Aga. Kummaline on olla. Ma olen selle päeva vabaks ja tühjaks teinud, ehk siis sülle kukkunud vaba päev.
Mul on gaasiauto. Mis tähendab, et teatud regulaarsusega on vaja gaasiseade üle vaadata, muidu sõita ei tohi. Seekordne hoiatus tuli juba eelmisel aastal, et veebruari lõpus on tähtaeg. Helistasin muidugi kohe teenindusse, et aeg kinni panna. Miks nii vara.. teil veel mitu kuud aega..? Kle, mul läheb muidu meelest. Sai aeg kirja.
Vahepeal andis auto teada ka korralise ülevaatuse vajadusest.
Kokkulepitud ajal lähen siis kohale. Oi-oi.. ütleb vastuvõtja, neid kahte asja küll korraga teha ei saa. Hüva, leidis teise aja järgmiseks päevaks. 2 päeva pärast lähen autole järele. Ja selgub, et gaasiseadet nad korda ei saanud, sest miski vidin vaja tellida. Vidin peaks saabuma järgmisel nädalal. Ok. Lepime aja kokku.
Ja, lisaks esitab mulle pika nimekirja veel töödest, mis vajaks tegemist.
Lähen siis nädal hiljem kohale. Jõuan tagasi koju, kui saan kõne. Sry, aga see vidin kohale ei jõudnud, me saame auto gaasi-korda teha alles märtsis.
Nojah, ütlen mina, aga teil oli ju veel see teine nimekiri ka, tehke siis need muud asjad ära. Poiss lubas uurida.
Veel tund ja helistab tagasi, et ok, nad teevad muud asjad ära. Aga gaasi asi jääb märtsi.
Mina: seaduse järgi ei tohi ma märtsis enam selle autoga sõita. Ma rääkisin teile oma soovist eelmisel aastal...
Tema: nojah.. ma luban, et te õhku ei lenda ja sõita on võimalik. (= rikkuge seadust).
Vaatame praegu Huubist uut seriaali "Pimeduses". Kuigi, selliseid reaalseid olukordi näitavaid asju ( vt ka Konflikt, Okupatsioon) ei tohiks ma vaimse tervise huvides vaadata.
Kaks asja. Esiteks- kas päriselt on ka lapsed nii rumalad ja vingupillid. Ma olen juba unustanud, kuidas lapsed käituvad. Eriti ajab mind närvi peretütar. Ta annab isegi Anvar Samostile silmad ette. Seriaali isa peaks saama kõik maailma preemiad kannatlikkuse eest. Võimes säilitada rahu. Ma oleks need lapsed ammu nurka pannud ja vitsa andnud.
Ja teine. Kui kiiresti inimesed loomastuvad. Kui kiiresti tekib anarhia. Igivana konflikt- lühiajaline vs pikaajaline kasu. Isiklikud vs ühiskonna huvid.
Arusaadav, et alguses on ootus/lootus/eitamine. Siis tuleb hirm ja šokk. Ma mõistan seda hirmu ja vaevalt ma ka ise nii rahulik oleks. Kas aidata teisi või kindlustada iseend.
Teoreetiliselt pole ju hullu. Millal see elekter leiutati. Lehmad lüpsavad, kanad munevad ja teravilja on. Lihaga on Eestis kitsas. Kuniks satelliidid töötavad, on mobiiliside ja kuniks kütust, seni genekad. Eestis on ka magedat vett ja puud, mida kütta. Teoreetiliselt on võimalik ühiskond toimima saada ka ilma elektrita. Aga. Kui.
Aga see praegune võitlus, mis hetkel on lihtsalt sotsiaalmeedias intellektuaalsel tasemel, jõuab siis tänavale. (meil on 50- aastaks põlevkivi, ei huvita, mis juhtub 51. aastal; mina ju leetreid ei põe,; makske mu elektriarved kinni ja miks te kõrgemaid palku ning pensioneid ei maksa; jne jne jne). Milleks seemnekartulit kevadeni hoida, kui seda kevadet võib-olla ei tulegi.
Ah, teate ju küll.
Ja sa ei saa mitte midagi teha. Inimesed ei ole ilusad ja head. ( Ja see mis USA sunnib Ukrainat tegema, ajab lihtsalt mitte ainult jooma, vaid ka oksele).
See seriaal paneb mind mõtlema, et tegelikult on ainus asi, mis mu kriisivarudest puudu- relv. Et kaitsta end nende eest, kelle surmahirm sunnib varastama, ahnitsema, peksma, lõhkuma, tapma. Ma pole seni viitsinud ja tahtnud sellega tegeleda, aga ehk siiski peaks.

Ukrainast endast on tegelikult näide, et elektri kadumine ei pea põhjustama kaost ja omavahelist vägivalda, võib põhjustada hoopis solidaarsust.
VastaKustutaJah, mulle ka meeldiks mõelda, et Eesti ühiskond suudab teha koostööd :)
Kustutaja USA võib ju sundida, aga see ei tähenda, et Ukraina seda teeks või isegi õigustehniliselt teha saaks.
VastaKustutahttps://www.delfi.ee/artikkel/120435642/zelenskoi-vaidetava-valimiste-ja-referendumi-plaani-kohta-esimest-korda-kuulen
Pole minu asi õpetada/küsimata nõu anda. Aga lihtsalt faktina, mu uue kodumaa näidetele toetudes. Relva abil kaitsmisest. Relvastatud indiviid/ühiskond ei garanteeri kaitstust. Ohuolukorras relvatõmbamine on vene rulett. Just saying. Samas saan su relvasoovist muidugi aru.
VastaKustutap.s. Noogutan notsu solidaarsus-kommentaari peale.
p.p.s. Mul oli aastaid tagasi, kui USA vahet lendasin, samasugune täiesti tühi, vaba päev. Lumetorm tühistas lennud Tallinnast, kohver oli pakitud, keegi ei teadnud, et ma korraks kodus tagasi, ma ei öelnud kah kellelegi. Nii imelik ja lahe oli olematu olla :)
Jah, ma olen nõus. Ma pole eriti suur ja tugev, nii et tegelikult võib see lõpuks minu vastu pöörduda.
Kustuta… ja lisaks on hea endalt küsida, kas oled valmis ette hoiatamata teist inimest tulistama. Sest ettehoiatamine annab su vastasele juba eos eelise. Kui kriisiolukorrast räägime, siis jah, üksnes teadaandmine, et sul on relv, võib mõnel puhul su päästa, aga mõnel puhul vastupidiselt toimida. Vene rulett, noh.
KustutaRelv on alati kasulik, kui oskad ja oled ka valmis seda kasutama.
VastaKustutaRelv ja eriti tulirelv on enesekaitse puhul ja ka ellujäämis-situatsioonis efektiivsuse ja jõu võimendaja.
Kui ühiskonnas relvad lubatud, tasub neid omada, sest relv annab konfliktiolukorras eelise või vähemalt võrdsuse.
Halvim variant nagu meil Kanadas, kus enamasti vaid kurjategijatel relvad, tsivilistidel käsitulirelva omamine seaduslikult äärmiselt keeruliseks muudetud.
Ühiskonnas kus tulirelvadel äärmiselt karm ja efektiivne piirang (nagu Jaapan) kasutatakse kriisi korras lihtsalt kas vanamoodsaid relvi või iga kättejuhtuvat eset relvana.
Patsifism paraku kriisis ei funksi.
Relv on nagu tagavararatas, loodetavasti ei lähe kunagi vaja aga kui vaja oled väga tänulik, et käepärast.
Eestis on ka see üsna pikk ja keeruline protsess. Seni olen võtnud seisukoha, et oskaksin kasutada, st kui leian, siis selle kõrval ei nn sure.
Kustuta“Kui ühiskonnas relvad lubatud, tasub neid omada.” Ma elan säärases ühiskonnas, ja vaidlen kogemuspõhiselt vastu. Relvastunud ühiskond ei ole turvalisem, ka kriisiolukorras mitte.
Kustuta... ja “kahjuks enamasti vaid kurjategijail relvad” osas: seesama “bad guys with the guns” ja “good guys with the guns” argument on tugipost, millele ühendriiklaste võidurelvastumine toetub. Kas see on turvalise ühiskonna taganud? Ei ole ju. Mu meelest ka nn. maailmalõpu olukorras ei tagaks turvalisust; siis ilmselt olekski üks tulevahetus ja tapatalgu teise otsa.
KustutaMina pole see tüüp, kes Siberisse viimise ootuses asju pakkima hakkab, võitlen vastu ka lootusetus olukorras. Relv annab mulle lihtsalt parema võimaluse, aga kes soovib võib käed üles tõsta ja alla anda petlikus lootuses, et ehk jätavad kurikaelad vähemalt ellu. Igaüks elab nii kuidas õigeks peab, teeb omad valikud ja vastutab nende eest.
KustutaP.S. Eelnev ei tähenda, et tulirelvi võiks ilma igasuguse kontrollita jagada, ega autojuhilubagi ilma eksami ja hulluarsti tõendita saa.
Looda sa, et sind Kanadas keegi Siberisse viima hakkaks...
KustutaKanada viimatisel koolitulistajal oli relvaluba olemas, mis sest et aegunud. Ehk siis... Sa ei tõesta ära, kes on head ja kes on pahad ja väärt relva omama.
KustutaVäga hilinenud kommentaar, sorry. Kuid täna nägin Eesti kollases meedias säärast fotot:
Kustutahttps://www.ohtuleht.ee/melu/1151299/tuldi-vargile-ohtlik-intsident-ajendas-koit-toomet-relvaluba-taotlema-kaia-oli-juhtunust-sokis
Ma ei võta seisukohta, ons säärane areng hea või paha. Nagu Tom ütles: igaüks teeb ise oma valikud, vastutab tagajärgede eest. Aga ühte ütlen küll: sel moel tulirelvadega poseerida on halb maitse. Odav. Kohtan sarnaseid machismo-ülesvõtteid siinmail tihti. Eestlastelt poleks osanud oodata.
nonii. Saksamaal käidud :( Hommikul tühistati reis tehniliste probleemide tõttu. Nii tore, et sain kl 4 ärgata... fkng Lufthansa.
VastaKustutaOT: kuidas su avariijärgne selg/külg end tunneb?
KustutaTänan küsimast 😉 kõik hästi
Kustuta