, kelle hinne oli 5,0 (see on tinglik, sest tegelikult oli hindamissüsteem punktide, mitte keskmise hinde põhine. Mis on samuti nii- ja naa küsimus. Keskmine hinne näitab mitte ühekordset konkursitulemust vaid seda, kui motiveeritult on laps kõik need 9 aastat tööd teinud; samas- koolide tase on erinev ja konkurss annab õiglase võimaluse kõigile).
Ma olen väga naiivne, aga ma tõesti loodan, et see pingerida paneb ehk pingutama. Need tagumise osa koolide direktorid kutsuvad ehk kokku oma õpetajad ja küsivad endilt- miks meie kooli ei teki konkurssi. Mida me saaksime teha, et need ülejäänud sajad lapsed, kelle keskmiseks jäi 4,9, sest nad ei teadnud vajalikul päeval mis on Mati Talviku autorisaate või ERSO peadirigendi nimi- tahaksid tulla siia, meie kooli. Et lõputu vingumise asemel, kui pahad on eliitkoolid, toimuks töö kuidas ise saada eliitkooliks. Väga kena oli sel aastal Postimehest esile tõsta just väiksemaid koole, kes on teinud edusamme ning saavutanud paremad eksamitulemused kui eelmistel aastatel. Vabalt võib ju kooli eripäraks olla väga kõrge tase bioloogias või ajaloos.
Kui meie hariduspoliitika alusel on gümnaasium ettevalmistus kõrgkooli astumiseks (millega ma tegelikult ei nõustu. Minu meelest peaks Eesti suuruses riigis olema igal soovijal võimalik omandada keskharidus ilma tingimusteta ja konkurssideta)- siis tahaks ma lugeda ajakirjandusest artikleid, kuidas on võimalik tegutseda gümnaasiumitel, mille lõpetajate teadmised suudavad lahendada alla poole eksamiülesannetest. Kuidas saab olla keskmine vaid 40 punkti?
Riigieksamid on sissepääs kõrgkooli. Ja mida kõrgem on see keskmine, seda suurem on tõenäosus saada riigieelarvelisele kohale. Seetõttu on suht arusaamatu lugeda kommetaare a la väikse maakooli õpetajal pole sellist kaadrit väljaõpetamiseks ja suureks saavutuseks tuleks lugeda ka seda, kui potents 30 punktise eksamitulemusega noor tegi eksami tegelikult 50 punni peale. Et siis mis mõttes. Eksamid on üle riigi ühesugused. Ja miks peaks ääreala noor saama gümnaasiumist vähem teadmisi, kui kesklinna noor? Ma arvan, et igal eestimaa noorel on põhiseaduslik õigus saada eliitharidust.
Ok, siit jõuame järgmise teemani- meie kutseharidussüsteemi nõrkus. Eriti tüdrukutel puuduvad erialad, mida saab omandada põhikooli baasilt- aga see ikkagi ei õigusta viletsate gümnaasiumite olemasolu.
Nii tahaks, et järgmise aasta tabeli kõige alumise kooli keskmine riigieksamite tulem on näiteks 60 punkti...

Mul on olnud võimalus olla nii tava- kui ka eliitkooli lapsevanem.
Sõdisin tavakooli klassijuhatajaga, kes täiesti süüdimatult jagas esimese klassi (!) lastele kahtesid ja kolmesid. Tema õigustus oli: " Lapsed peavad aru saama, et halval teol ja õppimata jätmisel on tulemus. Kaks tekitab shoki, jõuab kohale et tuleb pingutada ning laps hakkab tööle".
Ja siis eliitkooli klassijuhataja, kes meid esimesel koosolekul hoiatas: " Ärge oma laste tunnistustest väga eufooriasse sattuge. Paljud neist on meelega pisut ülehinantud. Kui laps saab viielise tunnistuse, siis ei taha ta taset allapoole lasta ning pingutab tulevikus topelt."

Kaks erinevat filosoofiat ja maailma.