inimesed, keda ma tänapäeva kirjandusest ei leia olid õilsad, autundega, väärikad, uhked, omasid visiooni-ideid, nad armastavad oma kodumaad ja lähedasi.
Kirglikud. Töökad ja targad. Vaesed, aga ausad.
Sellised inimesed on tegelikult ka tänapäeval olemas, ma tunnen päris mitut. Küsimus on pigem selles, et tänapäeva kirjandus ei kajasta selliseid inimesi positiivsete peategelastena. Miks?
Miks tunduvad nad meile naeruväärsete, naiivsete, lihtsameelsetena...? Inimestena, keda peaks pigem haletsema ja kellele kaasa tundma. Kellest lugemine on igav-igav. Ja kelle kujutamine on kindlasti "propaganda". Miks see teema ei müü?
Ja jutt ei käi ainult nõukogude kirjandusest. Näiteks Lindgren, Verne. Ja isegi mitte ainult laste-noorte raamatud - ka Dostojevski, Hugo, Dickensi, Remarque jpt kirjanike tegelaste moraalne üldfoon ja väärtussüsteem on selline. Idealistlik ja ideaalne.
Aga äkki polegi inimesed muutunud, vaid muutunud on ajad ning see oli tollal kirjanduslik liialdus, fantaasia - soovunelm, kuna lugejale tollal meeldis unistada sellisest paremast, õilsate inimeste maailmast? Vaeses, kurjas ja kurvas maailmas pakkumaks lugejatele lohutust ja lootust. Samasugune manipulatsioon, kui me tänagi rõhutame teatud karaktereid teadlikult?Kas jõukus muudab meid küüniliseks ja manipuleerivaks, silmakirjalikuks, sest muidu ju rikkaks ei saa..
Kui vastus on nö rasketes aegades, siis ei saa ma küsimata jätta küsimust- aga meie 90-date algus? Miks on meil tollest perioodist kajastusi vaid kauboikapitalismist, ületöötamisest, kuritegevusest jne. ( Ma vabandan, kui üldistus on ebaõiglane, tõesti pole kogu kaasaegset Eesti kirjandust läbi töötanud). Miks ei tekkinud meil kangelast, kes halastamatult võitleb Interrindega, mammonast ülemaks peab Eesti riigi ja iseenda vabadust. Ma ei oska seda väga täpselt sõnadesse panna, aga loodan, et saate aru. Ideaalidega inimest mõtlen.
Maimik kirjutas mõni aeg tagasi Päevalehes, kuidas visioonidest on siiber. Ma mõistan, miks ta seda kirjutas ja miks ta tüdinud on. Ka mina ei armasta äärmusi. Ma pole aga nõus sellega, et inimene ei peaks unistama, püüdlema kõrgemale ja kaugemale.
Pole ju tänagi elu lill, miks me siis tahame rääkida "elust nagu see on".Miks me näeme ja tunnetame kunsti lootusetuses, depressioonis, üksinduses. Aga mitte tegutsemises, vastutustundes, energias?
Üks algklassiõpetaja ütles mulle hiljuti, et ta eesmärk on kasvatada õnnelikke inimesi. Edasi rääkides selgus, et õnnelik tähendab: teab oma kohta ja võimeid, ei ürita rohkem kui suudab. Ta saab teha lihtsamat matemaatikat või keerulisemat. Teda ei võrrelda teistega, ta ei konkureeri (ok, täpsustamata jäi ideaalses elus spordi korralduslik osa). See õnnelik laps ei saa kunagi negatiivseid emotsioone, tema tahtega arvestakse ....Ok, sellest kõigest olen ma varem juba kirjutanud. Las jääb...
Aga ikkagi on vastamata põhiline küsimus: Miks me oleme nii väsinud, et näeme ihaldusväärsena elu, kus tühjal pilgul aknast välja vaatamine on eksistentsi eesmärk ...
Kasutatud kirjandus: Makarenko "Pedagoogiline poeem", Kaverin "Kaks kaptenit", Gaidar "Jutustusi", Voronkova "Vanem õde", Rängel "Kullimaja Marta", Rannamaa "Kadri. Kasuema", Renzer "Kui poksiks pisut", Truu "Silja, päikesekiir ja maailm", Rõbakov "Arbati lapsed" jpt.
Oot, mis mõttes pole Eesti nüüdisaegse kirjanduse veergudel idealiste? Algatuseks-tutvustuseks siin 1 arvustus:
VastaKustutahttp://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5291
:D, no vot, Räägi inimestega. Võtan selle raamatu plaani:)
VastaKustuta"Miks me oleme nii väsinud, et näeme ihaldusväärsena elu, kus tühjal pilgul aknast välja vaatamine on eksistentsi eesmärk ..."
VastaKustutaEhk me võtame lihtsalt liiga palju ette ja oleme oma elu kõigega (samavõrra nii kohustuste kui naudingutega) nii üle kuhjanud, et selle kõige all ei olegi enam muud kui suur eluväsimus ja soov puhata ...
Jah, ma saan aru Su mõttest, aga samas on see paradoksaalne.
VastaKustutaVanasti oli sõda, nälg, transport aeglasem, kodumasinad puudusid jne. Et siis kohustusi ja muresid pidi ju olema küll ja veel. A ju siis oli ikkagi vähem kui täna.
Samas kui mõne su nimetatud raamatu taustale mõelda, tuleb õõv... nt olen hiljem kuskilt lugenud, et Makarenko kasvandikest tuli NKVD töötajaid. võimalik, et idealistlikke. Üks hea põhjus ideaalidesse kahtlusega suhtumiseks.
VastaKustutaMu ema langes "Kasuema" ohvriks ja läks vabatahtlikult internaatkooli, nii et ta võlgneb oma nende aastate frustratsiooni selle raamatu ideaalide tõsiselt võtmisele.
Ma ei tahtnud selle teemaga üldse mitte nõukogude ja/või vägivallani jõuda.
VastaKustutaKa Sonja Marmeladova ja Cosette ema olid idealistlikud, üllad ja õilsad inimesed...:)
Lihtsalt huvitav on mõelda, et kui homme algaks sõda, kas me siis putkaksime kõik Rootsi või oleks meist mõnest ka võitlejaid?... Ja miks pole Eesti taasiseseisvumisest ühtki patriootlikku teost, vaid äng, kuritegevus ja vägivald...:)
Filmikunstis on küll patriootlikke teoseid tehtud suht hiljaaegu. st ka Eestis.
VastaKustutaJa ega siis patriootlikud ideaalid pole ainsad võimalikud ideaalid. Igal ajal omad. Eks omal ajal oli ka patriotism parasjagu võõras, uus ja imelik asi, vastandina seisuseuhkusele.
PS - ma ei ole viimase aja lastekirjandust väga põhjalikult lugenud, aga poodides sirvimise pealt on küll mulje jäänud, et unistamine, sõprus, armastus on seal teemad edasi.
VastaKustuta