Ma olen aru saanud, et põhimõtteliselt igas maailma nurgas leidus kunagi natuke terasem inimene, kes segas kokku purustatud teravilja ja vee ning küpsetas selle ära.
Tehnoloogia oli erinev, kasutatud vili oli erinev. Aja möödudes võidi lisada õli või piima või lasta segul enne hapneda...
ja nimi oli igas maailma nurgas erinev. Aga idee oli õhus ja algallikat leida pole võimalik.
Me teame falafele. Eesti rahvusköögist on teada oa- ja hernekäkid. Ehk siis ei olnud just raketiteadus tampida kaunvili puruks ja röstida, küpsetada ära.
Ja kindlasti juhtus nii mõneski maailma nurgas, et hapupiim unus pliidinurgale ja sellest sai (toor)juust-kohupiim. Sieras, Sõir, Sõr...
Loomulikult. Võtmesõna on kliima ja kohalik tooraine. On üsna keeruline leiutada riisitoite, või lisada oliive, kui neid sinu piirkonnas ei kasva. Ja loogiline, et teatud kliimavöötme ja piirkonna toidud on sarnased.
Aga vaatama peaks suuremat pilti.
Oli vist MEM lehel tagasihoidlikult kirjas, et ... mis Eesti rahvusköök... ei meil pole midagi, kõik on mujalt laenatud...
nii eestilik, mis nüüd meie....ehk ongi, ja ilmselgelt on Eesti toit fusion,
aga turunduse kuldreegel ütleb: võitja pole mitte see, kes esimesena ütleb/mõtleb/teeb/ leiutab.
Võitja on see, kes ütleb seda esimesena kõige kõvemini.
Olles nüüd mõnda aega toidublogi pidanud, võin öelda, et meie toidutoorainest jäävad kõige rohkem silma ja tekitavad vau .. efekti: oder st kruubid ja odrajahu, tatar, rukis, peet, metsaseened. Ja kohupiim.
Täiesti tavalised asjad, aga me kasutame neid natuke teisel viisil ja kombinatsioonides, kui meist u 600 km kaugemal on harjutud.
Meie menüüs on ka teiste jaoks eksootilisemaid toite/toorainet. Aga unikaalseid asju on raske mujal tarbida, kasutada, populariseerida. Põdrasammal ja murakas on äge, aga paljudes piirkondades neid lihtsalt ei kasva.
Eestlasi on tänaseks üle maailma väga palju. Ja mulle hullupööra meeldiks kunagi mõnel turismireisil leida eesti toidu buss või lausa kohvik....
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
esmaspäev, 2. juuli 2018
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Palun viidet su toidublogile.
VastaKustutaKõik algas sellest, et inimene jäi paikseks ja hakkas tegelema põllumajandusega. Sealt ka kõik need viljalised jms. Üks hea raamat on sellest, mida julgen soovitada: At Home: A Short History of Private Life. Bil Bryson. Tõlgitud ka eesti keelde.
VastaKustutaMhmh. Põllumajanduse süü on ka see, et me sööme liiga palju valget jahu ja suhkrut. Lihtsast loodusest ei saaks me neid iial nii palju kätte, et see probleem oleks.
KustutaBryson on mul riiulis ja enam-vähem läbi loetud.
"Püssid, pisikud ja teras" on kah selle (jpm) kohta hea lugemine.
Kustutatänan soovituse eest, panen nimekirja!
KustutaVõta heaks :D
KustutaPaned tähele, et on kujunenud kohad,
nagu siin Indy juures ja ka Kaamose juures
kuhu tullakse hoopis oma sõnmeid vahetama,
mis on lõdvalt seotud perenaise pakutud
menüüga, aga juttu jätkub...'
toidust veel nii palju, et mu inglise tantsuõpetaja fännab esiteks seda, et siin saab toidu juurde lisandiks keedukartulit valida (mitte ainult friikaid), ja teiseks seda, et siin on tüüpiline odav kiirlõuna mingi supp. et Inglismaal täidavad seda kohta võileivad (need sändvitši tüüpi) ja nad on kiles seisnud, vettinud ja vastikud.
VastaKustutaja kui ta siin on ja peab poest mingi kiirlõuna hankima, võtab ta tüüpiliselt kodujuustu.
keedukartuleid tahtsid suure elevusega ka ühed siia tulnud Hiina muusikud.
ja mu ungari keele õpetaja arust olid siinsed toidud Ungari omadega võrreldes enamasti küll igavad, aga siinsed saiakesed pidid olema sealsetest pagaritoodetest kaugelt üle. ja kohupiimatoodetega võis sama lugu olla.
KustutaKes leiutas gastronoomia!
VastaKustutaSee oleks korrektne küsimus.
Toidu leidmine on meil seljaajus.
Toiduga seotud lood ei ole "leiutised"
vaid igapäevane ellujäämise leiutamine ja
see, et ei ole midagi süüa, ainult süveneb...
Algajale toidublogijale ja gastronoomia abc
huvilisele soovitan alustada ikka algusest :D
http://www.gastronomista.com/
Brysonist rääkides – Kaur, tahtsin tänada A Short History Of Nearly Everything eest, mida sa hiljuti kusagil blogisabas mainisid. Loen ja imestan, kui vähe ma tean =)
VastaKustutaIlmselge, et soetan ta At Home kah.
Võta heaks! Aga "At Home" oli minu jaoks igavam. Liiga pikk ja ennastimetlevalt lobisevas stiilis.
KustutaMul ka lohises see At home lõpuks ja teist ma pole lugenud aga kuna see oli esimene, mis nn koduajaloo kontekstis silma hakkas, siis pean seda siiski oluliseks. Ma ise lugesin eesti keeles. Mul ei tule ette hetkel ühtegi analoogi Eestist. Olmest on nüüd küll kirjutatud (Heikki Pärdi) aga toitumisest ei meenu. Ilmselt on, uuritakse meil ju imeasju (nt Ulrike Plathi kirjatükid) aga nn populaarteaduslikus võtmes põhjalikke ülevaateid ei kirjastata eriti.
VastaKustuta