Igaüks, kes on suuremale perele iga päev toitu teinud, teab seda tunnet- kui ühel päeval pole söögivaaritamiseks enam vajadust. Jah, alguses on kergendus, aga seejärel üks suur tühjus. Sa pole enam vajalik, sa pole enam tähtis. Ja mida selle ajaga, mis kulus toidu väljamõtlemisele, poes käigule, kogu logistika ja tehnoloogia väljamõtlemisele, nüüd peale hakata...?
Söögi muutumine religiooniks on mõistetav. Tervislik ja nooruslik väljanägemine on mõistlik ideaal. Maailmas, kus me ei suuda enam midagi konrollida. Kliima muutub, homme saad koondamisteate, sinu firma läheb pankrotti, sest vennad wall streetil otsustasid natuke mängida, vanemad lahutavad ja lapsed on hukas. Ainus, mida saab täielikult kontrollida, on meie keha. Emotsioone, tundeid me juba kontrollime. Kontrollime lisaks ka toitu mida sööme.
Tänasete allergiliste laste emad ja vanaemad on üles kasvanud asbesti ja Mistraga vooderdatud kodudes, kandes nailonit ja suus elavhõbedaplomme. Kodukeemia riiulil olnud Pipi, Saniti ja takjašampooni rivi on tänaseks pikenenud sajakordseks. Mitte iialgi pole lapsed istunud nii vähe, kui täna. Ja ometi me süüdistame esmajoones toitu.
Jajah, liigne suhkur, sool, rasv, süsivesik, valk jne jne ( vali ise loetelust sobiv, mis sulle täna rohkem meeldiks) on loomulikult kahjulik. Me ei kuula, et arstid rõhutavad alati, sõna VÕIB. Võib põhjustada seda ja teist, aga ei tarvitse.
Lihtsam on mitte vastutada oma elu ja elustiili eest, vaid süüdistada toitu.
Kust on tekkinud väljend rämpstoit ? (Ja loomulikult saab esimesena selles kontekstis vastu vahtimist hamburger). Mis annab meile õiguse nimetada mingit toitu, kellegi poolt kasvatatud, valmistatud ja serveeritud, rämpsuks. Kas köögiviljakasvataja kasvatas rämpsu, või lihatootja? Selle õiguse annab meie laiskus ja süüdimatus.
Kas me oleme väga ülbed nõudes endale privileege süüa vaid ökot. Samal ajal teades, et kolmandik, KOLMANDIK, maailma toidust kasvab täna spetsiaalselt niisutatud maadel. Et mahe ja öko on küll vahva, aga sellega paraku ei toida ära maailma näljaseid. Et maapind on tänaseks nii tühjaks tõmmatud, et see porgand, mida sõi sinu vanaema pole ammu enam toiteväärtuselt sama porgand...
Toidust on saanud meie elu keskpunkt, mida me peame kontrollima, mistõttu käib pendel hooga üle võlli. Süvenemata sisusse.
Reklaamitööstus plaksutab muidugi rõõmsalt käsi. Kui on nõudlus, siis tuleb ka pakkuda. Kas sa oskad ilma kodulehele vaatamata öelda, kas Felixi konkurendi purgisuppides on maitsetugevdaja sees? Või milline vahe on uutel Natural jogurtite ja tema konkurentide toodete koostistel? Aga sa usud, et on parem, eks. Sest niimoodi on sulle öeldud.
Kas saadav omega 3 kaalub üles raskemetallide sisalduse? Ja kui sa lihtsalt porgandit krõmpsutad ja rasva ei söö, siis kuidas saab beetakaroteen vitamiiniks?
Või võtame selle õnnetu E621. WHO pole tänaseni naatriumglutamaadile suutnud ADI kogust kehtestada, kuna pole piisavalt tõendeid. Aga, ok, võtame päevase lubatava koguse ja lähtume eriti kartlike riikide seadustest.
Ja siis, kulla inimene tahan ma küsida. Millise valemiga suudad sa ära süüa 25 + kg toitu ja niimoodi iga päev. Ja teine küsimus ka. Kui sa suudad tõepoolest ära süüa päevas 20 kg toitu, siis, miks pagana pärast, on su menüüs ainult glutamaati sisaldavad road?
Ütle mulle, kallis inimene, kes sa kurdad, et su lapsed söövad vaid krõpsu ja kommi. Kas sinu lasteaialaps käib vargil, või kuidas jõuab sinu koju see toit, mida sina kahjulikuks pead?
Kes peaks võtma endale lasteaiakasvataja rolli? Riik, kehtestades jaburaid seadusi? Tootja, kes ei peaks järgima mitte turu nõudlust vaid pakkuma ainult täpselt doseeritud "tervislikke" pille. Või äkki sina ise?!
Jah. Ja raadios rääkis, et kusagil Eestis pakutakse lastele söögiks puulehti....
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!