Kultuur ennekõike

Imelise Kölni Toomkiriku ukse kõrval seisab pikk järjekord inimesi, kõigil koerad kaasas.

Mis te siin teete, tunnen huvi?
Meil algab kohe koerte kool, vastab üks noormees.

Kultuurne kasvatus:)

Seksistlik muinasjutt

Seitsme maa ja mere taga elas ükskord Kuningas.
Tal oli imeline roosiaed. 

Jama oli selles, et ta ei leidnud sinna kuidagi aednikku. 

Esiteks oli kuningriik, nagu öeldud, seitsme maa ja mere taga. Noored aednikud valisid töö lähemal või siis sõitsid hoopis kümne maa ja mere taha. Et kui juba, siis juba.

Teiseks ei viitsinud selle kuningriigi noored sellist musta ja keerulist tööd üldse teha. Nad pikutasid pigem palees ja tegid midagi, mis ei nõudnud mõtlemist ja rasket tööd. Selles riigis räägiti palju sellest, et noored peaksid sellist ametit õppima. Aga noored ei viitsinud ega tahtnud.

sugulasrahvas

Ma pole ammu Saksamaal ja niimoodi üksinda käinud.
Aga väga veider tunne on.

Nende intonatsioon ja kõnelemiskõrgus on sama kui eestlastel. Kuna palju sõnu on tuttavad, siis tundub kogu aeg, et kuulen eesti keelt.
Kusjuures, ka näod on eesti omad. Soomes ja Prantsusmaal näen ma selgelt, et tegemist on võõraga, siin on kogu aeg tahtmine pöörduda võõra poole eesti keeles.

Äkki ongi tegelikult eestlased?

Ma tean, et teadlased on selgeks teinud, et meie dna on pigem Läti ja Vene. Loogiline.
Aga ju need mitusada aastat on ikkagi midagi andnud.
Meie nägudele ja arusaamadele.

Ma võiksin siin vabalt elada,

Minnalaskmisest

Vahel tahaks lasta rooli käest ning kihutada vastassuunavööndisse.
Mitte suitsiidsetel eesmärkidel, vaid selleks, et anda kontroll ära.
Võtta valge paber ja kirjutada päeva pealt lahkumisavaldus.
Võtta hunnik laenu ja osta mis süda ihaldab.
 Armuda ülepeakaela ja minna tema järel maailma otsa.

Ma ei tee seda ja selle kohta öeldakse, elab turvatsoonis, kardab riskida.
Samas, kas need, kes seda teevad, ei tee täpselt sama.

Lasta minna ja lebada kuid haiglas või kodus, et mitte vastutada, hoolitseda, muretseda... Võtta laenu, et osta endale turvalisus. Üht suhet lõpetamata tormata teise, et saada kasvõi näiline tunne, et oled turvaliselt kaitstud.

Samad eesmärgid, erinevad lahendused?

Töö on igav ega vasta ühiskonna vajadustele

No kuhu veel...
http://noortehaal.delfi.ee/news/elu/haridusteadlane-ulikool-on-igav-ega-vasta-uhiskonna-vajadustele?id=71077025

Nostalgianeljapäev : Minu Krimm

See reis toimus aastal 2006. Tänaseks on kindlasti palju muutunud, aga kuna ma tahan, et kõik mu kirjutised oleksid samas kohas, siis kopeerin selle siia.

Minu esimene kokkupuude Krimmiga toimus ammu.  Siis, kui olin 5 aastane. Põdesin tihti angiini ning kuidagi õnnestus sebida sanatooriumituusik Jevpatoriasse. Sõitsime emaga, mina esimest korda elus lennukiga, Krimmi. See oli millalgi sügisel- ma arvan, et võis olla isegi oktoober.
Sellest sõidust on mul jäänud põgusad ja lünklikud mälestused. Ma mäletan puid, millel olid pikad kaunad. Ma mäletan imemagusaid viinamarju. Ma mäletan merd, mida nägin esimest korda elus. Ema keelamist- ära sinna väga lähedale mine- emadel on ju alati õigus- ühel hetkel tuli tsahh laine ja ma olin ülepea kaela läbimärg. Ma mäletan avaraid ruume ja end vaimustusega hõiklemas- спать пора! Maitsvaid "hapnikukokteile" ja lõputut istumist füsioteraapia toru kurku surutud.
Ning oma hämmingut tagasisõidul lennukis-emme, miks nad eesti keeles räägivad!, millepeale rahvas naerma pahvatas ja minul piinlik oli.