Reklaamiklubi 6, mees kui aksessuaar

See, et mees on luuser, on eesti meedias vana teada-tuntud tõde. Nüüd  on uueks trendiks tõusnud kehvad suhted perekonnas.
Kuulasin just järjest kahte reklaami.
Ühes ajab naine mehe öösel üles, kuna katus tilgub ja palub mehel asi hommikul korda ajada. Mispeale mees vingudes nõustub, et okei -okei. Nagu sada korda oleks kuiva magamisaset vaja naisel... Või pole tegemist naise mehega vaid hoopis armukesega, kes ööseks juhuslikult naise juurde jäänud? Siis, muidugi, on vastumeelsus asjaga tegelemise suhtes mõistetav. Kessee ikka viitsib mingi suvalise daami asju ajada. Ning kivi läheb hoopis naise kapsaeda. Mis sa, sunnik, tüütad, võõrast meest oma katusega. Raske on siis võtta telefon ja töömehed kohale kutsuda...
Ja siis tuleb kohe järgmine reklaam. Mees uurib naiselt alandlikult, et kuidas särk selga sobib. Naine ülbitseb vastu, et oled jah nõme- ma võtan kaasa parem mõne parema aksessuaari. Vist reklaamiti käekotte.

Ilust ja ohvrist

Et ennetada küsimust, miks ma suva juuksuri juures käin- mu oma juuksur on lapsega kodus ja nii käin praegu mööda maailma ja otsin sellist, kes mind mõistaks...

Seekord määras loos ja helde saatus, mis ikka hoolitseb eredate elamuste eest, mu juuksuriks Tanja.
No mida teeme?
Midagi huvitavat võiks. Väga tumedaks pole mõtet, sest ma pleegin kiiresti... jne annan oma soovid edasi.
Teeme siis nii, et ettepoole värviks mõned heledamad triibud ja tagapoolt ühtlane värv. Pakub Tanja.
Okei.

Google pluss Facebook

Kuna vahepeal oli igav ja ümberringi jutt google pluss, google pluss, siis otsustasin asja lähemalt uurida. Aga võta näpust, ei õnnestunud mul sisse häkkida ei otse ega kaude, ei moblast ega arvutist. Ma pole sinna kutsutud...Nojah. On küll hapud viinamarjad.
Aga. Hea oli seejuures see, et esitasin endale küsimuse, milleks ja kas mulle seda tegelikult vaja on? Miks ma tahan sinna minna.

Meie aja kangelased

Ikka eelmist mõttekäiku jätkates...
inimesed, keda ma tänapäeva kirjandusest ei leia olid õilsad, autundega, väärikad, uhked, omasid visiooni-ideid, nad armastavad oma kodumaad ja lähedasi.
Kirglikud. Töökad ja targad. Vaesed, aga ausad.

Sellised inimesed on tegelikult ka tänapäeval olemas, ma tunnen päris mitut. Küsimus on pigem selles, et tänapäeva kirjandus ei kajasta selliseid inimesi positiivsete peategelastena. Miks?
Miks tunduvad nad meile naeruväärsete, naiivsete, lihtsameelsetena...? Inimestena, keda peaks pigem haletsema ja kellele kaasa tundma. Kellest lugemine on igav-igav. Ja kelle kujutamine on kindlasti "propaganda". Miks see teema ei müü?

Vanasti oli elu parem?

Mis oleks kui keegi kirjutaks raamatu tänapäeva elust.
Ja seal oleksid tegelasteks inimesed, kes siiralt armastavad oma kodumaad ega häbene seda ka väljendada. Et seal on inimesed, kes taunivad joomist, laiskust, valetamist ja muid üldtunnustatud pahesid. Et seal oleksid kangelased, kel on põhimõtted....

Kas muutunud on ajad või muutunud on inimesed?



Selline küsimus tekkis lapsepõlveaegset noorsookirjandust lugedes....

Roxette!

Õigupoolest olin ma kontserdile minnes pisut karune. Pidi toimuma märtsis ning ühe suure osana sünnipäevakingitusest. See, et edasi lükati, oli paha-paha, kuna ma pidin seepärast hankima üleöö uue kingi ja järelkingituseks piletid ei sobinud, kuna juulikuisel üritusel ei saanud pool kollektiivist osaleda...

Publik oli valdavalt khm, minuvanune, mistõttu olin kergelt hämmingus, kui selgus, et soojendajaks on Koit Toome. Miskipärast seostub Koit mulle noorema põlve lauljatega, aga tõsi-tõsi-... kas mäletate, mis oli 90 aasta popim laul?, küsis Koit. Muidugi, On küll hilja... Mulle tundub, et ma vist polegi Koitu peale neidsamu õndsaid üheksakümnendaid suurel laval rokkimas näinudki. Heli oli natuke paigast ära. Aga muidu, Koit oli väga äge!