Suvelaulud. Laulud suvest

Tänud kommentaatoritele, muudan endise alguse ära.
Aga väike sohk on ikka sees. Aga päriselt ka - kui on lilled ja liblikad ja linnud ja inimesed on rannas või kastemärjas rohus jaaniööl. Siis ON ju suvi? 

1. Anne Veski "Suveaeg, suveöö"
2. Anne Veski " Veel.. suve nukker.."
3. Apelsin Jaaniöö imedeöö 
4. Apelsin Kodu ja ristikhein... on suvi ja puhkab tuul
5. Ardo Juhkov Selle suve tuul
6. Best B4 Suveöö tuliseid tundeid toidab 
7. Birgit Õigemeel Eestimaa suvi on käes
8. Black Velvet Jennifer ... suveöö valgus 
9. Black Velvet Kingitus... ootan suve ja sind
10. Boris Lehtlaan Päike on hõõguvalt kuum liivasel rannal..
11. Chalice, T-Boy & Kozy - "Eesti suvi", see on suvi mees, see on suvi, mees...
12. Code one - Sellest saab meie suvi

Pole Midagi Selga Panna

Ma käin riideid ostmas nii harva kui võimalik. Ja mul on väga konservatiivne ning klassikaline maitse. Mu riidekapis ja aktiivses kasutuses on veel brändid Christine ja Respect (mäletate??).
Mis on, selle kannan reeglina ribadeks. Sõna otseses mõttes. Ühe mu peenest linasest lemmikseeliku tagumiku kohale kulus näiteks auk, Teise, Ivo Nikkolo imelisse siidiseelikusse otsustas hüpata tuttava kass, et seal pisut aega rippuda.
Pükstega juhtus aga see, et ma olen talve jooksul kokku tõmmanud ( mis on tore). Mu lemmikpüksid on jäänud ( või tuleks öelda saanud?) laiaks ja pikaks.
Ma pidasin liiga vallatuks katta valge seeliku tagumik punase lille või helkurlapiga. Seega oli missioon leida uued (viigi) püksid ning pikk seelik.

Kes tegelikult valitseb maailma?

Kas te sooviksite seda teada- pöördus minu poole tänaval üks kena tütarlaps. Muidugi, keda see siis ei huvitaks?
Voldiku kujundus ei andnud ühtki vihjet. Kas pole veider. Sõltuvalt voldiku autorist võib see olla kes iganes: Ansipist-Savisaarest kuni vabamüürlaste, juutide ja homodeni. Ma ei jätaks kergekäeliselt kõrvale ka Douglas Adamsi hüpoteesi, et just valged hiired ja delfiinid teevad inimkonnaga katseid.

Lühikese aja jooksul on 3 ajakirja: Eesti Naine, Digi ja Imeline Ajalugu teatanud 20% (!)-lisest hinnatõusust.
Üks saatis lakoonilise kirja ilma ühegi põhjenduseta. Teine helistas, et hoiatada: kui otsekorralduse limiiti ei suurenda, siis tekib võlg. Ning kolmas helistas, et teatada- teie tellimus lõppeb varsti. Kas soovite uuendada- ups, hind on tõusnud. Kuna kahe viimasega oli võimalik vestelda, uurisin põhjust. Vaest müügiinimest polnud ilmselt piisavalt informeeritud, sest midagi tarka ta vastata ei osanud.
Miks just 20%, miks just juulis? Miks just kõik ajakirjad? Kartelli kokkulepe???

Kollektiivne sünnipäev

Üks, mida ma ei salli on sünnipäeva pidamine kollektiivis- ei tööl, ei koolis, ei lasteaias. Ja nagu mulle kõrvalt vaadates tundub, siis ei meeldi see ka väga mitmele teisele inimesele. Mul on tegelikult vedanud, mu sünnipäev on suvel. Nüüd, täiskasvanuna olen ma üritanud võtta selleks ajaks puhkuse, aga alati pole see võimalik. Ning siis on üks suur peavalu. Mida ja kuidas pakkuda kollektiivile.

Koolis tõi sünnipäevalaps tavaliselt kommi. Millalgi keskkoolis tekkis aga segadus. Need, kes kommi ei toonud oli nõmedad ( sest kes ei tahaks kommi) ja kes kommi tõid olid ka nõmedad (sest kes see siis kooli kommi toob). Meil oli kombeks kinkida sünnipäevalapsele isetehtud kaart ja siis tekkis või ei tekkinud pisike piinlik hetk, kus sünnipäevalaps sai öelda kas lihtsalt aitäh ja tund jätkus, või siis ütles aitäh ja pidulik moment venis kommide jagamise ja nahkapistmise tõttu pikemaks. Ning klassikollektiiv oli sünnipäevalapsele tänulik, sest koduste ülesannete kontrollimiseks jäi vähem aega.

J.K. Rowling Ootamatu võimalus

Ma ikkagi kirjutan ka sellest raamatust, sest üks teema jäi mind painama.

Kokkuvõtteks. See raamat on just täpselt selline, nagu te ilmselt olete juba kuulnud. Nagu BBC seep(kultussari, esilinastus, kvaliteetseriaal) väiksest Inglise linnakesest. Umbes 100 tegelast, kes meelde ei jää.
Millegipärast oli mulle jäänud teadmine, et tegemist on kriminulliga. Ja nii ma ootasin asjatult lõpuni, millal selgub, et surnud mees oli hoopis mõrvatud. Aga polnud. Kõik kes surid, surid ise.

Kõige veidram oli  minu jaoks väga arusaamatu jutukat kooshoidev ja tegevusliine ohjav kandev teema. Et siis haldusprobleemid. Kohalikule tasandile tuues: a la kas Peetri alevik peaks olema Rae valla, Tallinna või Mõigu haldusalas. Väga intrigeeriv, kas pole.
Kui ma oleksin selle raamatu toimetja, siis ütleksin. kallis J.K. või kuidas iganes nad omavahel teineteist kutsuvad- ära püüa kirjutada sellest, mida sa ei oska. Kirjuta sellest, mida sa suudad maailmatasemel. Nimelt lastest ja noortest.

Ma ei viitsi tööle minna !!!!!

Puhkus on üks  naljakas asi.

Ma olen kord oma elus puhanud järjest 3 nädalat ja see oli ikka tõesti Puhkus. Nädala elasid puhkusesse sisse, teise lebotasid ja kolmandal hakkasid moraalselt valmistuma tööle minekuks.
Nüüd on olnud nädala- kahe pikkused sutsakad ja seda on vähe. Aga kauem ei saa, sest taevas kukub alla ja maailm läheb sinuta hukka.

Vanasti, läksid välismaale ja oli vähemalt ettekääne- oi, ma olen välismaal, kõne nii kallis, räägime lühidalt. Nüüd. On igas jumala kolkas internet. Ja ma ei saa, ma pean kontrollima meile ja rikkuma oma tuju.
Terve aasta olen ma üritanud muuta end asendamatuks ja vajalikuks. Et siis see nädal imestada, miks mu kolleegid küll ilma minuta sammugi astutud ei saa....