Kui Venemaa uuesti Eesti peaks vallutama, siis ilmselt ma esimese ešeloniga Siberisse vist ei sõidaks... Kuidagi on juhtunud nii, piinlik mõeldagi, et rahvale nö olulistel momentidel olen mina desertöörina hoopis mujal olnud.
Balti keti ajal sõitsin rongiga Moskvasse (kui irooniline). Mäletan, et üsna varsti peale Balti jaamast väljumist keerati otseülekanne mingi vene disko peale. Igaljuhul ma olin väga-väga kurb ja üritasin kõigile ettesattunud venelastele rääkida, mis toimub.
Kui tankid teletorni vallutasid, siis olin mina turvaliselt kapitalistlikus Soomes. Telekast oli seda kõike kuidagi sürr ja uskumatu vaadata. Kui vanemad helistasid, et "lapsekesed, paluge poliitilist varjupaika" ja kui ka võõrustajad väga tõsiselt uurisid, millised on meie edasised plaanid, siis hakkas olukorra ohtlikkus kohale jõudma. Õnneks kõik lahenes nagu ta lahenes.
Selle kõige tõttu oli mul väga hea meel lugeda, et plaanis on uus Balti kett. Ja väga tore on mu meelest see, et pole mingi välgumihklite üritus, vaid asjale on antud teine nüanss- teatejooks. Kas saab olla paremat laupäeva veetmise viisi, kui joosta ühise eesmärgi nimel kilomeeter..?:) Kes joosta ei armasta- samal ajal toimub ka mootorratturite üritus.
Meile, eestlastele on muidugi alati meeldinud end lugeda sinna, nende põhjamaiste, hulka. Või arrogantselt läände või suure kaarega üle Läti-Leedu lõunasse vaadata. Me oleme ju täiesti teistsugused...njah.
Mõned tarbimisharjumused; religioosne vahe, mis annab leedukatele rohkem puhkepäevi. Keeleline erinevus, mis paneb leedukaid-lätlasi meie aktsendi üle itsitama... neist erinevustest ja kolme rahva eripäradest võiks kirjutada raamatu. Või siis vähemalt paar blogisissekannet...:)
Aga. Minu ülbuse on maha võtnud paar mittebaltlast, kes on meid ninapidi toppinud statistika sisse, kus mitmed rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et pole vahet miskit. Koostöö on andnud ka praktilise teadmise, et oleme ligi 50 aastat kasvanud samas taustsüsteemis ja ka viimased ca 20 aastat oleme vist teinud samasuguseid vigu, miks muidu me taaskord koos sõnnikus olles kogu Ida-Euroopa potis jälle kolmikuna esile tõuseme.
Üksteise omakultuurist teame me endiselt sama vähe kui ka nõukaajal. Samas loob ühine telekanal ning Hollywood ja maailma muusikatööstus meile jätkuvalt jututeemasid... Väga head sõbrad ning kolleegid mõlema rahvuse hulgas on muutnud minu jaoks anonüümse rahvusgrupi konkreetseks.
Miks siis ikkagi minna. Eesti foorumite-kommentaaride tagasiside sellele üritusele on valdavalt negatiivne. Iseloomulik on ka see, et Eesti meedia üritust väga oluliseks ei pea (või oleks õigem öelda, ei kajasta seda üldse?) Siit muidugi kivi korraldajate kapsaaeda, väga halb PR tegevus.
Mina lähen, sest mulle tundub, et meie riigid vajavad praegu positiivset tähelepanu. Ja kuigi enamik eestlastest ei taha end nö vaeste sugulastega siduda (meie seis on ju oluliselt parem, eks...), sõltume me tahes tahtmata üksteisest. Läti ja Leedu on meie väliskaubanduspartnerite seas 10 hulgas. Kui neil läheb hästi, hakkab paremini minema ka meil.
Mina lähen ka isikliku nö süütunde pärast- eelmisel korral ma ju ei saanud.. Lähen ka kõigi oma Läti ja Leedu sõprade pärast, sest nad on lihtsalt nii lahedad inimesed ja ma tahan näidata, et mõtlen nende peale ja nendega koos.
Siit siis minu ülekutse, tule laupäeval jooksma!:)
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!