Puhas, vagur ja (seksikas) vanainimene.

Annan taas ära miljonidollari äriidee kirjutavale inimesele.
Teatavasti on eestlased ühed maailma pikemad ning PISA testide põhjal ka maailma targemad. Kindlasti leiab natuke otsides kinnituse ka meie rahulikkuse ning töökuse kohta.
Vaja oleks kirjutada ingliskeelsed bestsellerid:
Eestlaste Tarkuse Saladus ja Kuidas Saada Sama Targaks Kui Eestlased.
Eesti. Inrovertide Paradiis. 10 viisi, Kuidas Sina Saad Eesti Riigi Lahendusi Kasutada Oma Karjääri Edendamiseks

See on mul samalt autorilt teine raamat.
Mireille Guiliano " Prantsuse naised ei vaja iluoppe".
Ja kuigi ta nõuanded on mõistlikud ja asjakohased, siis see mõõdutundetu üldistamine ja prantslaste kiitmine hakkab vaikselt närvidele käima. Aga inimestele meeldib ja nad ostavad.

Seekord on juttu väärikast vananemisest. Ehk, nagu autor selle sõnastab. hoiakuga/ suhtumisega vananemisest ( agening with attitude)

Mulle jääb ikkagi siiamaani segaseks see punkt või piir, kus ma peaksin üle minema nn vanemate inimeste kategooriasse.
Mireille vihje on tegelikult nutikas. Kuni sa käid tööl, pead paratamatult olema läbilöögi- ja konkurentsivõimeline. Pead olema nooruslik ja äge. Ehk siis rahulikult vananema võib hakata pensionile minnes.

Väidetavalt on olemas uuring, mis väidab, et kõige õnnetumad oleme 20 ja 50 vahel ning kõige suurem  rahulolu on  70- daks sünnipäevaks. Nii et pole põhjust kurvastada, parimad aastad on ees :)

Mäletate, ma kirjutasin, et olin Inglismaal oma keeleõppegrupis üks vanemaid. Samal ajal oli blogiruumis teemaks, kuidas ühel üle keskea minuvanusel proal oleks sobilik riietuda. Vaatasin meid kõiki seal ja sain aru, et tänapäeval tegelikult pole vahet. Loomulikult, igal ühel on oma stiil ja nägu. Aga me kõik käime ühtemoodi riides, meil on sarnased soengud, prilliraamid...
See, kas oled tegus või mitte, nutikas ja uudishimulik või füüsiliselt vormis, suhtlemisaldis või mitte... see ei sõltu vanusest. On nii ja on naa näiteid.
Meil on erinevad.. prillitüübid. Ja gravitatsioon. Vanema inimese nägu ja vahel ka keha pole enam nii prink ja see reedab. Kuigi, tänapäeval on sagedamini nii, et kortsud on noortel ja vanad on siledaks tõmmatud (haa..). Ja ehk vahest on ka prioriteedid elus erinevad. Kuid ka see ei tarvitse olla reegel.

Ehk siis erinevusi on väga vähe. Ja ometi see ainus erinevus, sinu nägu, tekitab teatud barjääri. Ja üldjuhul alt ülespoole. ise, vanana, vanemana, sa ei taju, et oled 20, 25, 30 aastat vanem. Sa mõtled, käitud, räägid, oled ikka nii nagu kogu aeg oled seda teinud.

Mireille toob näitena isegi stiilid ja konkreetsed riided, mida väärikad vanaprouad peaks kandma. Teate küll. Kujutlege mõnd hästihoolitsetud vanadaami Lääne- Euroopast. Just.
On küll kena ja stiilne.
Aga kui ma täna kannan tosse ja hobusesaba, siis mis päeval peaks juhtuma mu muutumine daamiks.
Ma tegelikult olen daam olnud küll. Umbes 10 aastat tagasi lõppes see periood otsa. Peamiselt kahel põhjusel.
Esiteks, mu eelmistes töökohtades olid mu kolleegid alati kõik väga klanitud. Stiilsed ja väärikad ja formaalsed. Ja  see määras  ka minu stiili. Lisaks olin ma noorem ning formaalne riietus aitas mul vanem ja väärikam ja tõsiseltvõetavam välja paista.
Tänases töökohas on pigem vaba ja casual stiil. Ja mis seal salata, lihtsalt ei viitsi soliidne enam olla.

Ma kannan hästiistuvat kostüümi ja kontsaga kingi siis, kui mul on vaja mu professionaalsust ning autoriteeti rõhutada- Mingitel konverentsidel esinedes või nõukogule ettekannet tehes.. aga muidu on tossud ja midagi.
Ja teine on puhtpraktiline põhjus. Mood ja lõiked on muutunud. Jah, mu enda keha ka, aga kuna mu kapis olevad CHR ja Christine Collectioni riided istuvad siiani selga, kui rätsepatöö: varrukad on parajad, rinnust ja õlgadest ei kisu, vöökoht on kenasti ümber ning ei lotenda; siis julgen ma ikkagi väita, et ka lõiked on muutunud.
Vahemärkus: meie kaubanduskeskusesse tuli Gerry Weber. Nii tore, mõtlesin. Lõpuks ometi ka minusugustele vanadaamidele midagi. Astusin poodi ja sain aru, et ka nemad on oma disainerid nooremate vastu vahetanud. Okei mustrid ja materjalid, see on maitseasi. Aga mitte ükski +40 terve mõistusega disainer ei modelleeriks kleite, mille varrukad rõhutavad gravitatsiooni ja ei kaunista ühelgi moel.

Mireille annab vihje, et riided riieteks. Ka odav võib olla stiilne, camp või vintage. Tegelikult määrab su stiili ja välimuse ja positsiooni ühiskonnas  kaks asja. Jalatsid ja soeng. Ja tal on tegelikult õigus.
Jalatsite osas toob ta välja kaks kaubamärki, mis on ka Eestis saada: Clark ja Ecco. Viimast olen ma kahjuks korduvalt, vigadest mitte õppides, ostnud. On kvaliteetne, aga kindlasti mitte mugav.


Ikka tuleb juttu ka iluoppidest. Ma jätsin oma seisukoha Tilda juurde kommentaaridesse, seega kopeerin ka siia.
Kreemidest olen ma reaalset mõju tajunud vaid  Eucerini seerumikapslitel.
Aga tegelikult on kortsude osas ainult 2 varianti. Leppida või täita. Botoxi osas sõltub milline on su nn näo anatoomia. Ehk siis Botoxi point on lõdvestada lihaseid ( ja see ei täida ega võta kortse ära), lihtsalt kuna lihased on lõdvad, siis tundub korts nn pehmem. Sa näed tulemust nii, et lähed praegu peegli ette ja lõdvestad kõik laubalihased.
Samas, pingul lihased hoiavad ( nt minul) üleval ka laugusid ja kogu otsmiku. Ehk siis, kui need lihased blokeerida, siis vajub kogu laubaosa allapoole. Raske selgitada. Aga need inimesed tunneb selle järgi ära, et kahe kulmu vahele tekib nn horisontaalne "korts"., (mida saab meigiga parendada). Praegu, esimesena, tuleb mulle ette Inez. tema pealt näed.
Seda tüüpi näoga on mõistlikum lasta kohe teha täitesüst. Annab nähtava efekti st täidab vao ja samas saad rahus oma lauba pinges edasi hoida :) (näiteks Ülle Lichtfeldt).

Ma olen mõlemat omal nahal proovinud. Täitesüstiga jäin rahule.
Ainus soovitus mida anda. Kui sa oled 20-30. Ja sul on geneetiliselt ette nähtud tulevik kortsudega, alusta botoxiga ( või mõne kaasaegsema alternatiiviga) kohe täna.  Täna, kui kortse pole veel püsivalt näha. See aitab edasi lükata. Söö palju tarretist ja sülti ( ja austreid, avokaadot, spinatit ning banaane nagu soovitab Mireille. Sellised tavalised Eesti toidud...) ja hakka kortsulise tuleviku mõttega lihtsalt juba harjuma. See tuleb nii ehk naa.

Mireille on selline kõhklev. Aga tal on üks väga hea tähelepanek, mida tasub meeles pidada. Jah, näo võid siledaks tömmata. Aga su kael ja käed ja lõuajoon... reedavad su vanuse ikkagi. Ehk siis jälgi tervikut ja tasakaalu.

Minu isiklik seisukoht on, et probleem pole riietes ega ka pringis näos. See, mida ma kõige rohkem oma tuttavate eakate puhul  märkan, on unistuste kadumine. Allaandmine.
Mireille valem on sama, mis sadadel enne teda:  selleks et olla elus tasakaalus, peab sul olema heas korras kõik neli valdkonda. (siin ja edaspidi. Lugesin raamatut inglise keeles, seega tegemist on minu kohmaka ja ebaprofessionaalse tõlkega) 1. Hea tervis. 2. Sotsiaalvõrgustik 3. Töö olemasolu 4. Aeg, ruum, reeglid ja tegevused endale.

Töö osa oli huvitav. Mireille märgib, et vanade inimeste kaks peamist muret on: kes hoolitseb mu eest ja kas mul on selleks piisavalt raha. Ma ei tea palju Prantsusmaa pensionisüsteemist, aga tundub, et siin on sarnasusi Eestiga.  Ta tähtsustab töö olemasolu pensionipõlves kahel põhjusel- tavapärane, et sul oleks kuhu minna, sotsiaalne võrgustus ja tunne et oled oluline jne. Aga ta ei jäta kõrvale ka rahalist aspekti.
Ning soovitab juba täna hakata mõtlema, mida sa suudaksid ja tahaksid pensionärina teha.  Ka meie riigis väga asjakohane soovitus. Iseasi, kui reaalne selle teostamine on.

Aga unistustest. Mu vanematel on tavaks, et nii kord kvartalis nad helistavad ja ütlevad, et kõik. Me müüme nüüd suvila maha. Sest ei jaksa ega viitsi. Ja argumendid, et ärge siis viitsige, kelle asi ja kes kontrollib.. ei päde, sest kasvatus ja taust on selline, et peab.
Viimasel korral, aga, küsisin ma hoopis teise küsimuse. Milleks teil raha   vaja on?. Ja see pani neid mõtlema. Kui sul on jäänud 5- 25 aastat. On viimane aeg küsida endalt, kas sa elad oma unistuste elu.
See võib olla mida iganes, Müün oma kinnisvara maha ja ostan purjeka, et sõita ümber maakera, või bronnin Villa Benitas koha ja lasen end surmani teenindada. Ma aktsepteerin ka unistust päev otsa lihtsalt teleka ees vedeleda ja laiselda. Miks mitte. inimene on elanud pika ja väärika elu.
Peamine, et ta on õnnelik.
Just seda ma oma vanematelt küsisingi. Kas te olete õnnelikud. Ja kui pole, siis on viimane aeg, see korraldada.

Taas jagan ma Mireillega sama seisukohta. "Mida sa ootad". Lõpeta kohe ja täna ettekäänded, et ma ei saa, sest kaaslane ei taha kaasa tulla... kinno, teatrisse, reisile... on ainult sinu kordumatu elu. Ja ma väidan oma kogemusest.
Kui sa oled üksi, avatud ja positiivne, avaneb sul võimalus suhelda selliste inimestega, kelleni sa paarina ja koos sõbraga iialgi ei jõuaks.
Ainult raha saab olla takistus. Aga ilmselt on igal ühel ka neid unistusi, mida saab rahata väga edukalt teostada.

Aga raamatust ka. On kaks varianti. kas ma olen väga tark, või olin ma eelmises elus prantslane. Ehk siis midagi täiesti uut, minu jaoks, selles raamatus pole. Aga nagu kõikide teadmistega, on hea  need vahel üle vaadata ja meelde tuletada.

Eriti soovitan raamatut neile, keda huvitab vanemaealise toitumine. Ta jagab retsepte ja minu meelest väga asjalikke soovitusi.
Seda, mis puudutab iluprotseduure, loe parem Manjana blogist :) On rohkem Eesti oludele kohandatud..:)

Mõned head soovitused ja mõtted:
Hea soovitus on ka enne magamaminekut pöörata pea alaspidi ning juukseid harjata.

Ideaalne hommikusöök jogurt, linaseemneõli, sidruni mahl, mesi ja täisterahelbed kreeka pähklitega

Liigu vastuvoolu. Ainult surnud kala läheb vooluga kaasa.

Jumal korraldas selle hästi: kui kortsud süvenevad siis nägemine halveneb.